Hollandis osatakse kunstnikule nime teha

Reet Varblane

Intervjuu Harry Liivrannaga

Holland on vaieldamatult Euroopa, aga ilmselt ka maailma üks demokraatlikumaid riike; kui silmas pidada narkootikumide ja prostitutsiooni aktsepteerimist, loomulikult mõõdukat ja kontrolli all hoitud. Siis juurde veel tolerantne hoiak seksuaalvähemuste suhtes: abielu, adopteerimine. Kuidas ühiskonna üldine tolerants on mõjutanud kunsti arengut ning ka kunsti vastuvõtmist?

Pigem nimetaksin hollandlasi pragmaatilisteks, mitte niivõrd tolerantseteks. Tolerants on Hollandi riigi poolt kultiveeritav riigi-ideoloogia. Kuid tänu tolerantsi jutlustamisele pole kunstil erilist hirmu tsenseerimise ees, välja arvatud peamiselt juhud, kui kunstitööd ei saa kvalifitseerida lastepornoks või rassistlikuks.

Elasid ja töötasid Amsterdamis kolm aastat, 1998. aasta juunist kuni 2001. aasta septembrini. See on piisavalt pikk aeg, et ennast enam mitte turisti, vaid ikka päris omainimesena tunda.  Millised olid su ootused enne Amsterdami minekut? Milliseks osutus Amsterdam ja laiemalt Holland?

Need olid viimased õnnelikud aastad Hollandi ajaloos, enne kui algasid poliitilised mõrvad ning avalikult julgeti tunnistada ühiskonnas poliitilise korrektsuse maski varjus vohavat ksenofoobiat, juba sügavale tunginud sallimatust migrantide vastu. Majanduslikult oli Holland siis Euroopa edukamaid, tööpuudus üks madalamaid ning ka kunstnike abirahad suuremad ja töökoha leidmine välismaalasest kunstikriitikule mitu korda kergem kui nüüd. Kuid välismaalasena pidin enne riigis kaks aastat elama, n-ö oma käe peal, kui võisin seaduslikult hakata tööbörsil töökohta otsima. Juba saabudes, 1998. aastal jätkasin Amsterdamis poole kohaga Eesti Ekspressi toimetajana ja Raadio Vaba Euroopa pakkus samal suvel kohta Hollandi korrespondendina.

2000. aasta mais läksingi oma elu esimesele töövestlusele Rijksakademie van beeldende kunstenisse, konkureerides viie inimesega akadeemia dokumentatsioonikeskuse kunstiajaloolaseks (ametlik nimetus medewerker ehk kaastööline või assistent). Olin intervjueerituist ainus välismaalane ja selle koha sain mina. 

Rijksakademie on tänapäeval ainult magistriõppe keskus, äärmiselt ja natuke liiga anga?eeritult populaarne nii Hollandis kui välismaal. Õpe jaguneb ühe- ja kaheaastaseks, igal aastal konkureerib umbes 600 kunstnikku kogu maailmast ja vastu võetakse ainult 30.

Milline oli sinu kõige eredam Amsterdami kunstielamus?

Ühte on raske välja tuua. Näitus Hollandi kuulsus Rijksmuseumis, XVII sajandi hollandi kunsti superhea ülevaade, 200 absoluutset tippteost. Kaasaegsest kunstist? Palju head video- ja installatsioonikunsti, Jennifer Tee näiteks. Ja muidugi Madalmaade ooperi modernistlikud lavastused. 

Mida oleks meil hollandlaste kunstielust, eelkõige kunstikorraldusest õppida?

Kunstnikule nimetegemise protsessi, millesse juba tudengipõlves lülituvad õppejõud, kriitikud, galeristid. Akadeemia õppekorraldus tähendab usaldust iseseisva töö vastu, seal antakse magistrandile täielik vabadus oma projekti teostamiseks, nimekad õppejõud käivad kohal harva ehk tõesti siis, kui peab. Lähtutakse põhimõttest, et kui keegi juba akadeemiasse vastu võetakse, on ta piisavalt küps ise edasi arenema. Seetõttu jääb ka hindamine kaunis formaalseks, semulikuks, kriitikat kuulis harva. Kuid päevalehed jälgivad iga magistrandi näitust või avatud uste ajal korraldatavat näitust karmi pilguga ega tee komplimenti niisama. Leheartikkel kujundab kiiresti kas positiivse või negatiivse fooni tulevase kunstimagistri ümber, tema karjäär sõltub väga otsustavalt kriitikute hinnangust. 

Stedeljiki muuseumiga puutusid sa kokku lausa seestpoolt. 1990ndate alguse Holland on tuntud mitmete reformide, sealhulgas ka eduka muuseumireformi poolest. Mida see reaalselt on tähendanud ja kuivõrd see on Stedeljiki puudutanud?

Ma ei tea, kas ka nüüd, kuid tollal tegutses Amsterdamis eraldi tööbörs töötutele kultuuriinimestele, kes tahtsid teha lühiajalist freelance-tööd. Büroo kaudu, ent enne siiski asutusega kokku leppides, saingi paariks kuuks tööd Stedelijkis näituste peakuraatori Geurt Imanse juurde tema assistendina.

Olemuselt on Stedelijk tegelikult Kunsthalle tüüpi asutus, sest oma püsiekspositsioon tal puudub, väljapanekud vahelduvad kvartali järel. Kuid kunstiavalikkus kaotas usu Stedelijki kui moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumi viimasel kümnendivahetusel, sest tollase direktori Rudi Fuchsi ajal omandas näituste programm ainult direktori sõprade näo. Seda tõlgendati otseselt korruptiivsena ning kui selgus, et Fuchs on esinduskuludeks kulutanud tohutuid summasid, võeti talt finantsdokumentide allkirjaõigus ja tema kõrvale võeti tööle finantsdirektor. Ent skandaalide tõttu ja muidugi ka igavate näituste tõttu kaotas Stedelijk palju publikut, isegi sellist, kes oli varem häälekalt toetanud uue muuseumihoone ehitust. See on olnud ka üheks põhjuseks, miks siiani kestab Hollandi meedias vaidlus, kellele tänapäevane kunst üldse korda läheb. 

Hollandi klassikalist, vana, kuldaja kunsti teab ja armastab igaüks, see on selge ja igati mõistetav. Mis seisundis on praegune kunst Hollandis?  Kas ka neil on probleeme kunstimõistmise, publiku ja praeguse, sotsiaalsusele ning selle kaudu tavainimesteni pürgiva kunstiga?

Huvi tehnoloogiliste uuenduste vastu on endiselt suur, uued meediad pälvivad endiselt pressis eelistähelepanu. Kuid siin peaks taustaseletuseks ka lisama, et Holland  on trendimaa, kõik uus on automaatselt popp. Ainult vist ühe erandiga, neopopiga. Eelmisel kümnendil tuli jõuliselt esile hollandi neopopkunstnike laine, keda aga hakati üsna pea süüdistama kommertsis, lihtsuses, kergesti mõistetavuses, veelgi hullem, kodanlikkuses. Ja seda riigis, kus kodanlik eluviis on tegelikult kõige alus! Nii siirdusid juhtivad hollandi neopopi mehed elama-töötama põlatud naaberriiki Saksamaale ning said esmatunnustuse osaliseks alles Kölnis ja Berliinis, näiteks Bas Meerman. Nüüd on nad muidugi kõvad tegijad ka Hollandis, kuid eelistavad deklareerida, et elavad Saksamaal.