Õigluse idee Mats Traadi luules

K? Hellerma

Eemalduv Sokrates*   

 

Järgneva sõnavõtu ajendiks on Mats Traadi luulekogu “Turg ilma Sokrateseta”, mis ilmus kirjastuselt Ilmamaa aastal 2004. Olen selle kohta avaldanud arvustuse (“Kandiline maamees laseb aadrit”, vt Keel ja Kirjandus 2005, nr 3), kus väljendasin mõtet, et Mats Traat tegeleb oma loomingus aastakümneid enam-vähem samade asjadega ja tuletab meelde sääraseid väärtusi ja hoiakuid, mis tänases ühiskonnas hägustuma kipuvad. Tema loomingut tervikuna iseloomustavad märksõnad “realism”, “traditsioonid” ja “eestlus”, tema luulemina aga paistab silma tugeva sotsiaalse närvi poolest.

Juba kunagises programmilises luuletuses “Maamees” tunnistas Mats Traat, et “kergemeelset ritsikalaulu” ei mõista ta laulda. Seda ei mõista ta teha nüüdki, vaid otsib oma ajakajalistes värssides endiselt “elavat tõeliblet dilemmade ja paradokside kuhjas”. Kunagi nõudis see otsija: “maailm, ava oma ahjud, murra mulle ehtsat krõbedat leiba!” Nüüd on poeet saanud vanemaks, läinud üha skeptilisemaks ja kui ta midagi veel maailmalt nõuab, siis seda, et teda rahule jäetaks. Ta on parajalt tõre, sest seal, kus “raha on vajutanud suud savi täis”, “puremine on kõige ilusam tegu” ja “silmaklapid on suurim tarkus”, kostitab elu teda igal sammul “seedimata solvangutega”.

Ta mässab, aga tema mäss pole avalik. Ta surub hambad kokku ja on haavatud pigem sisemiselt. Tasakaalu ja rahu leiab suur pessimist üksnes loodusest, pilvedest ja sulnist tihasest puuoksal.

 

 

Sümboolne kaotus

 

Arvustuses viitasin luulekogu pealkirjas “Turg ilma Sokrateseta” sisalduvale metafoorile, võrdpildile, mis on üles ehitatud millestki ilmajäämisele ja mis kehastab mingit sümboolset kaotust. See, et kogus viidatakse nii jõuliselt puuduvale Sokratesele ja kurdetakse aina millestki ilmajäämise ja või millestki ilmaolemise üle, tekitab isegi küsimuse, kas autor ei ole turule liiga suurt tähelepanu pööranud, turgu ülemäära personifitseerinud.

Vahest tõestab Traadi sotsiaalkriitiline paatos, et pahelise inimese kuvand, mis turul toimetulemist idealiseerib ning on vallutanud etableerunud kultuurimõtte, on kergesti tühistatav ja tegelikult kehtetu. Poeesiat viljastab pigem moraalse inimese kuvand, olgugi see jäänud marginaalsemate mõttelaadide osaks, mis viitavad sellistele teooriatele ja praktikale, mida turuliberaalses Eestis peetakse vaba inimest ahistavaks.

Sokrates on antiikse eetika juhtfiguur. Ta on ka Traadi luulekogu võtmeisik ja võtmemõiste, kriteerium millegi puuduva tarvis. Tänases maailmas on läinud kaotsi nii Sokrates kui ka Sokratese püüdlus jumaliku tarkuse poole, ütleb Mats Traat meile peaaegu et otse.

Sokrates on surnud. Õnneks pole kaotus lõplik. Sokrates on küll eemaldunud ja kaugel, aga alles meie ajaloolises mälus ja meeles. Turult, kust Sokrates lõplikult lahkuks, kaoks ju igasugune vastandpooluste ragin, sest seal poleks enam, kellele ja millele vastanduda või kelle moodi olla.

Niisiis peitus turu ja Sokratese vastandamises võte, mis lubas autoril tuua sõnumi selle kohta, et meie aeg vajab vaimset abi, ja anda mõista, et seda võib ammutada minevikust, ajast, mil justkui elati vaimselt kõrgeväärtuslikku elu.

 

 

Kõlbelisus kõrvuti tahtenõrkusega

Näib, et Sokratest käsitleb Traat mitte niivõrd isikuna kuivõrd universaalse tarkuse võrdkujuna. Tõepoolest, Delfi oraakel ütles Sokratesele, et ükski inimene ei ole Sokratesest targem. Sokrates olevat küll esialgu arvanud, et ta ei tea endal erilist tarkust olevat ja jumala selline vastus oli talle mõistatuseks, aga ta ei saanud ka arvata, et jumal ei räägi tõtt. Sokrates mõistis oraakli ütlust kui kohustust käia inimese juurest inimese juurde ja näidata, et neil ei ole tõelist teadmist, mida nad arvavad endal olevat. “Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada.” (“Sokratese apoloogia”). 

Sokrates väitis, et ta teab, et ta midagi ei tea. See tähendab, et ka tema tarkusedefinitsioonid osutuvad kritiseeritavaiks ja võib-olla suhteliseks. Ent Sokratese avalikult postuleeritud “teadmatus” lubab teda käsitada kui esimest tõelist filosoofi, kes tõesti armastas tarkust, mitte iseennast kui tarka inimest. Sokrates püüdis juhatada inimest tõelise tarkuse poole, kuigi teadis ühtlasi, et temagi võib üksnes selle poole liikuda, saamata kunagi isekalt öelda: näete, ma tean nüüd kõike ja olen teist seetõttu targem. Seega on Sokratese roll vabastada inimesed intellektuaalsest enesega rahuolust.

Teiseks ei tähendanud tarkuse idealiseerimine Sokratese moodi puhtalt mõistuslikku, tehnilist või instrumentaalset tarkust, vaid ta seostas tarkuse õnnelikkusega, eeldusega, et tark inimene on ka õnnelik inimene. Sokrates eeldas, et need, kes valdavad kõlbelisi tõdesid, ka toimivad kõlbeliselt õigesti – justkui tähendanuks teadmine voorustest automaatselt ka seda, et selle teadmise järgi ka elatakse. Juba Aristoteles kritiseeris Sokratest selle eest, et ta ei märka tahtenõrkuse fenomeni, ja osutas, et teadmine voorusest pole piisav kõlbelise käitumise tingimus. Ent sealjuures eeldas ka tema, et inimene on eelkõige kõlbeline olend, ja lähtus sellest, et kõlblust pole vaja kehtestada, see on inimloomuses juba olemas. See, et inimesed teevad teadlikult asju, mille kohta nad teavad, et need pole kõlbeliselt õigustatud, on üksnes nende tahtenõrkuse tunnus.

Võib-olla on Mats Traadi pettumused põhjustatud samadest eeldustest, mis lõppude lõpuks said hukutavaks ka Sokratesele?

 

 

Tülikas Sokrates

 

Sokratesel ei läinud ju antiikses Ateenas sugugi nii hästi kui tal, targal mehel, võinuks minna. Võimukandjad mõistsid ta surma, süüdistades teda muu hulgas tühja tuule tagaajamises, noorsoo rikkumises ja vale tõeks keeramises. Sokrates ise ei võtnudki seda nii traagiliselt. Platoni “Sokratese apoloogias” ütleb Sokrates oma süüdistajatele: “Protsessi kaotasin ma tõepoolest seetõttu, et mul miski puudus, kuid puudu ei jäänud mul mitte tõestusvahendeist, vaid ülbusest, häbematusest ja soovist kõnelda niimoodi, nagu teil oleks kõige meeldivam olnud kuulata – pisaraid valada ja hädaldada ning teha ja kõnelda palju muud, mida olete harjunud teistelt kuulma, kuid ma kinnitan teile, et pean seda endale väärituks.” Sokrates tühjendas aumehena mürgikarika ja suri. Temast jäi maha ainult n-ö suuline pärimus, mida Platon, Aristoteles ja teised tema õpilased interpreteerima asusid.

Tänases ühiskonnas oleks Sokratese-sugune mees samuti ainult tüliks ja vaevalt et tal lastaks elu mõtte küsimustega tänaval inimesi tüüdata niigi kaua, kui Sokratesel vana-aja Ateenas seda teha õnnestus. Ta ei põhjustaks mitte niivõrd otsest pahameelt, kuivõrd naerdaks lihtsalt välja. Türmi või vähemasti kuhugi asotsiaalidele mõeldud turvakodusse sattumine oleks vältimatu.

Traati ja Sokratest lähendab aga näiteks viimase seisukoht, et ühiskonda saab edendada ainult eraviisiliselt inimest kõlbelisele täiustumisele ärgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Avalik poliitika saab teostuda üksnes valitseva mentaliteediga kooskõlastudes. Katse avaliku poliitika abil ühiskonda parandada, minnes sealjuures avaliku mentaliteediga vastuollu, on määratud läbikukkumisele.

Ka Mats Traat pole poliitikasse läinud. Ta ei võta ka päevakajalistel teemadel ajalehtedes sõna. Ühes Maalehele antud intervjuus on Mats Traat koguni öelnud, et ta ei võimle igal tänavanurgal. Muide, Sokrates just seda tegi. Ta “võimles igal tänavanurgal”, küsis, selgitas ja põhjendas. Traat seda ei tee. Tema töötab koduse kirjutuslaua taga ja loodab, et raamatud, mida ta kirjutab, kõnelevad tema enda eest.

 

 

Jumaliku tarkuse poole

 

Luuletusest “Jasmiinid” kuulutab Traat: “Miski, mis kinni lihas ja luus, ei vaibu.”  Mis see “miski” on, mis luuletaja lihas ja luus nii vaibumatult püsib? Mis sealt muutuvate aegade ja muutuvate olude kiuste kaduma pole läinud?  See võiks olla mingi universaalne inimlik omadus või püüdlus, mille olemasolus Traat on veendunud ja millele ta ikka salamisi loodab, kuigi ümberringi toimuv sunnib teda ohkama, et “lootused on andestamatu pahe”.

Ehk on see inimlik õnneigatsus? Mingi kirjutamata tarkus, millele võib alati kindel olla, mis ka ümberringi ei toimuks? Sellele küsimusele võiks vastust otsida antiikse eetika abil, eriti kui luuletaja ise on Sokratese kuju näol meile võtme kätte andnud.

Antiikse eetika põhiküsimus oli: mis on õnn, mis teeb inimese õnnelikuks? Sellisesse küsimusepüstitusse on kätketud eeldus, et õnnest saab rääkida üksnes siis, kui on olemas mingi universaalne õnn, mis laieneb kõikidele inimestele. Kui õnn oleks midagi subjektiivset, oleks igal inimesel oma õnn. Hilisemas filosoofias toimunud subjektivistlikus pöördes, mis algas peaasjalikult Kantist, asenduski universaalse õnne küsimus pigem individuaalse õnne küsimusega. Antiiksed filosoofid eeldasid, et õnnelikuks saada võib üksnes juhul, kui omame teadmist õnnest. Järelikult saavad tõeliselt õnnelikuks üksnes targad inimesed. Õnnelikkusest rääkides kasutati antiikfilosoofias sääraseid mõisteid nagu voorus ja hüve.

Voorused ehk loomutäiused on need iseloomujooned, mida arendades saavutame hüve ehk tingimused, mis võimaldavad saada õnnelikuks. Peamine on määratleda, milles seisneb hüve, sest siis saame kriteeriumi, mille alusel oma loomutäiuseid arendada ja seeläbi õnnelikuks saada. Sokratese järgi kuuluvat niisugune teadmine mitte inimestele, vaid jumalatele. Inimesed saavad vaid jumaliku tarkuse poole püüelda. 

 

 

Sisemine prohvetihääl

 

Antiiksete mõtlejate jaoks varustas vooruste olemuse tunnetus inimese kindlate ja muutumatute standarditega, mille järgi tal on võimalik oma elu ja tegevust kontrollida.

Üheks keskseks vooruseks Antiik-Kreekas oli õiglus. See pole seesama õiglus, mida täna juriidiliselt korrektsete argumentide toel kehtestatakse ja mida Traat luuletuses “Diskursus” määratleb kui “õiglust seadustikes, paberkandjail, elektronpostis, paragrahvide padrikus”. Platoni teoste kontekstis saab õigluse mõiste spetsiifilise tähenduse. Platoni õpetuse kohaselt on inimese hingel kolm jagu: söakas, ihalev ja mõistuslik. Igal hingeosal on oma voorus: mõistusliku hingeosa vooruseks on tarkus, söaka hingeosa vooruseks on tahtekindlus ja ihaleva hingeosa vooruseks mõõdukus.

Hinge kui terviku huvist lähtuvalt toob Platon sisse ka neljanda vooruse, õigluse. Õiglus tähendab inimese jaoks “teha endaomast”. Õiglane hing on selline, kus iga hingejagu täidab talle ettenähtud ülesannet, s.t teeb endaomast. Ja kui iga hingejagu teeb endaomast, siis teeb hing ka tervikuna endaomast ja on seeläbi õiglane. Samasugust skeemi näeb Platon toimivat ka polises. Õiglane polis on selline, kus iga tema liige teeb seda, mis on talle loomupäraselt ette nähtud.

Kõnealuses kogus on Traat ka tavapärasest iroonilisem. Iroonia tuleb kreekakeelsest sõnast eironeia, mis tähendab teatud laadi teesklust. Teeseldes saab inimene võimaluse suhestuda millegi ebameeldivaga teistsuguselt vaatepunktilt. Ta võib võtta mingi seisukoha, teha seda moonutatult, grimassitades, teadlikult tõde väänates. Siiski pole teesklus hingele “endaomane” tegevus ja mõjub seetõttu pikemas perspektiivis kurnavalt. Inimese olemuslik tõetunne ei salli endaga mängimist. “Mulle tavaliseks muutunud sisemine prohvetihääl oli just viimasel ajal väga tugev ja sageli tegutses täiesti tühistes asjades vastu, kui tahtsin midagi ebaõigesti teha,” nendib juba Sokrates “Apoloogias”.

Missugune võiks olla Mats Traadile meelepärase inimese ja meelepärase ühiskonna kuvand? Kas võiks see olla ühiskond, mis koosneb harmooniliselt arenenud, tarkadest, õnnelikest ja vooruslikest inimestest, kelle kõik hingejaod teevad “endaomast”?

Oletan, et midagi Sokratese ja Platoni sõnastatud visioonidega ligilähedast võiks Traadi inimese ja ühiskonna ideaalis sisalduda, sest temagi värssides võib kohata tugevat sisemist prohvetihäält, mis toob mitmeid tunnistusi vana-aja voorusestandardite üldkehtivuse kohta.

* Mats Traadi 70. sünnipäeva konverentsil peetud ettekande lühendatud variant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming