Ideoloogiapõhine poliitika asendub grupiteenindusega

Indrek Ibrus

Poliitika süvenev sõltuvus popkultuuri­pärasest dünaamikast  

Niisiis läks valimistega kehvasti nagu ikka. Kuigi naisliikmete arv tõusis sedakorda kuue võrra ning ulatub juba pea veerandini koguarvust, on uus riigikogu koosseis veel piisavalt tummiselt maskuliinne, et pehmete väärtuste “paradigmamuutus” peab jääma veel ühe neliaastaku ooterežiimile. Ent samas, nagu Sirbi paljulugenud lugeja uue ajastu meestekirjanduse ehk nn lad-lit’i hegemooni Nick Hornby teoste põhjal juba teab, ei ole kaasaegse mehe elu nii või teisiti enam miski meelakkumine. Võtkem näiteks Hornby läbilöögiteos “Elu edetabelid”  ehk lugu sellest, kuidas peategelasest muusikafriik popkultuuri edetabeldust ka muus elus läbivalt rakendama asus ning seejuures “suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda” püüdis, nagu ütleb sisukokkuvõte raamatu kaanel.

Hornbyle on ikka omandatud peent sotsiaalset närvi ning tuleb tõdeda, et kuidagi ootamatult palju ütleb see sisukokkuvõte ka äsjase valimiskampaania kohta. On tähelepanuväärne, kui keskseks tõusis selle käigus kujund edetabelist kui kõigi eluvalikute alusest ja saatuse mõõdikust, vahendist, mille läbi “täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda”.  Poliitstrateegiaid mõõdeti kohaga edetabelites,  lisaks ergutasid kampaaniat veel poliitikute “reidid” ja “topid” ajalehtede veebisaitidel. See kõik, ehk edetabeli kui koos popkultuuri arenguga viimase poole sajandi jooksul väljakujunenud meediažanri domineerimine poliitilises kommunikatsioonis viitab Eesti poliitilise elukorralduse süvenevale sõltuvusele popkultuurile iseloomulikust dünaamikast.

Antud lõimumise üks põnevamaid sümptomeid oli ent unistuste kui uue komponendi jõuline sisenemine Eesti poliitilisse diskurssi. Popkultuur tegeleb enamasti ikka võimalike maailmadega tegelike asemel, pakkudes pigem unistusi kui vaevates end igapäevaste eluheitlustega. Ning sestap sai üldisel taustal juba omamoodi loomulikuks ka  too vahitornlik kujutelm elust Eestis 15 aasta pärast.

Kuid sellest hoolimata tuleb loota, et unistustekesksel valimiskampaanial ei lasta siiski kriitikavabalt ka koalitsioonileppeks transformeeruda. Sest nagu Juri Lotman on näidanud, võib ühiskonna normatiivne tegevus olla korraga nii realistlik kui idealistlik. Ent kui see püsib idealistlik liiga kaua või jääb reaaliatega võrreldes liiga kaugeks, siis võib seesama reaalia aga peatselt üsna ägedalt vastu põrpima hakata. Eesti poliitikamaastiku üldise “postmoderniseerumise” üheks huvitavamaks tunnuseks ning ehk ka koalitsiooniläbirääkimiste käiku mõjutavaks peidetud konfliktiks on aga ideoloogiatepõhise poliitika ja nn esindatuspoliitika vastuolu, dihhotoomia, mille on välja toonud Anne Phillips, tuntud Briti politoloog. Viimane, s.t esindatuspoliitika, on seotud viimaste aastakümnete jooksul liberaalses õhtumaises demokraatias aset leidnud arengutendentsidega ning selle aluseks on arusaam, et klassikaliste ideoloogiate opositsioon ei ole kultuuriliselt multidimensioonilises kaasaegses ühiskonnas enam piisav, et väljendada inimeste n-ö tegelikke identiteete ja huve poliitilises protsessis.

On huvitav tõdeda, et sellest perspektiivist on mõneti paradoksaalselt kõige n-ö postmodernistlikum partei Eestis just Keskerakond. Ennekõike seisneb antud erakonna strateegia ju hüvede vahendamises aegade jooksul enda omaks kuulutatud suurematele või väiksematele sihtgruppidele (venekeelsetele ja -meelsetele, pensionäridele, madalapalgalistele, ida-ärimeestele, jne) ning konkreetne ideoloogia on seejuures kõrvaline. Erakonna vasakpoolsuse-elementidega palistatud heitlik retoorika peegeldab pigem vastust stamm-valijagruppide tõenäolistele ootustele kui süstemaatilist maailmavaadet.

Samalaadsest arenguteest ehk ideoloogiapõhise poliitika asendumisest grupiteenindusega ei ole muidugi kaugeltki vabad ka ülejäänud erakonnad. Valimisööl oli selle sümptomiks tuntud kultuurikorraldaja Tiina Loki lapsesuu ETV-le antud intervjuus, kus ta ausalt tunnistas, et tema erakonnastumise ja kandideerimise tõeline põhjus oli plaan nõnda oma kureeritud filmifestivalile riiklik rahatugi kindlustada. Kurat on detailides ja eufooriahoos antud intervjuus.

Kuid presidendi poolt ette antud raamides on kurat ka selles, kui lepingutepõhine poliitika asendub tehingutepõhisega. Ning selle tõdemusega jõuame ka üksikküsimuste külge aheldatud esindatuspoliitika ohtude juurde. Sest suur pilt võib kaduma minna, kui ülesandeid jaotatakse nii, et Reformierakond teenindab filmihuvilisi, Keskerakond kontserdikorraldajaid ja sotsid autojuhte.

Sestap tuleb nn suure pildi, unistustevaba “ühiskondliku lepingu” saavutamise püüet pidada hetkel nn ideoloogiapõhise koalitsiooni võtmeküsimuseks. Alternatiiviks oleks vaid lihtlabane reviiride jagamine ning viimane oleks vähemalt otse pärast valimisi suhteliselt plass lugu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming