Hirmu anatoomia

Toomas Paul

Võim ei vaja inimesi, kes ei karda. David Vseviov, Aja vaimud. Valgus, 2009. 424 lk.       David Vseviov on võrratu vestja, erudeeritud ja vaimukas. Tal on eriline anne väljenduda tabavalt ja piltlikult. Mõnikord võtab ta esinemiskutsed vastu ainuüksi sellepärast, et see paneb ta erialale mõtlema hoopis teise nurga alt. Kui hambaarstid kutsuvad oma aastakoosolekule pidama ettekannet, kus seostuksid stomatoloogia ja ajaloo probleemid, siis ta läheb. „Kuigi ilmselt võib normaalselt mõtlev ajaloolane teha järelduse, et olen hulluks läinud või mul on suur rahahäda. Mulle aga pakub huvi ette kujutada hambaarsti tööd: arst siseneb suhu kui pimedasse  koopasse, otsides seal hammaste vahelt auke justkui ajaloolane, kes uurib minevikku, mis on sama tume ja nähtamatu” (lk 15).

Vseviovi meelest on täiesti ükskõik, kas ajalukku siseneda pea- või köögiuksest. Vahel on talle meeldinud nimme minna ajalukku köögiuksest, tagauksest, kas või piiluda mingisugusest aknast sisse (lk 34). Ajalugu on nauding ning tal on üks suur eelis, võrreldes paljude teiste naudinguallikatega. Nimelt, ajalugu ei saa kunagi otsa. Vastupidi, teda tekib iga hetk juurde. Ajalugu on nagu muinasjutupudru – pott keeb ja sisu aina paisub (lk 53). Ühest USA režissööripaari James ja Maureen Castle Tusti dokumentaalfilmist tõukudes mõtiskleb Vseviov, et ajalugu näib nagu mõne iseteenindava söökla üüratu supipott ning igaüks, kes seda soovib, saab sealt kulbiga ammutada vaid talle meelepärast sisu. Mõni eelistab vedelamat ja juurviljatükikesi, teine põhjast paksemat ja sellele lisaks pekisemat liha. Potis on supp nagu supp ikka ning ka taldrikutes on supp, kuid sisult sellest, mis potis olevast täiesti erinev. Ja nii saavadki sööjad soovi korral raudkindlalt väita, et just see supp, mis on minu taldrikus,  ongi õige supp. Oleviku supipotti saab meist igaüks kiigata ja selle sisu uurida, ehk kontrollida, kuivõrd taldrikusse tõstetu vastab potis olevale.

Aga mida teha minevikuga? Kuidas näiteks asetada poliitikud laulvas revolutsioonis õigesti ajalukku? Kes seda suudab ja tegema peab? (lk 200-201). Kõht pole teatavasti mänginud ajaloos niivõrd olulist osa mitte sellepärast, et juhid on tahtnud hästi süüa, vaid sellepärast, et kõik ülejäänud ei saa söömata eriti pikalt hakkama. Seega on kõht ajaloos tunduvalt olulisem kehaosa kui kõik teised kokku. Ning see rahvas, kelle  häält vahetevahel tahetakse kuulda (mitte kuulata), ei räägi mitte kunagi Jumala, vaid kõhu nimel. Oli aeg, mil meie esivanemad liikusid kõhust juhituna ja kõhumure tõttu ühte koondatuna mööda mandreid vaid ühe eesmärgiga – täita oma kõhtu. See on pea ja muude kehaosade kõhule absoluutse kuuletumise aeg. Ajajärgul, kui sünnivad esimesed teadaolevad tsivilisatsioonid Niiluse ja teiste suurte jõgede kallastel, on kõht esmakordselt suutnud panna teadlikult inimeste pea oma teenistusse. Kõht oli muutunud tunduvalt kavalamaks ja rafineeritumaks. Talle ei piisanud enam juhuleidudest  ega molluskitest. Ta tahtis enamat. Võib isegi väita, et kõht on sünnitanud matemaatika, astronoomia, õpetanud inimesed kirjutama. Ikka selle nimel, et kanalid toimiksid, vili kasvaks ja kõht saaks nuumatud. See on ka aeg, kus kõht lakkab olemast mingi üks, kõiki ühendav tervik. Kõht hakkab diferentseeruma, diferentseerides ühiskonna. Kõhu kõikehõlmavat rolli ühiskonnas teadvustasid esimestena vanad roomlased.

Sealne võitlus võimu eest muutus otseses tähenduses võitluseks Rooma kodanike kõhu eest. Ega asjata ei seisnud rooma rahva soovide kontsentraadis sildiga  „leiba ja tsirkust” kõht esimesel ja silmad teisel kohal (lk 129130). Ajaloolane uurib, kuidas võim toimib. Ajalugu on nagu suur laboratoorium, tuleb lihtsalt valida sobiv aeg ja koht. Kui huvitab, mida võim inimesega teeb ja kuivõrd see on võimeline inimest muutma või mida inimesed teevad kätte sattunud piiramatu võimuga, on kõige mõistlikum vastust otsida keisririigiaegsest Roomast (lk 196). Vseviov meenutab, kuidas kunagi ammu üllatas teda esmapilgul täiesti arusaamatu asjaolu, et roomlaste üldtuntud äärmuslik õgardlikkus eksisteeris rahumeeli koos sadade toitumist puudutavate seadustatud piirangutega, mis olid seatud juhtima neidsamu iga päev liialdavaid roomlasi kasinusele ja vaoshoitusele. Karmidele seadustele vaatamata söödi Roomas nii, nagu pole vist ajaloos kunagi söödud (XIX sajandi lõpu vene kaupmehed on erand).

Milles oli siis asi? Kas vägeva Rooma mitte vähem vägev võim oli nii rumal, et andis välja mõttetuid seadusi, ja nii saamatu, et ei suutnud neid seadusi kontrollida? Või ei pidanud kodanikud võimu millekski ja tegid, mida tahtsid? Kaugeltki mitte! Need seadused polnudki täitmiseks. Võiks isegi öelda, et tegelikult ei olnud võim nende täitmisest huvitatud.  Sellepärast siis nii absurdsed seadused ja nende täitmise kontrolli täielik puudumine. Las rikuvad – ongi hea. Las kõik olla kordki söönud seaduse silmis liiga rasvast kana ja leotanud teda enne veinis. Lõppkokkuvõttes ei vaja autoritaarne võim mitte niivõrd seadusekuulekaid, kui hirmul kodanikke. Selliseid, kes ka ise teavad, et nende seadusekuulekusega pole kõik korras. See aga tähendab omakorda, et nad olidki võimul iga hetk peos. Ja peos olid nad sellepärast, et nad kartsid. Paratamatult seadusi rikkunutena olid nad võimule nagu küpsed pirnid suhu pistmiseks. Kui kedagi oli vaja vangi panna, pagendusse  saata, hukata, kui ta lihtsalt ei meeldinud, siis polnudki vaja oodata, otsida ja tõestada, sest kurjategija oli ta juba niikuinii. Sama lugu oli ka ühes teises hirmule rajatud impeeriumis: kolhoosiesimehed teadsid suurepäraselt (nagu ka neid kureeriv võim), et majandit „puhaste kätega” juhtida pole lihtsalt võimalik (lk 296-297).

Vseviovi artiklite kogumik sisaldab ühtpidi üpris kirjut materjali, teiselt poolt aga on läbivaks motiiviks hirmu roll. Näiteks arhitektidele ruumist rääkides. Absoluutsele võimule meeldivad müstifitseeritud ruumid, näiteks pimedad ruumid.  Ning ikka sellepärast, et sellises ruumis tunnevad inimesed veelgi rohkem ja veelgi suuremat hirmu. Hirmust nakatunud inimestega on aga lihtsam manipuleerida. Ega asjata ei korraldanud väljapaistev massiürituste meister Goebbels inimeste hullutamiseks öiseid suurüritusi, kui pilkases pimeduses tekkiv ürgne bioloogiline hirm paneb nagu iseenesest järgnema karjana valgusele – tõrvikule ehk juhile. Täpselt samuti nagu ka stalinlik võim eelistas arreteerimiseks ja ülekuulamiseks hirmutamiseks parimat – öist aega (lk 292). Ikka ja jälle lahkab ta hirmu anatoomiat: vaata näiteks lehekülg  35 („Hirm tuleb kogu aeg tagasi …”), 61–65 („Stalinismi hirmumehhanismidest”), 116–118 („Kurjuse impeeriumi mitu tahku”), 184–187 („Lambanahka varjunud hundid”), 198–200 („Võti – hirm”), 229-230 („Revolutsioon lõi seniolematult silmakirjaliku süsteemi”), 245–249 („Kuidas mõista nõukogude võimu”), 296-297 („Mõttetuste suur mõte”), 330–333 („Kummitav virvarr”), 383–386 („Aheldatud valküür”), 391–394 („Elluäratatud mälestused”). „Eksivad need, kes arvavad, et nõukogude ruum oli reeglistatud ruum. Kui see nii oleks olnud, siis piisanuks ju vaid reeglite  täitmisest, et vabaneda hirmust” (lk 292).

Võib näida, et kui kunstnik maalis ainult Leninit, siis ta ei kartnud. Aga kartis – kas just rohkem, kuid kindlasti mitte vähem. Hirmul baseeruvad ühiskonnad ei saa lubada, et seal kehtiksid reeglid, mille täitmine päästaks hirmust. Sest võim ei vaja inimesi, kes ei karda. Sellepärast tuli Siberisse saata vahel ka neid, kes maalisid Leninit, ja edutada neid, kes Leninit kunagi ei maalinud. Ei maksa unustada, et hirm on haigus ja hirmu tekitaja on ise kõige tugevamini hirmu nakatunud. Olen Vsevioviga sama meelt. Stalini ajal olin veel liiga noor,  et teadlikult jälgida ümbrust, aga lugesin 1995. aasta suvel mitu kuud Indrek Jürjo käe all parteiarhiivis NKVD 4. osakonna 1950. algusaastate aruandeid Moskvasse ning kirjavahetust ühe Prahas toimunud konverentsi ettekande jaoks. Tagantjärele sai palju asju selge(ma)ks. Aga – pikemalt ei oleks tahtnud jääda sellesse võimu töötuppa. Võib-olla puudus mul vajalik distants, see ei olnud veel minu jaoks ajalugu – materjalid, millega tegelesin, olid suures osas tuttavate inimeste kohta resp. nende osalusel. Hirm ühiskonnas ei kadunud kuhugi ka järgmistel aastakümnetel, kuigi enam ei olnud otseseid repressioone karta. 

Süsteem jäi ju samaks. Kõige vabamad olid ehk mõned amnesteeritud, kes ütlesid, et midagi hullemat ei saa neile juhtuda. Ülejäänud, eriti just nomenklatuuri hulka pääsenud, olid püüdlikult pingul, salaku seda pealegi. Raamatus on üks konkreetne hinnang, milles ma ei ole autoriga nõus. Vseviov retsenseerib näidendeid, „President 1939” ja „Sigma Tau-C705” ning väidab: „Ning Merle Karusoo lavastuse peategelane Gustav Naan ongi selle ajaloo üks silmapaistvamaid produkte. Tema roll pole ajaloo poolt sedavõrd üksüheselt ette antud nagu on Eesti Vabariigi juhtide oma. Siin on tunda rohkem vabadust ja mängu ning Gustav Naani öeldu ei tulene mitte niivõrd ajaloost, kuivõrd temast enesest. Päts, Laidoner ja Eenpalu polnud oma valikutes vabad, Gustav Naanil aga oli valikuvabadus, mänguruum mõõtmatult suurem” (lk 405). Ei ole võimalik. Miks ma seda arvan? Olen oma poole sajandi pikkuse  vaimulikutöö käigus matnud sadu inimesi. Igale matusele on eelnenud pikem kõnelus, kus vahetevahel on mulle räägitud asju, mida isegi perekonnas keegi ei teadnud lahkunu kohta. Sellisel hetkel on inimesed uskumatult avatud. Rohkem kui raamatutest ja psühholoogiateooriatest olen ma oma inimesetundmise ammutanud just sellistest hingehoidlikest kõnelustest. Maetute hulgas on olnud igasuguseid inimesi, paar tippkommunistigi. Palju neid, kes on Siberis käinud. Ja mõned Siberi eestlased. Üks oli samast, Vladivostoki lähistelt, suurest eesti külast, kust oli pärit ka  Gustav Naan. 1930ndate lõpu suurpuhastuse käigus arreteeriti või tapeti peaaegu kõik tolle ja naaberküla sajad eesti mehed. Järele olevat jäänud vaid mõni. Gustav Naan alustas 1937. aastal Leningradis füüsika õppimist. Ei riski tagantjärele öelda Kaug-Ida etnilise puhastuse aastat. Kas ta pääses sellepärast, et oli juba kodunt lahkunud, või lasti tal minna? Miks tema jäi ellu?

Ei tea. Aga ma ei usu, et „küünilist geeniust” ei riivanud häving, mis likvideeris ta lähedased. „Nõukogude kurjuse impeerium oligi sellepärast saatanlik, et ta ei jaganud kunagi ega kellelegi  indulgentse” (lk 117). Jah, Naan suutis mängida üleolekut perestroika’ni. Ent tema muutumine „sõgeduse sümboliks” elu viimastel aastatel näitab ta hirmu sügavust. Ta ei jaksanud enam uude rolli ümber kehastuda. Mingil kombel on see märk mehe aususest. Või õigemini rüütellikkusest – ta jäi senjöörile ustavaks. Jah, ka noorel Naanil oli valikuvabadus. Ta oleks võinud valida, olla üks nendest loendamatutest laipadest, kes tol ajal aeti ühishaudadesse. Aga see ei olnud „mõõtmatult suurem” vabadus kui Eesti Vabariigi presidendil, kes kirjutas  alla Varese valitsuse ametissekinnitamisele ning andis legaalselt võimu üle nõukogudele. Võib-olla Ždanov hoidis ta kuklas nagaani. Aga seda polnuks vaja, tal oli isiklik püstol sahtlis ning ta oleks saanud end ise maha lasta allakirjutamise asemel. Riigivanemana lõpuni. Surra uhkelt kangelase ja märtrina, Moskva emissaride juuresolekul. Kui oleks olnud mehisust! Meelekindlust, mis, hilinemisega küll, oli Johannes Varesel. Oleviku muundumine minevikuks on pöördumatu protsess. Ja seljataha jäänu, iga hetk meie elust, on määratud  kadumisele. Nii muutubki olnu vaid kummituseks.

Kas ajaloost siis ongi üldse võimalik midagi õppida? Millest tänapäeval lähtuda, millega ennast võrrelda? Kui võrdlemisobjekt viibib permanentses muutuses ja puudub tegutsemiseks niivõrd vajalik ja ligilähedaseltki ühtne mõõtühiketalon. Aga õppima peab, ning ajalugu õpetabki. Mitte stabiilsuse, vaid ebastabiilsuse, mitte kordumisega, vaid kordumisega naeruväärses variandis. Ta õpetab sageli „oleksite”, „agade” ja juhuse vahendusel. Ajalugu ei tohi võtta üksüheselt. 

Ajalugu on gigantse kihilise sibula sarnane. Sellepärast ta ajabki vahetevahel nutma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming