His Master’s Voice

Kaarel Tarand

Ma olen segaduses. Aina valjenevaid hääli mu ümber on mitu, aga selgust veel ei ole, mis  siis ikkagi on see teemade teema, millest on sünnis kuni valimisteni rääkida, millisel teemal sõna võttes saaksin end näidata vastutustundliku kodanikuna. 

Kõik me võitluserakonnad teavad juba ammu oma partei suvekoolist (kus lektoriks käis õpetatud politoloog), et „valimised võidab see, kes sõnastab põhiküsimuse”. Seega, teadus ise välistab võimaluse, et ühiskonnas võiks mõttevahetus toimuda mitmel teemal kõrvuti ja korraga. Lennart Mere surematuks  hääldatud lauset parafraseerides võiksid erakonnad kuulutada, et „Eestile on kombeks üks valimisteema korraga”. On valgus ja pimedus, põhiküsimus ja olematus. 

Kui Jaak Allik esmaspäevases Postimehes pakkus välja, et valimiskampaania teemade hulka võiks kuuluda ka meie esindusdemokraatia mängureeglite kohendamine, ruttasid teised küsitletud erakonnad teatama, et Alliku pakutu pole küll mingi teema ja ajastus on igal juhul vale. Kes nimetas Alliku mõtteid solvava eufemismiga „intellektuaalselt huvipakkuvaiks”  (Reformierakond), kes arvas, et neist ei tohiks saada kampaaniateema (Keskerakond). 

Tõesti-tõesti, peaminister Andrus Ansip ise  on ammu öelnud, et nende valimiste põhiküsimus on majandus, lisades, et „see on ühteaegu nii kurb kui ka naljakas kõrvalt vaadata, kuidas suvepuhkuste lõppedes on lahti läinud palavikuline valimiste põhiteema otsimine. Justkui oleks valimiste põhiteema midagi, mida tuleb või saab leiutada” (erakonna pressiteade 25. IX). Punkt. Kas kõik said aru? Reformierakonna sõnastatud põhiteema on objektiivne tõde, teiste püüdlused millestki rääkida  ainult abitud katsed publiku tähelepanu põhiliselt kõrvale juhtida. Veendumuse pealt, et mina tean paremini, mis sind kõige rohkem huvitab, ei saada heaks vestluspartneriks. Teised erakonnad, kes on rutanud oma „põhiküsimust” Ansipi omaga konkureerima seadma, näitavad sellega ainult, et erakondlik käitumismudel on Eestis üks ja seesama, erakonnast sõltumata. Erandiks ehk rohelised, kelle kaotamiseks poliitiliselt kaardilt aga ka  muud erakonnad kollektiivselt jõudu pingutavad.       

Küsimus põhiküsimusest paljastab hästi, millised tuuled puhuvad poliitilisel mõtteväljal. Esiteks arusaam poliitilisest dialoogist. Dialoog on see, kui partei räägib ja rahvas kuulab. Keegi teine ei saa ju majandusest nõnda palju teada kui just võimul partei (Majanduse Kordategija). Ansip ütleb küll: „Räägime majandusest“, kuid enamik neist, kes üritavad Reformierakonnaga majanduse korraldamise  võimaluste mitmekesisusest rääkida, saadetakse kui ebakompetentsed koju „oma liistude juurde” tagasi (ses osas hakkab Reformierakond aina enam sarnanema Villu Reiljani Rahvaliidule kui „kompetentsete majandusmeeste erakonnale” – ei tea, kas lõpetavad ka samamoodi, vee all kalafilme tootes?).       

Teiseks, maailmapilt, milles ei ole veel jõutud ökoloogia esimese seaduseni – et kõik on kõigega seotud. Usk, et ühiskonda juhitakse ühe kangiga, et kui tegeleda ainult majandusega, siis lähevad kõik muud asjad ühiskonnas ise oma kohale ja arenevad õigesti, paigutub oma pimeduses lausa valgustuseelsesse aega, mitte isegi marksismi päikesepäevadesse. Juba USA iseseisvusdeklaratsioonist jäi Benjamin Franklini ja Thomas Jeffersoni ühisel nõul välja viide omandile/majandustegevusele kui võõrandamatule õigusele. Elu ja vabaduse kõrval troonib juba seitse inimpõlve selles tekstis kolmandana teatavasti hoopis õnnepüüdlus  (pursuit of happiness).     

Kolmandaks meenutan üht riigikogu eelnõu (775 SE), mille sisuks valimiste toimumise aja muutmine põhjendusel, et valimisaastatel ei saavat poliitikud/erakonnad ausalt rääkida, vaid tegelevat populismiga. Seletuskirja järgi: „Järgmised 100 aastat elaks Eesti kavandatavat põhiseaduse muudatust tegemata jättes pideva valimiskampaania olukorras, mis võib negatiivselt mõjuda poliitilise debati ja otsuste kvaliteedile.”       

Neid otsi kokku sidudes järeldagem, et kodanikkonna ülesanne kuni riigikogu valimisteni on arutada erakondadega majandusküsimusi, ent kuna kompetents on ainult erakondadel, siis kodanike asi on kuulata ja teadmiseks võtta, kusjuures selle reservatsiooniga, et kuna tegemist on „pideva valimiskampaania olukorraga”, on selle ühepoolse debati kvaliteet niikuinii olematu. Järelikult on targem mitte kuulata ja pidada iga erakondade kampaaniale kulutatud senti raisatud rahaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht