Hingessorkimise meistriklassid

Valle-Sten Maiste

Vadi, Vahing ja Jungi tulemised  

Urmas Vadi, Mängi, inimene. Ettelugemine Draamateatris 27. II.

Vaino Vahing, Päevaraamat. Vagabund, 2006. 334 lk.

Calvin S. Hall, Vernon J. Nordby, Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse. Eestindanud Ingrid Vooglaid. Väike Vanker, 2007. 144 lk.

 

Ma ei tea, mida tähendab olla kultuurrahvas, mida tähendab euroopalik kultuur või koguni selle filosoofiline aluspõhi. Kas nende hulka kuulujatele ja nende poole pürgijatele on mingid normatiivid, vajalikud miinimumid ja tuumprogramm? Kas selle hulka kuuluvad ka mingid teadmised inimesest, psühholoogiast, koguni psühhoanalüüsist? Usutavasti on vastused esitatud küsimustele enamasti eitavad ning õige ja hea ongi. Unenägude tõlgendamise kombed ei olnud euroliitu astumisel teemaks. Valetatakse, varastatakse, keeratakse üksteisele siga ning taha ka ilma selge või lausa ilma igasuguse arusaamata Jungi kompleksidest ja Freudi staadiumidest.

Usun kõhklematult koos Kersti Kaljulaiu ja Liisa Pakostaga, et isamaale toob kuhjaga suuremat tulu õigesti rihitud matemaatikaõpetamise kvoot. Pidades lugu ka vanast heast metafoorist, mis käsitab filosoofiat (omaette küsimus on, kuivõrd ja kelle meelest need Jungid ja Freudid filosoofia on) seitsmenda päeva laibana, mis oma mõju alles aegade järel, raskesti hoomatavalt ja kaudteid pidi avaldab, arvan et psühhoanalüüsi klassikat on meie vaimuilmas parasjagu. Liigagi ehk, nii et las ta loksub omasoodu ja distsiplineerimatult, olles käepärast, kui mõnel millekski vaja peaks minema. 

Kentsakalt ehk segasemalt ja sakilisemalt kui muster Tootsi peenramaale on psühhoanalüüs meie vaimupõllule tulnud ja oleks totter nõuda siin rivikorda ja üldomaksvõetud kaanoneid. Kui Freud ja psühhoanalüüs üldse millestki kõnelevad, siis vaid ühest: selleks, et mõjutada maailma, ei pea mõte tingimata mõistlik ja mõttekas olema. Siin võiks psühhoanalüüsi eetikas ehk kokkuleppekoht olla, tähendagu kõik muu siis meta- või objektkeeles, lausuja või lausungi tasandil mida tahes.

Kuidas ja mille põhjal sa võtadki kinni, mis see mõistlik ja mõttekas on. Freud pani ihad laialdaselt liikuma ja legendi kohaselt andis naistele seksuaalsuse, vabastas homod degenerantliku minoriteedi renomeest. Täna on aga ihad ja naudingud sedavõrd turul ja müügiks, et on karta, et kaugel ei ole aeg, kus tuleb uus Freud ja lummab kloostriväravas mõne rangema konfessiooniga. Pole aga võimatu, et uut ülekultuurilist lummutist ei olegi vaja, sest psühhoanalüüs ise ajab oma asja intrigeerivalt kaksipidisel moel, vedades mõtet siia ja sinna. On ju näiteks Slavoj Žižek lisaks sellele, et on võitlev ateist, kuulutanud ka, et teda paelub religiooni pauluslik, dogmaatilis-institutsionaalne aspekt.

Uue aastatuhande alguses puhkes Eestis tõeline Jungi epideemia. Korraga tõlgiti neli olulist teost (autobiograafia “Mälestused, unenäod, mõtted”, “Psühholoogilised tüübid”, “Inimene ja tema sümbolid” ning “Mina ja alateadvus”). Mitmed neist läksid ka hästi müügiks. Äsja ilmus viimaste järellainetusena Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby huvilisele kiireks ja “Minast ja alateadvusest” veelgi lobedamaks (?!) ülevaatekonspektiks mõeldud “Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse”. Kuigi see õhuke raamatuke paljudele nõudmistele ei vasta ja paljudele vastab halvasti, on Jungi-huvilise jaoks tegemist küllap olulise raamatuga.

Nimelt on Jung ühtaegu esiletõstmist väärivalt lihtne ja samas keeruline autor. Jungi maaletooja mainega Vaino Vahingu läinud aastal lõpuks ometi ka ühes tükis ilmutatud “Päevaraamatust” loeme, kuidas Vahing aasta-paar enne Halli ja Nordby raamatu originaali ilmumist (1973) Jungi mõistmisega hädas on ja temasse ikka ja uuesti vaevaga peab süvenema. Samast saame teada, kuidas Vahingu tõenäoliselt kuulsaim ja olulisim programmiline artikkel “Iseolemisest ehk veelkord minast”, mis Vahingu eksistentsiaalse eelhoiaku pinnast avades paljuski Jungile toetub, ei kohanud omas ajas mitte ainult ideoloogilis-marksistlikku mõistmatust.

“Psühholoogiliste tüüpide” arvustuses (Sirp 27. I 2006) peab Hasso Krull aga Jungi ootamatu menukuse põhjuseks paradoksaalselt Jungi lihtsust. “See lihtsus ei pruugi avalduda lausete lihtsuses, samuti tarvitab Jung palju oskussõnu ja mõisteid, mille taipamiseks peab analüütilist psühholoogiat mõnevõrra tundma. Lihtne on aga Jungi psühhoanalüüsi toetav mõisteline konstruktsioon, mis peaaegu alati põhineb lihtsal kaksikjaotusel ega eelda mingeid keerukaid üleminekuid. /—/ Sümbol viitab küll varjatud sisule, aga seejuures säilib sümboli ja sisu lihtne seos, mida võib nimetada isegi allegooriliseks. /—/…iga sümbol on paaris mõne teisega, mis teda hõlpsasti meenutab. Niisugust süsteemi on lihtne omandada ja ta jääb hästi meelde,” kirjutab Krull. 

Seega on huvilisel Jungi paksudesse köidetesse kergem ja küllap otstarbekam süveneda siis, kui on juba tema süsteemist teatav üldpilt, mida Halli ja Nordby raamat võimaldab. Nii on vihik, mis eessõnas ei seagi suuremaid ambitsioone kui Jungi keerukust pisut selgitada ja teda lugejale lähendada, omast küljest asjakohane ka praegu, kui lähenevad Jungi tähtsamate tööde ilmumise 100. aastapäevad. Olgugi vihiku enda kirjutamisest möödas juba üle kolme aastakümne. Sama kaua on kestnud ka Vahingu & Co töö Jungi maaletoomisel. Olgu jungiaana, nagu näeme Vadi näidendi najal, meilgi viimaks laheda karikeerimise objektiks. See raamat kulub ära. 

Muidugi ei asenda Halli ja Nordby vihik Jungi ennast, sel on silmatorkavaid puudusi ja see on tegelikult ju ka vananenud. Juba lühike biograafiline sissejuhatus on kirjutatud härdas imetluses tüüpilist geeniusemüüti silmas pidades. Ei vähimatki viidet Jungi flirdile natsionaalsotsialismiga ega vihjetki Jungi sisekriisidele. Jung olnud kui energiast ja tervisest pakatav kõigile meeldinud jeesuke. Anthony Stevensi Oxfordi kirjastuse “Lühikeste sissejuhatuste” sarjas ilmunud raamat, mis Jungi samuti suure empaatiaga suhtub (enne Kupra kirjastuse pankrotti oligi see tõlkimise plaanis ja jäi napilt eestindamata), oleks kultuurilooliste huvidega lugejat silmas pidades ehk tõlkevalikut tehes kaalumist väärinud.

Kahjuks ei paku Hall ja Nordby ka Jungi spekulatsioonidele erilist kõrvalpilku, olgu kas või eksaktsest-empiirilisest loodusteaduslikust vaatenurgast, mida Väikese Vankri raamatutest teinekord tänuväärselt leida võib. Paralleelid lamarckismi ja mutatsioonide teooriaga jäävad enam kui nappideks. Sellesuunalist ülihuvitavat juhatust leiab pigem Kenn Konstabeli “Psühholoogiliste tüüpide” arvustusest läinud aasta juuni Vikerkaares. Konstabel toob esile, kust maalt Jungi kirjutatu kuulub lahtrisse “lauda näen, laua ideed mitte”, ja antakse aimu, kuidas Jungi teemadega psühholoogias edasi on mindud.

Kindlasti ei oleks paha, kui lugejal tekiks küsimus, milleks anekdootlikest spekulatsioonidest tiinet psühhoanalüüsi lugu üldse on vaja tunda. Kuulutab ju Vahing “Psühholoogiliste tüüpide” eessõnas, kuidas Jung jõudis oma kollektiivse alateadvuse kontseptsioonini loo kaudu, mille kohaselt taevas on vaadeldav päikese munn, mis mõnede luulude kohaselt meile tuult tegevat (Endel Lippmaale on siin ainet mõtiskluseks). Psühhoanalüüs üldse sai jälle alguse mehest, kes alustas loodusteadlasena angerja munni otsides ja hiljem seda juba kõikides torudes tähele pani, kuigi “mõnikord on hea sigar ka lihtsalt hea sigar”.  Freudi osas on meil olemas Jüri Alliku essee, mis valgustab, kuidas psühhoanalüütilised posijad ninalõikuste abil onaniste tervistada katsusid. Jung jääb ent Allikust puutumata.

Ka siinkirjutaja ei mõista junglikke spekulatsioone kuigivõrd tabavaks pidada. Ometi on neil kultuuris tohutu mõju, ja mitte ainult astroloogiahuvilistele ja Päikesetuule lugejatele. Jättis ju Vahing Jungi pärast positivistlik-ratsionaalse arstipraksise sööti, lõpetas metafüüsilise tungi ajel loomapiinamised ja jahmerdamise serotoniini ja noradrenaliiniga, astudes kirjanike liitu kõigi solvangute, kiivuste ja katsumuste kiuste.

Tänastele inimestele, kelle jaoks islami loori taga on varjul ainult keskaegne pimedus ja Augustinus oma predestinatsiooniga ei olnud enamat kui infantiilne idioot primitiivses ajas, mis meenutamist väärib vaid ehmatava mälestisena laste ja ullikeste hirmutamiseks, jääb niisugune tung metafüüsikasse mõistetamatuks muidugi. Kuid kas aina kiiremad autod ja kiirem elu on ikka läbinisti ratsionaalsed sihid? Võib-olla kuluks tänasele maailmalegi ära mõned illusoorsed fantasmid, mille lummuses inimene näiteks vähem rabeleks ja rapsiks? Sellise mõttesuuna puhul võib Jung huvitavaks muutuda. “Arhetüübi mõiste lubab eeldada, et pealtnäha lihtsates motiivides võib olla peidus rohkem kui arvatakse. Ei pea olema veendunud jungiaan, selleks et saada siit innustust muistsete mustrite, vanade lugude, üleüldse pärimuse uurimiseks,” kirjutab Hasso Krull.

Muidugi on jungilik ühemõtteline ja selgepiiriline muster ning põhikonstruktsioon igav ja väheütlev. Midagi ta seletab, kuid küllap paljugi jääb ta horisondist välja. Kuid ei saa salata, et Jungiga resoneeruv mõtlemisviis on uusajal argiteadvuses üha valdavam. Olgu tegu kultuurikriitiku, kroonikalugeja või nende mõnusa sümbioosiga, keda meil lahedalt jagub. Pruuk nagu “tegelik mina, olemus, sügaval enda sisemuses” või “võõrandunud, pealesurutud roll, väline surve, endast väljas” või mõtteviis “ära keskendu välisele, vaid olemuslikule enda sees, sügavatele sisemistele vajadustele” on meile kõigile ühiselt omane. Jung võimaldab seda mõtteviisi vaadelda ehk vähegi distsiplineeritult, ajalooliselt ja arengus. Jung sobib meie uusaegse argiteadvuse põhituumalt lihtsa kvintessentsina populaarseks algkursuseks, mille omandamise järel psühholoogiateemadega keerukamalt ja täpsemalt edasi minna.

Jungist kui teataval viisil mõtlemise näidiseksemplarist ei saa mööda, tundugu ta spekulatsioonid nii totrad kui tahes. Peter Watson küsib oma XX sajandi intellektuaalses ajaloos, kas psühhoanalüütiliste teooriate kohati koomilist spekulatiivsust arvestades ei tuleks koguni üle vaadata neist lähtunud tähtkirjanike, kogunisti Thomas Manni ja teiste seesuguste suurus. Küsimusepüstitus on muidugi huvitav. Samas arvab lacanlik psühhoanalüüs, et igasugust tegelikkust hoiab üleval mõni teadvustamata, tahtmatult, või teades läbi valgustamata jäetud fantaasia. Ei ole ega saagi olla reaalsust väljaspool fantaasia tuge. Siinne ruum ei võimalda selle teemaga süvitsi minna, kuid tegemist on põneva ja veenva vaateviisiga. Seda aluseks võttes oleks võib-olla huvitav ja kasulik tähele panna fantaasiate sotsiaalset, psühholoogilist ja kultuurilist mõju. Sellest aspektist vaadates oleks küllap vara kirjandust maha kanda.

Teatavat tüüpi fantaasial põhineva eetikaga lõpuni,  hulluseni, äärmusliku radikaalsuseni minekust kirjutab ju tegelikult ka Vahing. Kõik see junglik individuatsioon, see positiivne egopsühholoogia, mis võltsvajaduste väljauhtmisega iseendakssaamise poole püüdles, on olnud uusaegse inimese argiteadvuseski laialt armastatud. Vahing on need kujutelmad läbi oma Spiel’ide, lõpmatute piirsituatsioonide ja minassorkimiste oma tindi ja verega lihtsalt äärmuslikult välja arendanud.

Nagu Jungi on ka Vahingu tulemine meie kultuuri kummaline olnud. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks “Päevaraamat” nüüd 2006. aastal niisuguse menu ja tähelepanu saavutas. Miks see on auhinnatud, läbi müüdud ja raamatukogudes pidevalt välja laenutatud ja miks seda ei juhtunud varem? Mul on Vahingu üle muidugi hea meel. Niisugust kirjutamist omaenda verega, kõigiti sisse minnes võiks enam olla. Kõige tajumist minalisena. Samuti on meie kultuurilgi aeg need junglikud fantasmid ükskord ära tunnetada, milleks Vahing on suurepärane allikas.

Ometi pole selles “Päevaraamatus” ju mitte midagi, mida juba lugematutel kordadel, seitsmekümnendatel Vahingu esimeste raamatute ilmudes, Thespise ajal, 1988. aastal “Endspiel’i” ilmudes, “Kaunimate juttude” päevil 1990. aastate keskpaigas või hiljuti kas või näidendikogu ja Vahingu lavastamise buumi harjal poleks võinud kogeda. Küsimus ei ole selles, et “Päevaraamat” oleks halb. See on väga hea. Lihtsalt selles raamatus ei olnud õigupoolest midagi, mida ei oleks juba aastakümneid tagasi korduvalt proosaks, draamaks, belletristikaks jne vahetatud. Samad mõtted, meeleolud, samad faktikroonikad erinevate kirjanduslike nimede varjus, lugematuid kordi tiražeeritud.

Ma ei saa ka aru, mida on peetud silmas “Päevaraamatu” erakordse avameelsuse all. On olnud ju aegade algusest teada, et Vahing on äärmuslik ekshibitsionist ning enese ning ümbritseva paljastaja. “Päevaraamat” ei too päevavalgele mingeid seni publitseerimata seiku, mis võiksid arusaama Vahingust ja Spiel’ist kuidagi muuta. Kas tõesti leidub hulgaliselt lugejaid, keda tõesti huvitab, kes siis 1973. aastal ikkagi üürikorteri peldiku täis sittus, kas Ehin või Müller? Lugejaid, kes tahavad selle kohta pärisnime ja pildiga tunnistust ning kellele ei piisanud, kui samadest asjadest kirjutati Sõbra, kunstiteadlase, protestilaulja ja karvaste kirjanduslike nime all. Niinimetatud prototüübid olid ju kõigile, kes vähegi kirjandusajakirju lapanud olid, niikuinii teada. “Päevaraamatu” menu taga näib olevat pigem üha kasvav kroonikalugemise harjumus kui huvi Vahingu mõtteilma mõista.  

Nii tuleb Halli ja Nordby tüüpi populaarseid ülevaateid Jungist ainult tervitada. Ehk aimub nende abil avatumale kroonikalembile Vahingust ka mõni sügavam tahk. Seetõttu tuleb tervitada ka Urmas Vadi näidendit “Mängi, inimene”, mida veebruaris Draamateatri maalisaalis õnnestunult ja vaimukalt ette loeti. Ühelt poolt tuleb ju tunnistada, et tegu oli maheda ja muheda vodevilliga. Kas ei ole see mehe puhul, kes ei mõistnud grammigi nalja ja oma elus millimeetritki ei lohistanud ega kirjutanud lodevalt, vaid pühendumises, nii et veretilgad mängus, lohutu ristilöömine? Lisaks tuleb tõdeda, et ka Vadi naljad on üsna süütud selle hulluse ja anekdootlikkuse kõrval, mis avanevad psühhoanalüüsi ja Vahingu Spiel’ide lukku süvenejale.  

Kuid Vadi näidend on hästi jälgitav, teravmeelne ja, mis peamine, räägib asjast. Selle asemel et huvituda, kes kellega magas, annab Vadi läinud sajandi teise poole minanokkimise atmosfäärist iseloomuliku ja tabava pildi, näitab jungilikku individuatsiooniideoloogiat kohases kõverpeeglis. Usutavasti saab sellest loost Jaak Kilmi käe all hea film. Usutavasti tekitab see huvi Vahingut ennastki lugeda ja annab selleks ka teatavasuunalise võtme, näidates Vahingut ja Jungi, kellele Vahing toetus, teatavat tüüpi individualistliku hulluse alustaladena. Hulluse, mida krestomaatiliselt karikeeris Christopher Lasch oma “Nartsissismikultuuris” ja mis on mitmete kaasajal üha suuremat populaarsust koguvate autorite, näiteks Michel Houellebecqi teemaks.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming