Hermese hõlma alt: Raha!

Heldur Meerits

 

Mitte väga ammu, vaid üsna hiljaaegu – ning mitte seitsme maa ja mere taga, vaid siinsamas – armastati rääkida muinasjuttu tootmissfäärist ja mittetootmissfäärist, mille vahel jagunevat kogu inimeste töine tegevus. Küllap rääkijatele tundus, et asised on vaid need asjad, mida saab pihku võtta ja käega katsuda. Teooria ei suutnud paraku seletada, mispärast siis üldse kulutada raha “mittetootlike” asjade peale. Õnneks ei hakatud haiglaid ja koole siiski sulgema, vaid vaadati tegelikkust mitteseletavast teooriast mööda ja elu läks edasi.

Tänapäeval räägime rahast palju rohkem kui toona. Küllap seepärast, et raha ei olnud soovide täitumise kõige suurem piiraja. Loomulikult vahetati ka siis töökohta kõrgema palga nimel ja ka siis oli asutuste eelarve napp. Siiski jäid ideed ja soovid tihti täitumata raha olemasolule vaatamata, sest kaupadele ja ehitusvõimsustele, limiitidele ja fondidele ei pääsetud lihtsalt ligi. Nii hakkaski kõnepruugis kõlama sõna “ressursid” ning isegi raha asemel öeldi kabinettides ja kõnepuldis: rahaline ressurss, rahalised vahendid.

Nüüdseks oleme harjunud, et piisava eelarve korral on kõik võimalik. Praegu on ehitajate leidmine juhuslikult ja ajutiselt keerulisevõitu, aga suurenda eelarvet 20% ja ehitajad on olemas. Ja kui see ei aita, suurenda veel 20% – ja lõpuks saad ikka oma ehitamised ehitatud. Ning vastavalt räägime otsesõnu rahast, vaid mõnel vanemal inimesel lipsab kogemata jutu sisse “ressurss” raha tähenduses.

Nõukogude aja inimesel oli ka oluliselt vähem ahvatlusi silma ees kui tänapäeval. Ei kõrvaltänavas ega kogu ENSVs elanud ühtki (teada) miljonäri ning ka seebisarjad ja reklaamid ei kütnud kujutlusvõimet üles. Pigem mõeldi tarbimisele üldisemates terminites: hea elu oli kuskil mujal (Euroopas, Ameerikas) või oli kunagi varem. Mida aasta edasi, seda ilusamaks läksid mälestused Eesti Vabariigist ja seda vähem mäletati tollaseid probleeme. Ängiks andsid põhjust nii totalitaarne riigikord kui venelaste sisseimbumine Eestisse ning sellel taustal jäi raha pärast muretsemiseks vähem ruumi.

Kolmas põhjus rahast tänapäeval rohkem rääkida peitub poliitikas. Kommunistidel polnud kombeks kodanikku rahajagamise probleemidega tülitada. Ning vastavalt oli tavalisel inimesel päris raske ka eelarve kujunemist mõjutada. Ka praegu võib üksikule inimesele tunduda, et temast ei sõltu midagi. Ent kui vaadata meedias inimeste tähelepanu ja hoiakute pärast peetavaid võitlusi, siis pole see sugugi nii. Ühel pool on mingi asutuse või idee eest võitlejad, kes püüavad leida tähelepanu ja kaastunnet, et saada riigi- või volikogust endale soodne rahaotsus. Teisel poolel aga püüavad poliitikud näidata end ühe või teise idee toetajana valijatele meeldimise lootuses.

Organisatsioonid on rahahankimisel üksikisikutest palju kavalamad. Kõigepealt tuleb avalikkusele rääkida oma headest plaanidest, lisatakse ka vajalik rahasumma. See kõik esitatakse kindlas kõneviisis ja täie veendumusega soovide põhjendatuses. Ning seejärel eeldatakse, et nüüd ongi riik neile selle summa võlgu. Siiski ei piirdu suured ja kogenud organisatsioonid vaid kahekäiguliste kombinatsioonidega. Pikaajalised meediakampaaniad on nende eksistentsi loomulik koostisosa. Kumu ehitajad suutsid aastate jooksul peaaegu kõik kriitikakatsed tõrjuda. Haridusministeeriumi jaoks algab kevad siis, kui riigi rahast sõltuvad ülikoolid ajalehtedes teatavad, kui palju kõrgharidus maksab, ning ministeerium pressingu alla satub. Näidete rea võib väga pikaks venitada.

Otsustajate elu pole sellise surve all just kerge. Enamik poliitikutest loodab ka järgmistel valimistel valitud saada ja iga erakond püüab oma elukaarele kõrgemat lendu anda. Nii ei saa keegi endale lubada rahva hääle kuulmata jätmist. See asetab eelisseisu need, kes haledamat ja kõvemat kisa teevad. Asja parandaks üks selge tollipulk, millega vajadusi mõõta. Paraku seda pole ning oma mõtetes elame edasi õnnetut “mittetootmissfääri” aega, kus tulu-kulu suhet mõõta ei oska, aga rahakraanide kinnikeeramine pole lahendus. Meenub üks Murphy seadustest: seda mängu pole võimalik võita, viik ei ole lubatud tulemus, mängust väljumine ei ole võimalik.

Soov publikule meeldida tekitab kuluvaldkondade vahel kummalisi suhteid. Põllumajandusele kulub tänavu riigi raha üle 3 miljardi krooni, ent 20 miljonit geenivaramule tundub ületamatu summana. (Lisaks värske uudis Rahvaliidult: tänu PRIA, Kredexi ja EASi tööle polegi meil Arengufondi vaja!). Kumu ja Kadrioru lossi tarvis leidus sadu miljoneid. Samal ajal lonkab linnaplaneerimine igat jalga, ent arhitektuur peab läbi ajama peaaegu olematu rahaga. Siiski tuleb loota, et otsustajad suudavad oma turvalisest rutiinist korraks välja astuda ning vaadata eelarvele värske pilguga. Mõni “mittetootlik” kulu võib üllatavalt tulusaks osutuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht