Hind hüppab lakke!

Kaarel Tarand

Kui ajalehtede omanikud tahavad meediaärist rohkem kasumit saada, sunnivad nad oma ärijuhte väljaande hinda kergitama ning peatoimetajaid hinnatõusu põhjustavatest vääramatutest jõududest pikki ja traagilisi lugusid kirjutama. Nad lubavad, et makstes rohkem hakkab ka rohkem ja veel paremat lehte saama. Ja et ajakirjanikud põlevad innust lugejat paremini teenida.

Mõnikord piisab ka ainult tõdemisest, et kõik ju läheb kallimaks, miks siis mitte ajaleht. Läheb küll. Palk ehk tööjõukulu suureneb, oma osa tahavad trükkijad, levitajad ja müüjad. Aga õigupoolest kujuneb hind ikka selle järgi, kui palju ostja on valmis maksimaalselt maksma, mitte vältimatute kulude alusel. Hinnatõusu avalik põhjendamine on tavaliselt vastik töö, sest viimane asi, mida üks palgatöötaja saab endale lubada, on ausalt üles tunnistada, et omanik on lihtsalt ahne. Valetamine on paratamatu, kuigi vastik, eriti ajakirjanduses, mida teatavasti mõõdetakse usaldusega.

Sirpi see kõik ei puuduta, sest kultuurilehe omanik pole ahne ega nõuagi üldse kasumit. Sellest hoolimata tõuseb Sirbi lehenumbri hind üksikmüügis uue aasta alguses praeguse 11.90 pealt täpselt 15 kroonini. Tellijatele jääb hind endiseks ja seda tõenäoliselt veel üsna pikaks ajaks.

Sirbi juhuostjatel on tegelikult vedanud, sest kavatsesin lehe hinda tõsta juba läinud juulist ja siis oleks see tulnud kõrgem kui nüüd, nimelt täpselt üks euro. Aga valitsus vedas alt ja nurjas õigeaegse rahavahetuse, mistõttu uuest aastast saab Sirbi kätte tervelt 64,66 sendi võrra odavamalt, kui oleks saanud eurotsooniga liitumise korral.

Hinnatõusu ainus põhjendus on see, et Sirp on piinlikult odav oma kvaliteedi kohta. Ja me kõik ju usume oma turumajanduslikus paradiisis, et kallimad asjad on ka kvaliteetsemad ning ühtki Wal-Marti, mis kvaliteetkaupa odavalt müüks, Eestis ka ei ole. Kilomeetri raadiuses Sirbi toimetusest ei saa klaasitäit joogivett ka selle raha eest, millega kioskist Sirbi võib osta. Aga klaasi veega juba kahte vaimselt sisukat tundi ei täida. Kui vesi võrdluseks kohatu tundub, siis päevalehed maksavad argipäeviti ka 10 ja 15 krooni, neljapäevane nädalaleht aga peaaegu 17 krooni. Sirbis on rohkem teksti kui üheski neist.

Veel üks asi. Ootuspärane oleks, et hind tõuseks 14.90, mitte 15.00ni. Ma olen seda sentidega jändamist alati narruseks ja ostjale põhjendamatu lisatüli tekitamiseks pidanud. Pealegi, võit on ainult näiline ja kaudselt sünnib võidetud sentidest ostjale hoopis majanduslikku kahju. 48 kümnesendist münti, mis aasta jooksul nädalalehe ostmisest kuuetaskusse tekivad, venitavad taskut ehk amortiseerivad riideeset palju rohkem kui 4 krooni ja 80 sendi eest.

Ja lõpuks: kahtlemata armastab toimetus palavalt Sirbi üksikmüügist ostjaid. Aga püsitellijaid armastame me lihtsalt veel rohkem. Kui palju, see on hinnavahest täpselt tuletatav.