Hõivatuse asjus

ILMAR VENE

Sekularisatsioon kuulub küsimuste hulka, mille lõplik lahendus jääb praegusel põlvkonnal nägemata. Küll tundus juba XX aastasajal, et lõpptulemuse ühesuses pole põhjust kahelda. Õpetlased läänes tõdesid, et üürikesile taassünnipuhanguile vaatamata iseloomustab usundeil rajaneva maailmapildi esindajaid pidev kaitseseisund, Ida-Euroopas aga ei pidanud NSV Liidu kompartei peasekretär paljuks kuulutada, et näitab isiklikult „viimast pappi“. Praegusel Venemaal meenutatakse seda hooplemist alatasa ja mõistagi pilklikult. Statistika järgi olevat Venemaa elanikkond valdavalt õigeusklik, olgu peale et religioossuse avaldumisviis tõstatab küsitavusi. Tühjad pingiread kirikuis (jumalateenistuse ajal) teevad peavalu ka lääneliku kristluse eestseisjaile.

Aga näivuse ja tõesuse vahekord pole antud juhul kõige olulisem, enim huvi peaks pakkuma küsimus, mispärast ei suuda ilmalikustunud ühiskond assimileerida oma islamiusulisi liikmeid. See ja muud tõkked, lisaks veel ülalpool mainitud statistika, millest nähtub, kui väheldasena ilmub sekulariseerunute osakaal tervikus, on ka ilmalikuks muutunud maailmaosas virgutanud ajuti mõtet, mille kohaselt kogu nähtus tuleks arvata ajutiseks. Kus on tagatis, et meie praegune üldsuhtumine saab ainult avarduda ja võimenduda?

Sellega seoses ei saa mulle meenumata jääda romantiline stseen tähistaeva all: noorepoolne teoloog vestleb Paul Tillichiga elu mõttest ja inimsuse arenguloolisest tulevikust. Iseenesest polnud toimunus midagi erakordset. Noorepoolne austaja, teadlikuna usu jätkuvast leigumisest, tahtis teada, missugusena kujutleb teoloogia patriarh tulevast maailmapilti, ja sai kuulda, et ka tuhande aasta pärast ei kao inimesed, kes huvituvad küsimusest, kuidas on nähtav kõiksus ilmunud ja mispärast elavad nad siinses maailmas. Teatavasti oli Paul Tillich kõike muud kui müstiliste meeleolude eelistaja. Temale, kõikvõimalike küsitavustega maadelnule, ei tulnud küsimus ootamatult. Sellest siis tark ja läbimõeldud vastus; on kaheldav, kas üldse õnnestub selle asemele midagi paremat leida.

Paraku jääb olemise paljukihilisus antud juhul arvestamata. Kuulus usuteadlane lähtus inimloomuse jäädavusest: iidne küsimus, mispärast selles maailmas elatakse, ei lase põrmlast eales lahti. Aga sel ülimal üldisusel on ka kitsama kandvusega kõrvalharusid. Esimesena tuleb ehk seniste seletuste möödapääsmatu piiratus. Juba Platoni aegadest pärineb vabameelne kujutlus: jumalad leiutas keegi nutikas inim­olend, et teha põrmlased kartlikeks ja valitsejaile kuulekaks. Nimetamisväärset mõju sel paganlikul sõgedusel polnud. Alles paar tuhat aastat hiljem tõid valgustajad kujutluse üldisesse käibesse ja sealtpeale teatakse, et siinpoolsuses teoks saanud ülekohus jääb sealpoolsuses heastamata.

Loodusteaduste arengu tulemusel said põhjuslikud seosed mõistetavamaks ja iga uus saavutus kahandas hirmu inimüleseks peetud jõudude ees. Ühtaegu täiustus järjepidevalt ühiskonna­korraldus, kahandades maise ebaõigluse määra. Kahjuks pole täiustumine ilma pahupooleta. Juba XIX sajandi esimesel poolel jõudis üks boheemlike kalduvustega saksa kirjanik äratundmisele: mida rohkem tsivilisatsiooni, seda vähem vabadust. Teadagi tohime selle maksiimi ka pahupidi pöörata: iga tehnilist laadi edasiminek teeb meid vabamaks. Eks mõeldagu, mida kõike võimaldab mobiiltelefon!

Siinkohal satume vastamisi küsimusega hõivatusest: mida tegevamad oleme, seda kiiremini meie elu möödub ja see teadagi võimendab õnnetunnet. Paradoksaalsel kombel selgub, et täiuslikku elu tuleks kujutleda vilksatusena, veelgi õnnelikum oleks ainult elamata jäänud elu. Praegu huvitab meid aga see, mida tähendab paradoksaalsuse hõnguga seaduspärasus ilmalikustumise seisukohalt. Kokkuvõtvalt tohime ehk tõdeda: mida hõivatumalt inimene elab, seda vähem on tal võimalik mõtiskleda elu mõtte üle.

Pole kahtlust, et usundite ilmumisele aitasid kaasa ka tollased algelised olud. Algkristluse aegadel elati ütlemata vaeselt. „Nemad on mu riided isekeskis jaganud ja mu kuue pärast liisku heitnud.“ See on küll tsitaat vanast testamendist, kuid ega nood kristlusele eelnenud oludki külluslikumad olnud. Vaesus oli nii suur, et isegi surmamõistetu riidehilbud kuulusid pärast otsuse täideviimist jagamisele. Kuid mida arvata ennist osutatud armetuse kaasnähtuseks? Kas mitte jõudepõlve, vähest hõivatust? „Käi minu järel!“ ütleb Kristus oma tulevasele jüngrile ja see kuuletub. Jääb mulje, et just seda nõudmist tal oma tegevusetuses tarvis oligi.

Uusaja sünni suurimaks saladuseks jääb ikka, kuidas tulid protestantlikud vaimulikud mõttele, et tööga teenitakse Jumalat õigemini kui palvetamisega. Hõivatus ülendati üliväärtuseks. Sellest vist ka usu ainutähtsaks kuulutamine; teod on nii endastmõistetavad, et ei vääri mainimistki. Aga see ei tähenda, et kõik eurooplased oleksid otsekui käsu korras jäägitult tegutsemisele pühendunud. Teadusliku ateismi ajajärgul populariseeriti Goethe mõttetera: kellel on teadus, see ei vaja religiooni. Hiljem olen teada saanud, et see on vaid esimene pool mõttesalmist, mille proosatõlge kõlab nii: „Kellel on teadus ja kunst, see ei vaja religiooni; kellel teadust ja kunsti ei ole, sel olgu religioon“.

Tõlgendada saaksime toodud juhist kaheti. Esimesena tuleb pähe interpretatsioon, mis rõhutab vaimsust. Teaduse ja kunstiga tegelejad on nii või teisiti pühendunud Vaimu (s.t Jumala) teenimisele ja seepärast pole nende vahekorral kirikuga tähtsust. Teiseks aga saame lähtuda hõivatuse astmest. Kuulub ju levikujutluste hulka, et „kutsumust“ järgivad isikud mõtlevad ainult oma kunstist või teadusest, olles lakkamatult tegevad. Mispärast koormata lisanõudmistega inimesi, kes nõndagi on end koormanud ülemäära? Ei kõlba see kuhugi, kirjutas Michelangelo ühes erakirjas, kui tuhatnelja kappavat hobust piitsahoopidega virgutatakse.

Goethe ajal polnud hõivatuse aste veel säärane, et kõik ühiskonnaliikmed suutnuksid elada vaimsete suunisteta. Küll on kõrge vanuseni jõudnud suurmees tunnistanud, et vajadus olla lakkamatult tegev avaldub tema puhul lausa patoloogiliselt, kuid teatavasti elas ta üsna vürstlikes oludes, abiliste hulgast ümbritsetuna. On inimesel võimalik sisustada iga viiv endale meelepärasel viisil, siis võib ju tegevus tõesti kujuneda katkematuks.

Teatavasti täitus sel aastal Goethe sünnist 265 aastat; niisiis tohime arvata, et hõivatus on vahepeal kõvasti juurde võtnud. Veel kümmekond aastat tagasi võis avalikus kohas lugev inimene (kirjutamisest kõnelemata) tähelepanu äratada, praegu enam ei imestata, kui keegi veedab bussijaamas arvuti seltsis aega. Nähtus väärib meenutamist, kui mõtleme Tillichi ettekuulutusele, mille kohaselt huvi oma päritolu vastu jääb inimestes elusaks ka tuhande aasta pärast. Mispärast peaks elu mõtte kallal juurdlema inimene, kes on sellest teadlikuks saanud juba lasteaias? Ja see, mis lasteaias mänguliselt alanud, hakkab hilisemat elu sisustama üha valdavamalt.

Ootuspäraselt puudutavad muudatused üldolustikus ka vaimulikke. Praegune hingekarjane ei jaluta enam, et eelseisvat jutlust selgemaks mõtelda; ta kihutab autos, hoides mobiiltelefoni kõrva juures, et tulevaste toimetuste asjus kokku leppida. Mõistagi kõneleb ta pärast seda väga soravalt sellestki, et inimelu peaküsimuste asjus ei muuda tehnika areng eales vähimatki ja meil pole alust kahelda tema otsekohesuses, kuigi teame, kui tunduvalt üldolustik meid mõjutab, ilma et me neid mõjutusi tunnistada tarvitseksime.

Sekularisatsioon on loonud säärase võimaluste külluse, et „sekularisatsiooni müüdi“ naeruvääristamine kuulub kõige kergemate ülesannete hulka. Teleris on kümneid kanaleid, kus teletöötajad räägivad hommikust õhtuni inimelu mõttest ja hinge päästmisest. On kellelgi tahtmist elada ainult nende seltsis, siis ta veendub, et millestki muust peale hinge päästmise praeguses maailmas üldse ei mõtelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht