Homoparaad ja stiilipidu: sotsiaalse kastratsiooni võimalusi

EVI ARUJÄRV

Terve juulikuu on meedias jutuks olnud vähemused ja äärmuslased: homod ja Sinimägede kangelased, faðistliku ja nõukogude butafooria austajad ning ?vene vähemus?. Nendele, kelle jaoks inimkond kompromissitult kangelasteks, ohvriteks ja pervertideks jaotub, võib sõjameeste, rahvusvähemuste ja homode kõrvutamine muidugi kohatu tunduda. Pealegi ? mõistete tähendusväli paneb asja paika. ?Vähemus? kannab positiivset tähendust: viidates ohvrile, esitab see meile vaikimisi nõudmisi. ?Äärmuslane? kehastab kurja. Siiski on neil kahel ühine konstitutsionaalne alus: on ju nii ?vähemuse? kui ka ?äärmuslase? puhul tegemist mingite sotsiaalsete, moraalsete või poliitiliste normide rikkumisega. ?Meetodid? võivad olla erinevad (suitsiidipommist arvamuslooni), põhimõtteliselt aga häirivad nii (ohvri rollis) vähemused kui ka (ohvri rollist ründaja rolli astunud) äärmuslased avalikkust samal põhjusel: neil on erivajadusi, mis ei sobi kokku enamuse normatiivsete ootuste ja mõtteviisiga.

?Norm? muidugi on vähemuste jaoks nagu punane rätik härjale. Sellega tuleb võidelda. Kuigi sotsiaalsel normil on ju ka positiivne tähendus: iga norm on inimeste ühiselu kooskõlastav, kohastumuslik, bioloogilise ja kultuurilise ?ajalooga? käitumise või mõtlemise mudel. Ja NB!: loomulikult ei ole jutt absoluudist, vaid normist kui statistilisest ilmingust, sellest, mida enamik inimesi peab heaks ja loomulikuks. Nagu näiteks heteroseks.

Normi rikkumine võib olla ohtlik või üksnes veider. Oht äratab hirmu, viha või võõristust. Homoseks, kuni see ei ole agressiivne või ärakasutav, ongi eelkõige veider-koomiline. Üldiselt on armatsevad isased lihtsalt naeruväärsed. Võõristust tekitava veidruse puhul vallanduvas, kasvõi ainult sisemises naerus on sadestunud aastatuhandete pragmaatiline liigikogemus. Paraku kipuvad homod tulema vägivalla seest ? vanglatest, kommionude käe alt ja peredest, kus inimsuhted ja soorollid paigast ära. Sellest dramaatilisest taustast ei räägita.

Paradoks on, et ka homoaktivism, mis algatuseks ?normatiivse? (hetero)seksi hukka mõistab, et erinevusi kaitsta, pöördub lõpuks normatiivsuse juurde ? osutab geneetikale, otsib analoogiaid loomariigist. Kuigi tegelikult saab homoseksuaalsuse tunnustamine vaid kultuuriline kokkulepe olla: bioloogilise ?põhjaga? norm on ülekaalukalt heterosuhte kasuks. Kultuurinormid aga on kergesti kujundatavad, nendega annab loomulikustada mida tahes.

Teistpidi ? naiivne on (ahistatud) vähemust ja (diskrimineerivat) enamust alati just arvsuhetega seostada. ?Enamust? ei taga sugugi mitte arvukus, vaid sotsiaalne positsioon ja võimumehhanismid. Üldteada on, et reeglina teostab võimu inimgrupp, kellel on vaid vähemuse toetus. Ja ahistatud vähemust suudavad edukalt etendada ka näiteks maksupatused suurärimehed või ?ekstremistliku? pööbli eest läände pageda ähvardavad poliitikud.

Pole saladus, et õige sõnavalikuga ja intensiivselt trummi tagudes oli ja on tänagi võimalik terveid rahvaid mättasse lüüa või igavesest ajast igavesti rahvuslikke valurahasid välja nõuda; tegelikke vähemusi ignoreerida, et selle asemel nabaalusel identiteedil põhinevat elustiili propageerida. Huvitavam kui vähemuste-äärmuslaste teema ise, ongi põhjus (peale meedia provokatsioonijanu), miks just nemad. Kas tõesti on seksuaalorientatsioon Eesti ühiskonnas tähtsaim enesemääramise alus? Võib ju selleks olla ka töö või tegevusala, hobid või üldisem mõtteviis, ealised probleemid ja majanduslik toimetulek. Meil on ühiskonnagruppe, kelle eneseteostuse võimalused, vaatamata nende tublidusele ja pingutustele, on oluliselt piiratud.

Miks just homod ja ?faðistid?? Ehk seetõttu, et kui kodanik määratleb end peamiselt kubemepiirkonna impulsside alusel, siis ei tüki ta kusagile kaugemale. Las homode ja heteroinimeste ekstremistlik avangard kiskleb, peaasi et ametiühingusse ei astu ja üldist elukorraldust ei riku. Sel põhjusel vist meeldibki homoaktivism ka Rein Langile. Homoteema taustal sai värske tähenduse ka Marju Lauristini mõni aeg tagasi kõlanud mõte, et poliitiline ideoloogia (vasak- ja parempoolsus) on (ideaalis? paratamatult? tervikuna?) vaid stiiliküsimus. Kuidas mõista? Homoparaad ja stiilipidu kui kodanikuaktiivsuse põhinäitajad? Liibukad ja meigitud mehed, laulud ja loosungid, roosid-nelgid, sümboolika ja retoorika? Aga kuidas jääb tegelike vähemuste ja sisuliste probleemilahendustega?

Kuidas üldse iseloomustada olukorda, kus ühiskondliku ?inimlooma? identiteedi põhimäärajaks kipub üha enam olema kubemepiirkond; kus mingid väikesearvulised võimukad ?enamused? etendavad ahistatud vähemusi; kus sotsiaalseid vähemusi esindava erakonna liider defineerib vasakpoolsust stiiliküsimusena? Nimetaksin seda sotsiaalse kastratsiooni võidukäiguks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming