Idealist: „Eesti noorte Nokiaks on unistused”

KRISMAR ROSIN

Selmet suruda kõigile peale arvutigeniaalsust, võiks teha unistuste töötubasidEesti noorte Nokiaks on unistused. Kui see idee tundub jabura ja naiivsena, mõelge Walt Disney peale: alguses ei võtnud keegi noore mehe fantaasiarikast siseelu tõsiselt, kui ta aga impeeriumi lõi, jäid järsku lõukoerad vait. Eesti ajakirjanduse fookuses on pigem kriitika kui julgustus ja kaasaelamine. Keegi ei julge olla haavatav, aus. Aus inimene lõpetab viimasena – või siis esimese patuoinana. Nii ausal kirjutajal kui intervjueeritaval peab olema  ohvrimeelsust. Silver Meikari paljastused ja ausus mõjusid värskendavalt, justkui oleksid järsku Eesti meediamaastikule ufod kohale jõudnud. Ausus aga ei tähendanud midagi: paar pead noogutas, poliitikud said vastu päid ja jalgu ning Meikar kaotas töökoha.

Eesti ajakirjanduses kirjutatakse vähe noortest ja nende tegemistest. Mäletan oma ajakirjandusteekonna algust. Läksin noore ja uljana 50 000 elanikuga linna kohaliku lehe toimetusse, ütlesin, et oskan ja tahan kirjutada noortest. Siiamaani on meeles vanemtoimetaja sõnad: „Mis kuradi bändid ja noorte elulood?! Meie linnas pole noori.”
Nii pidingi  pubekana oma „unistuse” unustama. Terve suve kirjutasin teetöödest, torustike vahetusest, parkimiskorraldusest. Kibedus oma kärbitud unistuse pärast on terve elu veres olnud: vanemtoimetaja sõnad helisevad siiani alateadvuses, siiani ei julge noortest kirjutada.
Miks on Eesti edu fookuses numbrid ja kasum, mitte edulood, nendega kaasnev ilu, kannatused ja raskused? Miks loeb Äripäeva rikaste tabel rohkem kui näited noorte kindlameelsuse ja sihikindluse kohta? Madis Järvekülg leiab, et meie, üpsilonide probleemiks on unistuste puudumine. (Sirp 13. II 2014). Mina leian, et probleemiks on vähene julgustus ja toetus, see, et edulugudest ei räägita. Selmet meid habetunud hingedega hedonistideks tembeldada, võiks Järvekülg meid parem julgustada oma unistuste poole püüdlema. Paljud meist vahivad Põhja-Ameerika filme, võib-olla mõni saab julgustust Wall Streeti hundist, härra Belfordist, kes oma kehavarudes apteegi jagu substantse hoidis ja roppu moodi pappi tegi.
Eesti ülikoolides tuleb tudengitel peaaegu igas õppekavas läbida kohustuslikud IT-kursused. Kõigile tudengitele lüüakse serviti, arvutid on ju meie tulevik! Arusaadav: tahame Skype’i kõrvale midagi veel innovaatilisemat, mille alusel saaks TTÜ uusi erialasid luua ja president uute selfie’dega meie arvutimeelset riiki reklaamida. Tahame rohkem noorte arvutigeeniuste tiigrihüppeid, mis peaksid igavesti kindlustama meie staatuse arvutiriigina. Aga kui kellegi unistus on humanitaarne, ta tahab saada õpetajaks või kunstnikuks, miks peab ta vägisi Exceleid ja programmeerimist õppima?
Kõik teavad Skype’i. Kõik teavad, et kaks eesti koolipoissi tegid unistuse teoks, programmeerisid kvaliteetse toote ja said sellega rikkaks. Aga kuidas, milliste raskuste, loobumiste ja eneseületamisega? Kui lehes edulugusid ei ole, saan mina – üpsilon – Järvekülje artiklist teada, et ratsa rikkaks me ei taha saada, majanduslik edu meile ei loe ja üleüldse pole hingelt habetunud noored Eesti riigile jätkusuutlik variant. Tänan julgustamise eest!
Muidugi tahame me ratsa rikkaks saada, aga oma moodi: meie edukultus ja selle poole pürgimine ei ole korporatiivne ega traditsiooniliselt tammsaarelik; me oleme lausa nii lollilt naiivsed, et järgime You Tube’i kaudu American dream’e. Kuidas muidu seletada Defrage’i poisse, kes päris kopsaka arvu plaate Eesti kaubamaja parklates maha müüsid. Hiljem apgreidisid nad oma „unistuste poole püüdlemise” maailma mastaapi: pandi punt kokku, võeti plaadid spordikottidega kaasa ja mindi neid Kesk-Euroopa hotellidesse müüma. Nii saab ju reisida, raha ja pulli! Kas see on traditsiooniline edu, mine sa tea, aga edu siiski. Ameerikast maha kopeeritud unistuste näiteks on ka Pirados Lifestyle. Paarist tattoomeistrist on välja kasvanud bränd. Noored ja vihased räpivad, müüvad riideid, teevad  üritusi ja plaate ning korraldavad poksiklubi. Ehk vaatasid nemadki You Tube’is tundide viisi enne lombitaguste räpparite ja hiphopparite elu ja tegemisi, unistasid … ja lõpuks tegid ära. Küll olid need bändimehed naiivsed! Aga paistab, et vahel naiivsus on siiski  unistuse eeldus. See ei tähenda, et naiivsel ja andekal pole tööd vaja teha. Nagu arvab Helen Tammemäe: „Töökus on ka praktiliselt ainuke hädavajalik tingimus selleks, et midagi saavutada – teised tegurid, nagu sisemine põlemine, juhused ja andekus, tulevad sellele muidugi kasuks, aga andeka logardi anne ei pruugi kunagi ilmsiks tulla ja juhusedki ei kuku sülle ilma neile eeldusi loomata” (Müürileht 12. III 2014). Teisisõnu: meie põlvkonnal on kõvasti potentsiaali, kui me  enesehävituse kõrval ka unistada julgeme. Ja kui juba unistame, siis tuleb panna kogu hing sellesse, et see ellu viia.
Igaüks võib olla edukas ja unistaja. Selmet suruda kõigile peale arvutigeniaalsust, võiks teha unistuste töötubasid. Miks pean vaatama „Social Networki”, et mõista edukust võõras keeles ja meeles? Äkki selle asemel, et Pullerits pidevalt jalgpalli kiruks ja kohalikud väljaanded teetöödest jahuksid, võtaks keegi ette ja küsitleks Transferwire loojaid? Äkki neil on mõni soovitus ja julgustus varuks? Kuidas sai kahe poisi uskumistest, alandusest ja ohverdusest teenus, mida kasutab terve maailm? Sellised lood võivad olla sümboolse tähendusega, julgustada ka teisi noori unistajaid uusi teekondi, ideid ja algatusi ette võtma. Kõik teavad Ewert and The Two Dragonsi Euroopa vallutamise marsist, just peeti nende plaati Eesti läbi aegade parimaks. Aga milline nägi välja nende teekond? Kui palju tööd oli selleks vaja? Kuidas nad motivatsioonikriisidega toime tulid? Miks nad uskusid, kui keegi teine ei uskunud? Näeme Lauri Pedajat Raagi menufilmis ja imestame, kuidas sai näitlejahariduseta mees pearolli. Kuidas sai ajakirjandustudengist Hans H. Luigest meediamogul?
Kus on lugu, mis inspireeriks mind? Kus on sümbolid ja eeskujud? Kui nemad said hakkama, saan ka mina! Kui nemad alustasid nullist ja lõpetasid tipus, saan ka mina sellega hakkama! Kui lugeja – eesti noor – oleks valmis nendeks katsumusteks ja teaks neist, julgeks ta ehk lõpuni minna. Ehk poleks minagi toimetaja sõnu kuulda võtnud ja saanud ajakirjanikuks, kirjutanud praegugi bändidest ja noortest.
Me eksleme sümbolite ja eeskujuteta. Internet kingib meile aga võõraid ülikondi ja teekondi.  Mõned tublimad  ja naiivsemad leiavad ka eestikeelseid „abimaterjale”. Alkeemia.ee-d fännab Facebookis peaaegu 20 000 inimest. Ka inspiratsioon.ee-st saab lipsukesega kodukeelse libeda selli kätte. Agressiivselt saabuvad meilid „kliki-tasuta-sinus-on-kõik-võimalik-nagu-filmis” tunduvad kuidagi imalad, aga me pole veel harjunud emakeeles naiivsed olema.
Öelge nüüd veel, et meie põlvkond ei oska viriseda ja võidelda!  Olen hedonist ja apaatne, ei kavatsegi ise neid lugusid kirjutada. Olen hedonist ja egoist – Järveküljel on õigus. Lähen igal nädalavahetusel jooma ja vaatan teistele õlidele ülbelt otsa. Minul on vähemalt unistused. Aga ega nemad ju põe! Isegi Lauristin ütles, et 25aastane noor ei pea ju edukust tahtma (Müürileht 17. XII 2013). Nii teengi Portugalis raadiopraktikat. Unistan Eestist ja igatsen kodumaad. Raadios läheb halvasti, kuulajaid on vähe. Vaatan Howard Sterni elulugu ja taipan, et King of Radio alustas sama saamatult. Ühtlasi nuputan, kuidas Koit Raudsepp nii edukaks, Eesti raadio ikooniks sai. Jäängi nuputama, sest keegi peale minu ei küsi ega kirjuta. Loodan, et saan teada kümne aasta pärast, kui keegi võtab julguse kokku ja kirjutab ta eluloo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming