Igatsus maailmamale järele

Ülo Tuulik

Kultuuri- ja spordihuviline eestimaalane, kes kuulab iga päev Eesti Raadiot ja vaatab Eesti Televisiooni, loeb regulaarselt Eesti Päevalehte ja Postimeest, saab oma informatsiooni autoriteetsemaist ja pädevamaist uudiskanaleist, jõuab kurva kahetsusega loogilise tõdemuseni: male-elu laias maailmas on kas täiesti soikunud või muutunud uudiskünnist mitte ületavaks marginaalseks aja surnukslöömiseks. Euroopa väikeriigis, mille rahvuslikku valuutat  kaunistab viiekroonisel rahatähel suurmeister Paul Keres – ainuke maletaja maailma vääringuil –, ei kirjutata juba pikema aja jooksul enam mitte ridagi malest.

Kauni minevikumälestusena heiastub aastate tagant Jüri Randviiru hääl üleriigiliselt raadiosimultaanilt või meenuvad Iivo Nei „Malekooli” saated ETVs. Ei ole enam Valter Heueri elegantseid esseesid nii spordi- kui kultuuriväljaannetes – maestro lahkumisega lõppes  etapp, mil male ja malekommentaar kuulusid eestlase kultuuripilti. Tarviliku regulaarsusega peetakse küll Eesti esivõistlusi males, kuid seda kasinast kasinama vaatajaskonnaga, ühegi partiianalüüsita jooksvas pressis. Malehuviline, kes tahaks olla kursis meie tippmaletajate mängutasemega, peaks endale tellima Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe, kus meistrikandidaat Margus Sööt avaldab juba neljandat aastat järjepanu sisukaid maleanalüüse.  On eriliselt kummastav, et male-elu oma kõrgtasemel, ennekõike vanaviisi jätkuvad konkurentsitihedad tippmeeste heitlused MM -tiitlile, on meil täitsa ära unustatud. Igal aastal mängitakse ka superturniirid Wijk aan Zees, Linareses, Sofias, Moskvas, maletatakse maailmakarikale ja soliidse auhinnafondiga grand prix’le. Nooruke Norra malegeenius Magnus Carlsen on tõusnud maailmamale päristippu, kuhu on ka pürgimas aser Teimur  Radzabov, venelane Sergei Karjakin ja itaallane Fabio Caruana, viimane veel päris nooruke. Male kandepind on sedavõrd laienenud, et igal aastal selgitatakse välja Euroopa ja maailma parimad nii tüdrukute kui poiste vanuseklassides: 8, 10, 12, 14, 16 ja 18 aastat.

Meie planeedil on ammuilma üle tuhande rahvusvahelise suurmeistri. Eesti malefunktsionäärid taotlesid endale vahepeal isegi maleolümpia korraldamist, kuid sellise informatsioonileiguse ning nüüd lisandunud majanduskriisi tingimustes on selline kõrge tahtmine tühi ulm. Spordiühing Kalev kui Paul Kerese koduklubi on aastakümnete jooksul pärast suurmehe lahkumist teinud tunnustamisväärselt palju, et meie rahvuslikku legendi ei unustataks. Paul Kerese mälestusvõistlustel jõudis mängida rida tippmehi maailma male-eliidist, nüüd oleme Kerese memoriaaliga madalseisus:  tänavu jaanuari alguse turniiril Kalevi spordisaalis Tõnismäel polnud enam nii palju pealtvaatajaid kui varsemail aastail, publik oli hõre, sest sümpaatne suurmeister Aleksei Drejev tugevaima mängijana polnud piisavalt huvitav magnet. Korraldajad pole üle saanud organisatsioonilisest inertsist, mis segab õigeaegselt, vähemalt pool aastatki ette saada „jah”-sõna maailma tänastelt tippmeestelt, kelle järele nõudmine ja huvi on analoogne  teatri- või muusikailma kuumimate tegijatega. Tõdegem karmi selgusega, et ilma Paul Kereseta pole Eesti malel maailmapildis erilist tähendust ega meenutusväärset. Kerese elu, töö ja nimi on meie rahvuslik uhkus, rikkus ja kaubamärk, mis ei tohi devalveeruda.

Eetiliselt pole mul kõige sobilikum siinkohal puudutada isiklikke teeneid, kes ma kodanikualgatuse korras andsin idee, algtõuke ning ei peljanud korraldusvaeva koos Raul Rebase,  Piret Saluri ja Mart Siilmanniga, et läbi viia Tallinna rahvusvaheline kollokvium “Paul Keres 90”, kuhu saabus ligi 20 suurmeistrit igast ilma nurgast, nende hulgas Boriss Spasski, Anatoli Karpov, Viktor Kortšnoi, Svetozar Gligorić, Wolfgang Unzicker, Frederik Ólafsson jt. Saksamaal ilmuva autoriteetse kultuuriajakirja peatoimetaja Harry Schaack, kes oli samuti meie külaline, kirjutas hiljem oma ajakirjas:  „Tänasel Saksamaal on mõeldamatu, et ühele malemängijale nii suurt poliitilist tähelepanu osutatakse. Eestis tegi valitsus oma rahvuskangelase 90. sünnipäeva riiklikuks ürituseks, kus osalesid maa kõrgemad poliitilise võimu kandjad. Peaminister andis piduliku lõunasöögi, kultuuriminister kostitas külalisi uhkes maamõisas ning kõrgpidulikul ametlikul vastuvõtul presidendilossis väljendas Eesti president oma tänu”. 

Proua Maria Kerese 90. sünnipäevaga seonduvalt Tallinna tulnud Boriss Spasski ja Viktor Kortšnoi võttis vastu Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kelle üllatuslikult põhjalikku kursisolekut malemaailma sündmustega imestasid mõlemad korüfeed, kelle suu ja sule läbi teavitus hiljem muulegi Euroopale näide eestlaste kõrgkultuurist – tänulikud tallinlased pole unustanud Paul Kerest, mille liigutavaks väljenduseks sai tema abikaasa meelespidamine. 

Mis veel saab olla parem reklaam Euroopa kultuuripealinnaks pürgimisel?! Kultuuri loomine pole rabe ühepäevaüritus ega Potjomkini külade ülemaalimine pidulikel päevadel. Kultuur nõuab kannatlikkust, aga veel rohkem juurte ja oma ajaloo meelespidamist. Me võime just sellega seonduvalt veel kord tänumeeli meenutada Valter Heuerit ja tema elutööd. Meie hulgast lahkunud maleliteraadi 80. sünniaastapäevaks üllitas kirjastus  Argo juba eelmisel suvel Valter Heueri entsüklopeedilise uurimuse „Male lugu”. See on unikaalne, üle 500 leheküljega faktitäpne, elegantses ja elavas keeles kirjutatud, turniiritabelite ja partii-analüüsidega rikastatud teadlasetöö maleajaloost, alates male sünnist kuni XX sajandi teise kümnendini. Sellele teosele on väga raske leida analooge teistes keeltes. Praeguse kummastava maleleiguse juures on tarvilik ja kosutav teavitada, et värske ajaloodoktor  Andres Adamson, kirjastuse Argo peatoimetaja ja Valter Heueri „Male loo” üllitaja, on trotsinud kriisiaja majanduslikke võimalusi ning praegu tehakse plaani järgi ettevalmistustööd Valter Heueri mahuka ja kultuuritähendusliku elutöö taastoomiseks eestlase lugemislauale: 2009. aasta lõpus saame „Meie Kerese” I ja II osa (esmatrükk!) ühiste kaante vahel.

Oma nõuannetega on parimal kombel abiks olnud Genna Sosonko, kes on praegu  maailmas kõige autoriteetsem malest kirjutaja. Sosonko elegantne essee Paul Keresest ilmus ka siin samas Sirbis mullu juunis. Heueri „Meie Kerese” topeltköitele pole üleliigne ükski kultuuri finantseeriv ja opereeriv tugi. Eelmisel kevadel küsisime koos meie teenekaima spordiliteraadi Paavo Kivisega kultuurkapitalilt toetust „Male loo” trükikulude mõningaks katteks, kuid kogesime malearmastuse jahedust … Mehe nimel, kelle näopilt  vääristab Eesti viiekroonist, tuleb meil mitme poole vahel valides jääda tema poolele. Eestlasele raskemal ja vaesemal ajal turgutas Paul Keres oma tagasihoidlikult sõnatumal, vaimuvägilase kombel mehetegudega meie toona nõrgukest ja alistatud rahvustunnet ning mehemeelt. Kultuuri esmaseid kohustusi oma rahva ees on selliseid heategusid püsivalt ja tänuga meeles pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming