Hirm ja hääled

Tiit Hennoste

Pole mingi uudis, et inimesed on võõrdunud parteidest. Põhjusi on palju. Kambakraatia, ülbitsemine, igasuguse kriitika ignoreerimine, eetikalagedus jms. Sellest on palju kirjutatud. Aga üks probleem on selline, millest mu arust on vähem juttu olnud. Asjad, mis on meie elus muutunud paarikümne aasta jooksul, võib jagada kolme rühma. Esimesed on uued kogu Euroopa jaoks. Näiteks igasugused e-asjad, kas või e-valitsus. Teised asjad on need, kus nõukogude mõtteviis on omandanud uue, aga sama väärastunud  vormi. Selle suuna vastikuim ilming on sundparteistamine, mille eesmärk on luua uus ustavate armee. Kolmandad on asjad, milles uus Euroopa püüab võimalikult kiiresti vanale järele võtta. Selle rühma kummaline fenomen on selles, et kõigepealt võetakse (just võetakse, mitte lihtsalt ei jõuta) järele negatiivsetes asjades.

Eesti poliitika kõige vastikum saavutus selles osas on tohutu kiire parteibroilerite tootmise väljaaretamine. Kui broiler erineb kanast liha poolest, siis parteibroiler erineb inimesest silmavaate ja jutu poolest. Jälgige hoolega  eesti esibroilereid Kadri Simsonit ja Kristen Michalit. Need on inimesed, kes on õppinud enne valetama ja siis rääkima. Meenutage Kadri Simsoni (siis veel Must) karjääri algust. Nende jaoks on partei rohkem kui au, mõistus ja südametunnistus. Nende naeratus oma parteist kõneldes meenutab nõukogude aja plakatit. Aga tasub jälgida nende suid, kui nad kellegi teise kohta sõna võtavad. Suu kõverjoon näitab igale vaatajale iroonilist üleolekut kõige suhtes, mis asub väljaspool parteilist kanapuuri.

Muide, huvitav, poodides müüakse järjest rohkem vabade kanade  mune, aga ühiskonnas peaksime nagu järjest enam ostma broilereid ja nende mune. Broilerid ja sundparteistamine on kesksed tegijad selles hirmu ja ebakindluse õhkkonna loomises, mille parteid on tugevalt ette võtnud. Aga igaüks, kes on lugenud mõnda mõjutamise õpikut, teab, et ebakindlus on hädavajalik eeldus selleks, et muuta inimene manipuleeritavaks. Tulemused on silmaga näha.

Praegu on kolmapäeva hommik. Lugesin kohvi juurde Postimeest. Ärahirmutatud õpetajad kahtlevad oma võimetes, ütleb juhtkiri leheküljel  kaks. Bussijuhid kardavad, kirjutab streigilugu leheküljel neli. Tuulepargi mürast häiritud vanaproua kardab leheküljel viis. Aga kahjuks ei saa parteid seda saavutust ainult enda arvele kirjutada. Selle hirmu osa on silmanähtavalt ka ajaleht ise. Kui ajakirjanduses kehtis veel uudise täpsus, tasakaal ja objektiivsus, siis ei pidanud korralik inimene selle ees hirmu tundma. Nüüd peab. Sest ajaleht, mille uudised neid ideaale ei järgi, võib sind alati surnuks tampida. Ja lisaks saavad sulle netikommentaatorid kallale. 

Aga asjal on ka teine külg. Üks olulisi netikommide anonüümsuse seletusi on olnud seesama hirm. Inimesed ei julge avalikult öelda. Veel enam, kui inimesed ei kardaks oma nime all oma seisukohti väljendada, siis poleks suuremat osa kommide probleemist olemaski. Loomulikult, valimatult sõimata ei saaks. Aga oma arvamuse saaks välja öelda küll. Kokkuvõte on lihtne. Hirm on tunne, mis elab silmanähtavalt eesti rahva sees. Ja see pole mingi nõukogude aja pärand. See on loodud siin ja praegu. Ja kokku oleme saanud surnud hirmuringi. 

Nüüd jõuan Indrek Tarandi juurde. Jah, võib uskuda, et talle antud hääled pärinevad osalt noortelt valijatelt, kes muidu välja ei oleks tulnudki. Et need on osalt protest kinniste nimekirjade vastu ja osalt kõigi vanade parteide vastu. See tähendab ühte: ühiskonnas on jälle ruumi uuele parteile. Huvitav, kas Tarand asutab selle partei? Aga see on kindlasti ka hääletamine loodud õhkkonna vastu. Kas mitte Tarand ise ei öelnud, et tema suurim teene on see, et ta astus vastu parteide hirmuõhkkonnale? Pisikestes maakohtades on olnud tugevalt võimul Rahvaliit,  kes ei saanud niigi palju hääli, kui tal on liikmeid. Kas oleks vale oletada, et paljud neist hääletasid kellegi teise poolt?

Veel enam, kas oleks vale oletada, et nii said mitmedki Rahvaliidu sundparteilased sunniparteile kätte maksta? Salaja küll, aga ikkagi. Hääletamine on veel salajasem kui anonüümne netikommentaar. Aga olulisim küsimus on see, kas inimesed julgevad ka avalikult välja tulla hirmuõhkkonna vastu. Kas nad julgevad öelda lihtsalt ja selgelt: persse see sundpartei. Lootus igatahes jääb. 

P.S. Suvi tuleb, vaatamata kõigele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming