?i?ek: ?Olen võitlev ateist?

Tõlkinud Jüri Lipping

Väljavõte intervjuust Slavoj ?i?ekiga (Bad Subjects, nr 59, veebruar 2002)

B. S.: Olete viimasel ajal rääkinud Lenini taaselustamisest. Paljude poliitiliselt aktiivsete inimeste jaoks on Lenin saatanlik kuju.  Mida väärtuslikku te Lenini või leninliku traditsiooni juures leiate?

?i?ek: Olen rääkinud ettevaatusest, et mitte korrata Leninit.  Ma ei ole idioot.  Leninliku töölisklassi partei juurde naasmisel poleks tänapäeval mitte mingit mõtet.  Mind huvitab Lenini juures just see, et ta avastas enda 1914. aastal Esimese maailmasõja puhkedes totaalsest umbseisust.  Kõik läks valesti.  Kõik sotsiaaldemokraatlikud parteid väljaspool Venemaad toetasid sõda, leidis aset massiline patriotismi laine.  Sellest tulenevalt pidi Lenin hakkama mõtlema, kuidas selles täieliku kokkuvarisemise olukorras taasluua radikaalne, revolutsiooniline poliitika.  Selline Lenin mulle meeldib.  Leninit esitatakse tavaliselt Marxi väljapaistva järgijana, kuid on muljetavaldav, kui tihti võib Lenini tekstides kohata iroonilist märkust, et ?selle kohta ei leidu Marxil mitte midagi?.  See on too puhtalt negatiivne paralleel.  Lenin oli sunnitud ümber sõnastama terve sotsialistliku projekti, meiegi oleme sellesarnases olukorras. Seda, mida tegi Lenin, peaksime meie tegema tänapäeval, isegi veel radikaalsemalt.

Kõige elementaarsemal tasandil, näiteks, eeldab Marxi ekspluateerimise mõiste teatavat töö väärtusteooriat.  Kui see Marxilt ära võtta, siis laguneb terve tema mudeli raamistik.  Mida me tänapäeval sellega peale hakkame, arvestades intellektuaalse töö tähtsust?  Mõlemad standardlahendused on liiga lihtsad ? väita, et tõeline füüsiline tootmine leiab ikka veel aset Kolmandas Maailmas või et tänased programmeerijad on uus proletariaat?  Nagu Lenin oleme meiegi ummikus.  See, mis mulle Lenini juures meeldib, on just see, mis inimesi tema juures hirmutab ? hoolimatu tahe heita kõrvale kõik eelarvamused.  Miks mitte vägivald?  Kui kohutavalt see ka ei kõla, arvan ma, et see oleks kasulikuks vastumürgiks kogu meie steriilsele, frustreerivale, poliitiliselt korrektsele patsifismile.

Võtkem suitsetamisvastane kampaania Ameerika Ühendriikides.  Ma arvan, et see on palju kahtlasem nähtus, kui esialgu paistab.  Kõigepealt, sellesse on sügavalt sööbinud absoluutse nartsissismi idee, et kohe, kui oled kontaktis teise inimesega, saab ta sind kuidagi nakatada.  Teiseks, siin on tegemist suitsetamise intensiivse naudingu kadedusega.  Liberalismis on juurdunud teatav nägemus subjektiivsusest, teatav valskus, mis taandub lausele ?Ma tahan, et teised mind rahule jätaksid; ma ei taha teistele liiga lähedale sattuda.?  Lisaks, selles võitluses tubakakompaniide vastu on meil tegu teatud sorti poliitiliselt korrektse yuppie?ga, kellel läheb finantsiliselt väga hästi, kuid kes tahab säilitada teatava antikapitalistliku aura.  Mida paremat võiks tahta, kui et keskenduda ilmsele paharetile Big Tobacco?le? See toimib justkui mingi ersatsvaenlasena.  Saad jätkuvalt kasseerida oma sissetulekuid aktsiaturult, kuid võid öelda: ?Ma olen tubakakompaniide vastu.?  Peaksin siinkohal täpsustama, et ma ei suitseta.  Ning mulle ei meeldi tubakakompaniid.  Kuid see sundmõte suitsetamise ohtlikkusest pole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.

B. S.: Olete samuti pannud mõned oma lugejad kukalt kratsima nende positiivsete avalduste pärast, mida olete hiljuti teinud kristluse kohta.  Milline osa kristlusest tundub teile väärtuslik?

?i?ek: Mul on kiusatus öelda, et ?leninlik osa?. Olen võitlev ateist. Minu sümpaatiad on maoistlikud.  Kirikud tuleb muuta silotornideks või kultuuripaleedeks. Kristluse saavutuseks oli aga anda meile, küll religioosselt müstifitseeritud kujul, arusaam taassünnist.  Vastandina paganlikule saatuse käsitusele, pakkus kristlus välja võimaluse radikaalseks avatuseks ? meil on võimalus leida nullpunkt ja lüüa laud puhtaks. Ta tõi sisse uut tüüpi eetika: mitte et igaüks meist peab täitma oma kohust vastavalt oma asendile ühiskonnas ? hea tsaar peab olema hea tsaar, hea teener peab olema hea teener ?, vaid hoopis, et vaatamata sellele, kes ma olen, evin otsest juurdepääsu universaalsele. See on plahvatuslik. Ja üksnes see mõõde mind huvitabki. Muidugi võtsid selle hiljem üle ilmalikud filosoofid ja progressiivsed mõtlejad. Mitte mingil juhul ei kaitse ma kirikut kui institutsiooni, isegi mitte minimaalsel moel.

Võtame näiteks Judith Butleri ja tema teesi, et meie seksuaalne identiteet pole mitte osa meie loomusest, vaid on ühiskondlikult konstrueeritud. Selline väide, selline feministlik positsioon võis esile kerkida üksnes kristliku ruumi taustal.

B. S.: Olete mitmel korral kasutanud sõna ?universalism?.  Selliste mõistetega sahkerdamise tõttu on inimesed, kes esindavad teie arvates poliitilise korrektsuse jõude, süüdistanud teid eurotsentrismis.  Olete isegi kirjutanud radikaalse vasakpoolse kaitsekõne eurotsentrismile.  Kuidas vastate nendele poliitilise korrektsuse leeri rünnakutele?

?i?ek: Peaksime omaks võtma, et universalism on eurotsentristlik mõiste.  See võib kõlada rassistlikult, kuid mina seda ei arva.  Isegi kui Kolmanda Maailma riigid apelleerivad vabadusele ja demokraatiale, kui nad sõnastavad oma võitluse Euroopa imperialismi vastu, kinnitavad nad veelgi radikaalsemal tasandil universalismi euroopalikku eeldust.  Peaksite mäletama, et apartheidivastases võitluses Lõuna-Aafrikas apelleeris Aafrika Rahvuskongress alati universaalsetele valgustuslikele väärtustele, ning just Buthelezi, CIA palgal olnud re?iimi mustanahaline toetaja oli see, kes kutsus üles lähtuma erilistest aafrikalikest väärtustest.

Minu oponendiks on siin üldiselt omaks võetud positsioon, et peaksime loobuma püüdlusest universaalse tõe poole ? selle asemel olevat meil vaid narratiivid selle kohta, kes me oleme, lood, mida me enda kohta jutustame. Niisiis oleks selle vaatepunkti järgi kõrgeim eetiline korraldus respekteerida teise jutustust. Kõiki lugusid tuleb jutustada, igale etnilisele, poliitilisele või seksuaalsele rühmitusele tuleb anda õigus rääkida oma lugu, justnagu oleks sallivus universaalse tõeväärtuseta lugude pluraalsuse suhtes lõplik eetiline horisont.

Ma vastustan seda radikaalselt. Selle jutu­vestmise eetikaga kaasneb tavaliselt õigus jutustada, justnagu oleks omaenda loo jutustamine ülim tegu, mida üldse võimalik sooritada, justkui ainult mustanahaline lesbiline ema teaks, mida tähendab olla musta­nahaline lesbiline ema jne. See võib küll kõlada väga emantsipatoorselt. Kuid hetkel, mil me selle loogika omaks võtame, oleme sisenenud teatavasse apartheidi. Ühiskondliku domineerimise olukorras ei ole mitte kõik narratiivid ühesugused. Näiteks ei olnud 1930ndate Saksamaal juutide jutustus mitte lihtsalt üks paljude hulgast. See oli jutustus, mis avaldas tõe kogu olukorra kohta.  Võtkem või tänapäeva geide võitlus. Sellest ei piisa, kui geid ütlevad: ?Me tahame, et meie lugu saaks kuuldavaks.? Ei, geide narratiiv peab sisaldama universaalset mõõdet selles mõttes, et nende nõudmise kaastähendus kõlaks: see, mis toimub meiega, ei puuduta ainult meid. See, mis toimub meiega, on sümptom või signaal, mis ütleb meile nii mõndagi selle kohta, mis on tänapäeval valesti terves ühiskonnas. Me peame sellele universaalsele mõõtmele kindlaks jääma.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming