Hiina globaalsete jõujoonte keskpunktis

Hannes Hanso

Hiina ümber on koondunud need riigid kelle jaoks üleilmseid väärtusi ei ole olemas.  Hiina tähtsuse kasv rahvusvahelisel tasandil tõestab, et Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria ei kehti. Hiina tõmbab magnetina ligi riike kõikidest tsivilisatsioonidest, sellest on saamas “juhtriik” arvukatele lääne poolt hüljatud riikidele.

1996. aastal ilmus Samuel Huntingtoni palju poleemikat tekitanud raamat “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”. Selles raamatus esitatud viiest põhilisest väitest olulisim on, et tekkimas on uus, tsivilisatsioonide erinevusel baseeruv maailmakord, kus kultuuriliselt sarnased ühiskonnad teevad järjest rohkem koostööd ning “graviteeruvad’’ oma tsivilisatsiooni juhtriigi suunas. Sellega on läinud nagu kõigi teistegi globaalteooriatega. Aeg on andnud arutust ning kümmekond aastat pärast raamatu esmatrükki on selge, et tsivilisatsioonide kohta (kui neid üldse nii lihtlabases ja tihti eklektiliselt tekitatud vormis eksisteerib) liiga kõlavaid üldistusi teha ei ole võimalik. Riigid “tõmbuvad” kõige erinevamatel põhjustel.

 

Vastupidiselt Huntingtoni teooriale

 

Viimastel aastatel on globaaltasandil üha ilmsem Huntingtoni teooriaga diametraalselt vastupidine areng: juhtriikide suunas graviteeruvad kõige erinevama “tsivilisatsiooniga” riigid. Võib väita, et külma sõja järgse perioodi unipolaarsesse maailma, kus Venemaa superriigi roll oli kadunud,  on USA kõrvale üha selgemini püüdlemas uus juhtriigikandidaat: Hiina Rahvavabariik. Hiina diplomaatiline suurstrateegia näeb ette muutumist riigiks, mis kujundab rahvusvahelist poliitikat, mitte ainult ei reageeri sellele, s.t Hiina pürib regionaalsest võimust globaalseks võimuks. Hiinlased eelistavad seda protsessi nimetada “rahumeelseks tõusuks” (heping yueqi), samas kui paljud riigid, eriti Hiina ülemere naabrid räägivad üha rohkem Hiina ohust.

Mao Zedongi perioodil laveeris Hiina kahe superpower’i vahel, olles alati nõrgema ehk vähem ohtliku liitlane. Deng Xiaopingi kunagine dogma: “Never take a lead in international affairs” on tänaseks asendunud üha aktiivsema välispoliitikaga. Selle protsessi üks kaasprodukte on, et multipolaarset maailmakorda taastav Hiina tõmbab magnetina oma majandusliku ja diplomaatilise “vihmavarju” alla kõige erinevama “tsivilisatsiooniga” riike, olgu need moslemiriigid, musta Aafrika riigid, budistlikud (Myanmar) või Lõuna-Ameerika katoliiklikud riigid. Hiina toetusel on rahvusvaheliselt üha rohkem kaalu.

Kui analüüsida viimase aja globaalpoliitilisi sündmusi, avalduvad nähtamatud jõujooned ja gravitatsiooniprotsess Hiina suunal konkreetsemalt: läänemaailma ja Hiina seisukohtade kokkupõrget tunnetab sisuliselt igas globaalpoliitiliselt olulises küsimuses. Näiteks võib tuua Hiina seisukoha Kõrgõztani ja Usbeki sündmuste suhtes, suhtumise Aafrika diktaatoritesse ja Iraani tuumaprogrammi, samuti USA ja teiste koalitsioonivägede kohalolekusse Kesk-Aasias ning Iraagis, reaktsiooni Jaapani konstitutsioonilise reformi plaanidele, suhtumise ÜRO julgeolekunõukogu laienemisse  jne.

Hiina ametlikul hinnangul olid Kõrgõztani valimised selle aasta varakevadel ausad ja korrektselt läbi viidud. Hiina valitsus toetas igati Usbeki presidendi Islam Karimovi otsust sadade kaitsetute kodanike mõrvamiseks Andidžonis. Diplomaatilisse isolatsiooni sattunud Islam Karimov kutsuti pärast tapatalguid kiirelt ametlikule visiidile Pekingisse. Sisuliselt kogu maailmaga tülli pööranud Zimbabwe liider Robert Mugabe käis suvel Pekingis riigivisiidil. Paariapresident Mugabele anti võimalus telekaamerate ees punastel vaipadel jalutada, parlamendis kõnet pidada, temast tehti tippülikooli auprofessor ning Mugabele lubati finantsabi. Või juba kuid maailma uudistekanalites domineeriva Iraani tuumaprogrammi teema: ei üllata, et jällegi seisavad vastakuti Hiina välisminister Li Xhaoxingi avaldused ja lääneriikide seisukohad. Hiina ei näe Iraani tuumaprogrammis ohtu, lääneriigid näevad. USA ja ELi relvastusembargo all kannatav Hiina on valinud oma huvide realiseerimiseks uue ning väga pragmaatilise tee.

 

Inimõigustele kohta ei ole

 

Esiteks, Hiina on mõistnud, et oma julgeoleku tõstmiseks on vaja tekitada multilateraalsed julgeolekustruktuurid, mis toimivad Hiina tingimustel: fukuyamalikule liberaalsele maailmavaatele (inimõigused, demokraatia, läbipaistev valitsemine jne) nendes struktuurides kohta ei ole. Kui suhted x riigiga lubavad Hiinal oma mõju maailmas kasvatada, siis ülejäänu pole Hiinale eriti oluline. See protsess on kõige hoomatavam Shanghai Koostööorganisatsiooni järjest aktiivsemas läänevastases ja autoritaarsust soosivas käitumises. Juuli alguses teatas Venemaad, Hiinat, Kasahstani, Kõrgõztani, Tadžikistani ja Usbekistani ühendav organisatsioon ühemõtteliselt, et USA vägede kohalolek Kesk-Aasias on piirkonda destabiliseeriv faktor. Tasub tähele panna, et organisatsiooni vaatlejaliikmete seas on Iraan ja Pakistan, kes ilmselt liituvad sellega. Just Hiina eestvedamisel on asutamisel Shanghai Koostööorganisatsiooni Arengupank, mis suurendab Hiina tähtsust organisatsioonis veelgi. Selge on, et Huntingtoni järgi erinevad tsivilisatsioonid töötavad ühisvaenlase korral koos päris edukalt.

Teiseks, Hiina on õppinud edukalt ära kasutama olukorda, kui läänemaailm on põhimõtetest lähtuvalt jätnud mõne riigi diplomaatilisse isolatsiooni. Hiina täidab kiirelt diplomaatilise vaakumi. Pekingil on soojad suhted paljude rahvusvahelise avalikkuse poolt hüljatud riikidega: Myanmariga, Venezuelaga, Sudaaniga, Iraaniga, Liibüaga, Süüriaga, Kuubaga ning Põhja-Koreaga. Eeltoodud tendentsidest võib välja lugeda uue maailmakorra tekke. Selles pole kultuurilisel tsivilisatsiooni vormil mingit tähtsust, küsimus on hoopis teine: kas kogu inimkonda ühendavad globaalsed väärtused eksisteerivad või mitte? On ühiskondi, mis vastavad “jah”, on ühiskondi, mis vastavad “ei”. Ja need viimased on oma juhtriigiks valimas Hiinat.  See on küsimus, mille lahendamiseks peavad lääneriigid tõsiselt pead murdma. Sest Hiina ei ole enam “magav gigant”, kellest rääkis kunagi Napoleon. Hiina käitumise analüüsimiseks võiks Huntingtoni asemel soovitada taas kätte võtta ajalooväljakutsetele edukalt vastu pidanud Machiavelli raamatu “Prints”. Hiina ja tema uute “järgijate” eliit käituvad situatsiooniratsionaalselt: nende valik on piiratud ning nad valivad oma positsiooni parandamiseks parima võimaliku viisi. Kultuuridel ja tsivilisatsioonidel pole sellega mingit pistmist. Tõmbumise ja põrkumise sisu ei ole muutunud – see on endiselt võim. 

P. S. Ühel pool tsivilisatsioonide rindejoont Hiinaga on sisuliselt kõigis ülaltoodud küsimustes ka Venemaa. Kuid üha enam näib, et mitte juhtriigina.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht