Hiina kriitik ja pagulaskriis

VAHUR MADE

Näitus Ai Wei Wei at Cycladic. Küklaadide Kunsti Muuseum. Ateena. 20.05-30.10.2016. Kuraator Michael Frahm.

Ai Weiwei installatsioon „Päevalille­seemned“ Londoni Tate Modern’is. Ai sõnul demonstreerisid ekspositsioonisaali põrandale laotatud seemned hiina rahvast, kellel kommunistlik valitsus tallab, teda oma suva järgi suunates ja kujundades ja rõhudes.

Ai Weiwei installatsioon „Päevalille­seemned“ Londoni Tate Modern’is. Ai sõnul demonstreerisid ekspositsioonisaali põrandale laotatud seemned hiina rahvast, kellel kommunistlik valitsus tallab, teda oma suva järgi suunates ja kujundades ja rõhudes.

Wikimedia Commons

Ateena Küklaadide Kunsti Muuseum on eramuuseum, mis asutati 1986. aastal hoidmaks laevandusmagnaat Nicholas Goulandrise ja tema naise kunstikogusid. Tegemist on arheoloogiamuuseumiga, mille ekspositsiooni keskmes Kreeka tsivilisatsioonidest iidseima, Küklaadide kultuuri (3000-1500 aastat eKr) muistised. Muuseumis on alates maist võimalik vaadata hiinlase Ai Weiwei näitust. Weiwei imetlejad kutsuvad teda Hiina suurimaks elavaks kunstnikuks, dissidendiks, kes ei pelga välja öelda kibedat tõde ühiskonna aadressil. Samas on Ais nähtud ka sensatsioonihimulist kõrgete honoraride ahnitsejat, kes pöörab inimeste kannatused iseenda reklaamiks ning balansseerib tihtipeale suure kunsti ja maitsetu kitši piiril.

Weiwei Ateena väljapanekus on selgelt tajutav liikumine Hiina-kriitilisuselt põletavate globaalprobleemidega tegelemise juurde. Näituse võib jagada kahte ossa, millest esimene tegeleb oodatult Hiinaga, teise keskmes on aga põgenikud ning pagulaskriis.

Näituse Hiina-kriitilist osa võib pidada Ai klassikaliseks toodanguks. 2010. aastal šokeeris Ai Weiwei maailma avalikkust Londoni Tate Modern’is installatsiooniga „Päevalilleseemned“, kus lasi külastajail jalutada, istuda ja lamada sajal miljonil ekspositsioonisaali põrandale laotatud portselanist päevalilleseemnel. Ai sõnul demonstreerisid seemned hiina rahvast, kellel kommunistlik valitsus tallab, teda oma suva järgi suunates ja kujundades ja rõhudes. Ateena näitus algab installatsiooniga „Armatuurvarras ja kast“ (2014), millega Ai osutab oma laialdast kuulsust kogunud projektile, mis juhtis maailma avalikkuse tähelepanu 2008. aasta ohvriterohkes Sichuani maavärinas hukkunuile. Maavärina ohvritest paljud olid koolilapsed, kes jäid kokkuvarisevate koolimajade ja ühiselamute rusude alla. Ai koos abilistega püüdis ohvreid identifitseerida ja hukkunute nimekirju koostada. Installatsiooni moodustavad puust kirstud. Ühel lahtisel kirstul lebab kõveraks väänatud terasvarras. Selline, millist kasutatakse betoonkonstruktsioonide armatuurides. Ai soovib nii juhtida tähelepanu odavale ja viletsale, elementaarseid ohutusnõudeid eiravale ehitustegevusele, mille taga on firmade ja ametkondade korruptiivne ringkäendus.

Klassikalisest hiina mööblipuidust – huali’st – on tehtud ka kaks järgmist installatsiooni: „Viinamarjad“ (2011) ja „Divina Proportione“ (2012). Pärast seda, kui Ai naases 1992. aastal USAst Hiinasse, hakkas ta koguma hiina antiikmööblit soovides samas protestida kaasaegsete isiksusetute ja üdini ratsionaalsete asjade vastu. „Viinamarjad“ on üksteist omavahel puntrasse ühendatud Qingi dünastia-aegset tooli. Toolidelt on võetud nende „igapäevasus“, tavapärane funktsioon. „Divina Proportione“ on kuus hulktahukat, mis on samuti loodud protestiks massitoodangu ja vanade käsitööoskuste kadumise vastu.

Marmorskulptuurid „Mask“ (2011), „Cao“ (2014) ja „Jälgimiskaamera“ (2015) kannavad edasi juba „Päevalilleseemnetega“ alguse saanud teemat – hiina rahva rõhumist tema valitsejate poolt ning kunstniku soovi tõsta sümboolselt neid, kes oma häält kuuldavaks ei saa teha. „Mask“ – hallikasrohelisest marmorist hauaplaat gaasimaskiga – on ühest küljest protest Hiina suurlinnade õhusaaste vastu. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmeil ületab Pekingi õhusaaste aeg-ajalt üle 40 korra lubatud ülempiiri. Teisalt on „Mask“ ka hiina rahva hauaplaat. Ei nägusid ega nimesid, vaid hauatähis rahvale, kelle tema juhid on Ai arvates jätnud ilma individuaalsusest ja üksikisiku omapärast.

„Cao“ (hiina keeles „muru“) on valgest marmorist tahutud muruplats, mis samuti kujutab hiina rahvast. Marmor on pärit kuulsast keiserlikust Dashiwo marmorimurrust, mille kivist on ehitatud nii Pekingi keisripalee – Keelatud Linn – kui Taevase Rahu Väljakul asuv Mao Zedongi mausoleum. „Jälgimiskaamera“ on marmorist tervitus Hiina salateenistustele ja nende soovile hiinlasi kontrollida. 2009. aastast on Ai Pekingi ateljeed salakaameratega jälgitud ning 2011. aastal ta vangistati ning teda hoiti 81 päeva „salavanglas“.

Marmorist on ka spetsiaalselt Küklaadide muuseumi tarvis valmistatud „Seisev figuur“ (2016). Küklaadide stiilile sarnaneval, kuid ümaramate kontuuridega mehekulujul on käed laiali. Põlvede kohal, justkui kukkumas, on vaas. Vihje Ai varasemale tööle, fotoseeriale „Lastes kukkuda Hani-aegsel urnil“. Fotodel laseb Ai ükskõikse näoga kukkuda kildudeks 2000 aasta vanusel urnil soovides nii näidata, et sel moel koheldi hiina ajaloolist pärandit Mao kultuurirevolutsiooni aastail. Tuues nüüd sama motiivi fotolt skulptuuri on Ai soovinud näidata, et kultuuri purustavad jõud on nii Hiinas kui maailmas muutunud veelgi tugevamaks, olgu näiteks kasvõi Lähis-Ida muistiseid hävitav ISIS.

Näituse teise põhiosa ongi Ai pühendanud Lähis-Idast lähtuvale põgenikekriisile. Külastades vastuvõtupunkte ja laagreid Lesbose saarel, Põhja-Kreekas Makedoonia piiri lähedal Idomenis, Beirutis ning Süüria piiril Türgis, Jordaanias ja Iisraelis on Ai produtseerinud rea taieseid, aga ka meediale tehtud avaldusi, mis saanud väga erineva vastuvõtu osaliseks. Küklaadide muuseumis on eksponeeritud marmorskulptuur „Sisekumm“ (2016), üks levinuimad põgenike sõiduvahendeid Türgi rannikult Lesbosele, ning hulk põgenikekriisi kujutavaid fotosid. Tervet seina katab „iPhone’i tapeet“ (2016) Ai nutitelefoniga tehtud põgeniketeemalistest pisi­fotodest.

Ai ülistab põgenikke vastuvõtnud Kreekat. Kuid paneb samas ka küsimusi esitama. Ateena tänavail, eriti ülikooli ümbruses, kohtab loosungeid „Tere tulemast, põgenikud!“. Kuid linnas neid näha ei ole. Kreeklastega juttu ajades on nad rahul, et põgenikud on koondatud laagritesse, mitte Kreeka linnadesse laiali paigutatud. Ai jaoks ei ole mitu miljonit põgenikku suur inimhulk. Põgenike liikumine Euroopasse näib talle olevat igati mõistetav. Sest Euroopa on rikkam, Euroopas on põgenikel paremad tulevikuväljavaated ning Euroopal lasub vaesemate maade, eriti oma endiste koloniaalvalduste, abistamise kohustus.

Kunsti sõnum ei kajasta mitte tõde, vaid tõe mitmepalgelisust. Lego on näiteks keeldunud Aile, kes kes on kinkinud klaveri Süüria põgenikule Idomeni põgenikelaagris islami-teemalise installatsiooni jaoks klotse müümast.Sõnumite võitlusväljal peetavate lahingute olulisus saab veelgi kirkamaks, kui kõrvuti iidne ja tänase hetke kunst. Ai Weiwei näitus Ateenas annab mõista, et maailmas võidakse meist mõelda hoopis erinevalt sellest, kuidas me ise endast mõtleme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar