Iha allikate järele

Kui ajakirjade vanemad aastakäigud pakuvad veel vaid teadusloolist huvi, enamus konverentsikogumikke ja mõnigi monograafia on ammu unustatud, haarab ajaloouurija riiulist ikka ja jälle ürikuteraamatu järele.

Juhan Kreem

Vastuseid küsimusele, mis on ajalugu, leiab tänapäeva maailmast kindlasti mitmesuguseid. Kuid ükskõik kas pidada ajalooks mineviku tõelist taas­esitust, uurija rekonstruktsiooni või narratiivset praktikat, ei ole ajalooga tegelemine ilma allikateta võimalik. Kuigi ajaloolane ei saa ajastut, mida ta uurib, kunagi tagasi, ega saa selle fakte loodusteaduslike vahenditega mõõta, on ometi olnust säilinud tõendid, lisaks tekstilistele ka pildilised ja esemelised, mille mateeria pärineb kõnesolevast ajast, ja on meile jälg sellest, et kunagi siiski midagi oli. Loomulikult ei ole allikad ise veel ajalugu, kuid nad on selle vältimatu ehitus­materjal.

Tõendite kohta kasutatav allika­kujund on vana ja võimas. Loosung ad fontes (allikate juurde), mida ka ajaloolased tihti kasutavad, sai tuule tiibadesse renessansiaegsetelt humanistidelt, kes kutsusid pöörduma nii antiikautorite kui ka pühakirja algse, veel rikkumata teksti poole. Allikate juurde minekut kannustas taga usk, et seal – kõige alguses – peitub tõde. Kui see niimoodi sõnastatuna tundubki naiivne, siis ei maksa unustada, et just samas ajastus nähakse ka allikakriitika algust: Itaalia õpetlane Lorenzo Valla (1407–1457) tõestas pärast paavsti ilmalikku võimu põhistava üriku, nn Constantinuse kingituse analüüsi, et tegemist on võltsinguga. Allikate kogumise ja uurimise juures on alati arvestatud võimalusega, et nad võivad ka petta.

Moodsas mõttes allikakriitika sünnini läks siis veel aega. Selleks, et tunda arvukate ümberkirjutuste ja koopiate seast ära see kõige parem ehk algsem tekst, töötati välja oma selged meetodid. Käsikäes nende püüdlustega sündis ka allikaeditsioon – tuvastatud originaalteksti kommentaariga varustatud trükk. Allikate ring, mida publitseerida, laienes selle käigus pidevalt. Pärast piiblit ja antiikautoreid jõudis järg kroonikate, religioossete ja filosoofiliste traktaatide, pühakute elulugude, ürikute jms juurde. Üksikute erudiitide pingutuste kõrvale tulid suured riiklikud programmid, kogumisreisidest kaugematesse arhiividesse kasvasid välja instituudid, millest paljud tegutsevad tänapäevani.

Allikapublikatsioonide kuldajaks peetakse XIX sajandit. Toona sündinud professionaalse ajalooteaduse esimene nõue oli kindlaks teha faktid ja fakte nähti just allikates. See positivistlik arusaam oli peamine, mis kannustas allikate kogumiseks ja väljaandmiseks tohutut energiat panustama, isegi kui ideoloogilised raamid (eriti kujunevad rahvusriigid) samuti tegelikkuse konstrueerimises osalesid. XIX sajandil rajatud sarjad on sõna otseses mõttes monumentaalsed. Iga endast lugupidav riik algatas oma publikatsiooniseeria: Monumenta Germaniae Historica kõrvale tekkisid Diplomatarium Danicum, Svenskt Diplomatarium jt. Koostama hakati ka temaatilisi, mõnd institutsiooni (nt Hansa Liit), linna (nt Lübeck) või regiooni (nt Vestfaal) puudutavate dokumentide kollektsioone. Just viimaste hulka kuulub ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamat.

Väike kõrvalepõige. Ürik (sks k Urkunde) on kõnekeeles kasutusel küll igasuguse ajaloolise dokumendi kohta, ometi on sellel algselt kindel tähendus: enamasti mõeldakse selle all õigusliku sisuga juriidiliselt kinnitatud dokumenti. Olukorras, kus kirjalikku asjaajamist oli vähe või puudus see sootuks, olid niisugused dokumendid ainsad, millele tuginedes võis oma õigusi tõestada. Ajaloolaste huvi ürikute vastu lähtubki sellest juriidilisest aspektist: ürikus fikseeritu on kindlasti sündmus, ajaloo jaoks oluline tegu. Mõistagi on ka ürikute sisu pahatihti mitmeti tõlgendatav, ilma tegeliku mõjuta või koguni võltsitud. Samas, neist ohtudest teadlik olles ja neid metoodiliselt vältides, on ürik siiski üks kindel toetuspunkt ajaloo uurimiseks ja rekonstrueerimiseks. Üriku mõiste teatav ebamäärasus viis ka selleni, et ürikuteraamatutesse on võetud dokumente, mis tegelikult kitsamalt võttes ürikud ei ole.

Allikapublikatsioon on ajalooteaduses fundamentaaluuring, mille käigus selgitatakse välja, koondatakse ja süstematiseeritakse mingi kindla teema või ajalooperioodi kohta eri arhiivides säilinu. Mõnikord minnakse ka lihtsamat teed ja võetakse ette mõni oluline arhiivifond või dokumendiliik, et see tervikuna avaldada. Praktilistel kaalutlustel loobutakse teinekord dokumentide täisteksti koostamisest ja avaldatakse ainult sisukokkuvõte. Vastavalt teksti iseloomule normeeritakse rohkem või vähem ortograafiat. Publikatsioonide vorme on niisiis mitmesuguseid, ühine on aga see, et nad määravad väga pikaks ajaks ära, mida ajaloolased kasutavad. Tänapäeva tasemelt lähtudes võib küll XIX sajandi suureditsioonidele nii kontseptsiooni kui editeerimistehnika poolest mõndagi ette heita, midagi paremat pole aga enamasti ikka asemele võtta.

Publitseerituna on dokument tiražeeritud, temas leiduv info tehtud laiemalt kättesaadavaks, isegi kui ükski publikatsioon originaali täielikult asendada ei suuda. Paremini on tagatud dokumendi originaali säilimine, sest nüüd ei pea seda enam hoidlast nii tihti välja tooma. Tiražeerimine ja juurdepääs on tänapäeva tehniliste võimaluste juures teinud suure hüppe edasi, digiteerimine käib imelihtsalt ja interneti vahendusel ühenduse loomine on kiire.

Samas ei erine arvutis dokumendifotode kasutamine põhimõtteliselt ajakulu ja keerukusastme poolest sellest, mida on tehtud arhiivide lugemissaalides sajandeid. Dokumendi enda või tema faksiimile juurest on allikapublikatsioon suur samm edasi ja eeldab käsikirja transkriptsiooni, kommentaariaparaati ja registreid ehk andmebaaside keeles öelduna vormindamist ja metaandmete koostamist. Just need on kõige töömahukamad, aga just need teevad minevikku puudutava teadmise kumuleerimise ja edasimineku võimalikuks, rääkimata ajaloolase töö kergendamisest.

Mida on allikapublikatsiooni koostamiseks tegelikult vaja? Esmalt muidugi väga spetsiifilise kvalifikatsiooniga inimesi. Põhimõtteliselt on need samad „käsitööoskused“ mis vanastigi: paleograafia ja vanad keeled, mille omandamiseks läheb aastaid ja mis pole kahjuks kuigi universaalselt kasutatavad. Ülioluline on aga ka süstemaatiline suur plaan ja järjekindlus selle läbiviimisel. Järjekindlus peaks iseloomustama mitte ainult uurijaid endid vaid ka rahastajaid. Suured publikatsioonid vajavad aega ja ulatuslikku koostöövõrgustikku. Ning viimaks, nagu igasuguse fundamentaal­uuringuga, on siin vaja isetut vaimu, tahet sillutada teed nendele, kes tulevad pärast meid.

Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamat jagab paljude oma liigikaaslaste saatust. Kasvanud välja eraõpetlase Friedrich Georg von Bunge (1802–1897) vabaajaharrastusest, sai sellest XIX sajandi jooksul Venemaa läänemereprovintside omavalitsuste jaoks „riiklik“ projekt, mille läbiviimist rüütelkonnad märgatavalt rahaliselt toetasid. Kui XX sajand ei ole ka mujal olnud suurte ürikuraamatuseeriate suhtes kuigi armuline, ajalooteaduse prioriteedid on olnud ehk rohkem seni kogutu teoreetilise (uuesti ja ümber)mõtestamise juures, siis Baltikumis kadus seoses uute rahvusriikide tekkimisega pärast esimest maailmasõda huvi selle „sakste vanaga“ tegelemise vastu hoopis. Niisugustes oludes tuleb eriti kõrgelt hinnata seda, et Balti ajaloo komisjon Göttingenis siiski söandas katkenud projekti 1980. aastate alguses uuesti üles võtta ja Klaus Neitmann Tallinna linnaarhiivi toona Saksamaal paiknenud osa sellel eesmärgil läbi töötas. Piiride avanedes sai võimalikuks ka uurimistöö siinsetes kogudes, mida on heldekäeliselt toetanud Saksa teadusfond ning Saksamaa liitvabariigi kultuuri ja meedia volinik. Töö lõpuleviimine sai teoks tänu prof Matthias Thumseri ning tema arvukate kraadiõppurite jõu ja pädevuse kaasamisele. Sellest kõigest ei tohiks aga järeldada, et tegu on jätkuvalt üksnes „saksa asjaga“. Kui lugeda ükskõik millist Eesti keskaja kohta käivat teost, olgu mõnda päris vana või päris uut, ei puudu sealt viited ürikuteraamatule. Seepärast on ürikuteraamat oluline panus siinsesse ajalooteadusesse, mille jätkamine peab olema meie kõigi ühine asi.

Ürikuteraamatu koostamine on käinud üle sajandi. Selle alustajad ei näinud oma töö lõppu, ja ega see lõpp meilegi kätte paista. Ürikuteraamat ei saa kunagi olema bestseller ja selle kasutajate ring kuigi arvukas. Samas, ja seda näitavad meile juba väga ammu ilmunud köited, on allikapublikatsioonil püsiv väärtus. Siis kui ajakirjade vanemad aastakäigud pakuvad veel vaid teadusloolist huvi, enamus konverentsikogumikke ja mõnigi monograafia on ammu unustatud, haarab ajaloouurija riiulist ikka ja jälle ürikuteraamatu järele. Kui kaugelt vaadates võib köide aastatest 1472–1479 tunduda võhikule mitte just kuigi suure tükina, on see kivi meie ajalooteaduse vundamendis, mis ei murene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht