Ideaalid panteonis ja bordellis

Vahur Made

Mõelge, kui palju on teile huvi pakkunud Slovakkia, Nepali või Benini välispoliitika. Siis mõistate, kui palju maailmas jälgitakse Eesti välispoliitikat.  

Poliitika, riigiteadus ja rahvusvahelised suhted. Toimetanud Toomas Varrak. Audentese Ülikooli Toimetised 8, 2006. 182 lk.

 

Eesti välispoliitilised initsiatiivid suurriike ei huvita ning suurriigid ei usu, et Eesti oleks võimeline rahvusvahelises poliitikas millegi tõsise ja arvestatavaga hakkama saama. Mõelge, kui palju on teile viimasel ajal huvi pakkunud Slovakkia, Nepali, Benini või Uruguai välispoliitika? Võite siis mõistatada, kui palju maailmas jälgitakse Eesti välispoliitikat. Seepärast on kirjutised, mis püüavad analüüsida Eesti välispoliitika suundi, kontseptsioone ja võib-olla ehk isegi filosoofiat suunatud eelkõige Eesti enda publikule ega tekitaks tõenäoliselt erilist elevust, kui need kantaks ette mõnel esinduslikul rahvusvahelisel konverentsil.

Rahvusvaheline konverents võikski meile saada mõõdupuuks omamaise välispoliitilise mõtte analüüsimisel. Mitte see, kas mõte on huvitav ja intrigeeriv kodulugejale, vaid see, kas multinatsionaalsel erudeeritud saalitäiel on huvitav selle mõtte pärast koguneda. Mõelgem, kas suudame ilma laia (sisemise) haigutuseta asuda kuulama järjekordset ameeriklase ettekannet sellest, et terrorism on vallutanud kogu maailma ning riikidevahelised konfliktid ei mängi selle kõrval mingit rolli. Või türklase kinnitust, et Küprose kreeklased on ühed jõhkardid, kelle puhul Türgi jõuvõtted on igati õigustatud. Või venelase teemaarendust, kuidas maailm Venemaad ei mõista ning kuidas Lääs on taas lasknud mööda hea võimaluse Kremliga koostööd teha. Või eestlase hala oma rahva harukordselt raske mineviku üle.

 

 

Vene-saksa gaasijuhtme Eesti harutoru

 

Audentese ülikooli välja antud kogumikku rahvusvahelise konverentsi vaatenurgast hinnates tuleb esmalt tõdeda kogumiku kirjutiste väga ebaühtlast taset. Kogumiku kaheksa artikli ja kahe arvustuse hulgas on vaid mõned sellised, mille sisu ärgitab diskuteerima. Kogumiku toimetaja Toomas Varraku sulest ilmunud kirjutis “Eesti välispoliitika filosoofiast” on Eesti välispoliitika kriitika rahvusvahelise õiguse konservatiivsest vaatenurgast. Varraku hinnangul on Eesti välispoliitika võtnud kaheldava väärtusega pragmaatilise suunitluse, mida iseloomustab järkjärguline loobumine Eesti riikluse alustaladest: Tartu rahust ja riikluse järjepidevusest. Varrak kritiseerib muu hulgas piirilepingu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel 2005. aasta juunis ning leiab, et sellega tunnustas Eesti okupatsiooni jätkumist viiel protsendil oma põhiseaduslikust territooriumist ning andis ühtlasi käest võimaluse initsiatiivika välispoliitika ajamiseks Venemaa suunal (lk 29, 31).

Varraku arutluskäik on korrektne ja loogiline. Tõepoolest, Eesti välispoliitiline retoorika eemaldub järk-järgult külma sõja ja taasiseseisvumise aegsetest kontseptsioonidest. Seega väide, et Eesti on asunud ellu viima “pragmaatilist” välispoliitikat, tekitaks rahvusvahelisel konverentsil ilmselt elevust ning sunniks kuulajaid märkmeplokki paar ootusrikast rida kirjutama.

Kuid ootus saab paraku petetud ja mida rohkem koguvad jõudu “okupatsiooni tunnustamise” ja “initsiatiivi minetamise” väited, seda enam siirdub kuulajate mõte lähenevale kohvipausile. Mõni ehk kirjutab omapoolse lisamõttena märkmeplokki, et Eesti välispoliitika ei saa jääda kinni iseseisvuse taastamiseks vaja läinud kontseptsioonidesse, vaid vajab edasiliikumiseks uuendusi, mida võib ehk nimetada ka pragmaatikaks. Siinkirjutaja arvates on pragmaatika see, mis paneb Eesti tulevikus taotlema võimalust ehitada Vene-Saksa Läänemere gaasijuhtmest Soome lahe lõunakaldale suunduv harutoru. Pragmaatika on ka see, mis sunnib Venemaad peatselt leppima Gruusia ja Ukraina NATO-liikmesusega.

Usun, et piirilepingu sõlmimine ja sellele järgnenu ei muutnud oluliselt midagi Eesti-Vene kahepoolsetes suhetes. Küll aga avardas see Eesti välispoliitilist tegutsemisruumi, luues pretsedendi, millele tuginedes on Eestil olnud võimalus parandada oma mainet Euroopa Liidus. Tavaliselt Eestile omistatud Venemaaga konfrontatsiooni otsiva riigi imago sai uue tahu. Eestil õnnestus näidata, et ollakse võimeline ka paindlikeks sammudeks, juhul kui pragmaatilised huvid seda võimaldavad või lausa nõuavad.

 

 

Rahvas ei tohi eliiti välispoliitika tegemisel segada

 

Varraku artikli kõrvale tasub võrdluseks võtta samas kogumikus ilmunud Heino Arumäe arvustus Urho Kaleva Kekkoneni mälestusteraamatule “Tamminiemi”, mis möödunud aastal ilmus ka eesti keeles kirjastuse Argo vahendusel. Varrak ja Kekkonen, viimane Arumäe käsitluses, on teineteise antipoodid. Varraku veendumus, et ideaalidest loobudes kahjustab Eesti oma välispoliitilist positsiooni, vastandub Kekkoneni reaalpoliitikakultusele. Kekkonen ütleb selgelt, et rahvas ei tohi eliiti välispoliitika tegemisel segada. “Välispoliitika juhid peavad olema iseseisvad ning vale välispoliitika ei muutu õigemaks, kui ka kogu rahvas seda toetaks,” vahendab Arumäe Kekkoneni mõtteid (lk 158). Eesti oludesse ümberkantult tähendaks see, et kui Tartu rahu on oma praktilise väärtuse kaotanud ja muutunud Eesti välispoliitikale takistuseks, peab Eesti välispoliitilisel juhtkonnal olema õigus asendada see uute ja kaasaegsesse maailma paremini sobituvate kontseptsioonidega. Ka siis, kui rahvas sellist suunamuutust kohe ei toeta.

Arvan, et Islandi väljaku maja kümnendal korrusel on ammu mindud ideaali ja selle praktilise teostamise viiside leidmisel üsnagi loogilist teed mööda. Kuivõrd Eestil pole oma ideaalide teostamiseks võimalik kasutada kaalukaid jõuargumente, on mõistlik kinni pidada vaid neist ideaali elementidest, mida reaalselt mõjutada ja kontrollida suudetakse. Muus osas asendub senine ideaal paraku ajapikku uuega.

Tartu rahu ja Eesti-Vene suhted on ideaaliheitluse üks tahk. Eestis käib kangelas- ja bordelliajaloo kontseptsiooni võitlus. Praegusel ajahetkel, kus mõtte-, sõna-, südametunnistuse- ja liikumisvabadust siiski mingil määral on, jääb bordellikontseptsioon lõpuks peale.

Võib-olla on selle heitluse keskel kosutav teada, et sama on toimumas ka Soome lahe põhjakaldal. Heino Arumäe valgustabki seda võitlust Jätkusõja näite varal artiklis “Ka soomlased on oma sõjaajalooga kimpus”. Kangelasajalooline kontseptsioon on aastakümneid kinnitanud, et Soome sattus Jätkusõtta vastu oma tahtmist, tõugatuna suurriikide meelevallast ja Teise maailmasõja käigust. Arumäe toob meieni Jätkusõja bordelliajaloolise kontseptsiooni. Selle kohaselt vajas Soome Hitleri Saksamaad oma julgeoleku kindlustamiseks, läks Jätkusõtta oma pragmaatilisi huve kaitsma (“paremini kaitstav piir”) ning loobus Saksamaa liitlane olemast kohe, kui olupoliitika seda nõudis.

Paasikivi ja Kekkonen armastasid hiljem tõmmata selge vahe enda ja neile eelnenud Soome presidentide, eriti Teise maailmasõja ajal Soomet juhtinud Ryti ja Mannerheimi vahele. See kangelasajalooline kontseptsioon sobis hästi külma sõja tingimustesse. Ilmselt teebki bordellikontseptsiooni soomlaste jaoks valusaimaks teadmine, et Paasikivi-Kekkoneni suund polnud varasema olupoliitikaga võrreldes millegi poolest erilisem ega õilsam.

 

 

Liberaalne Euroopa on islami jaoks liiga jumalatu

 

Kuid mida säravat siis Audentese kogumikust pakkuda rahvusvahelisele konverentsile? Näiteks veebruaris-märtsis 2007 Chicagos kogunevale International Studies Associationi aastakonverentsile? Mulle näib, et midagi sellist peitub ehk Jaak Lensmenti artiklis “Liberaalne Euroopa ja tema moslemid”. See on selline “kuningas on alasti” tüüpi kirjutis, mis haarab suure ja intrigeeriva argumendi järele. Lensment kinnitab, et moslemikogukond eksisteerib ja paisub Euroopas ainult majanduslikel põhjustel. Eurooplaste liberalism ja demokraatia pole need väärtused, mis moslemeid siia meelitavad. Vastupidi, need kohutavad moslemeid ja raskendavad nende integreerumist euroopaliku ühiskonnaga. Liberaalne Euroopa on islami jaoks liiga jumalatu. Isegi evangelistlik USA sobib neile paremini. Kui uskuda Lensmenti, on moslemid valmis vastu võtma eurooplaste raha, aga mitte mõtteid ja väärtusi. Ehk on Euroopa probleem suutmatuses endale selgeks teha, milliseid väärtusi me ise teistelt tahaksime vastu võtta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming