Hermese hõlma alt: Eluiha

Heldur Meerits

Inimesele on omane elutahe. Ta üritab vältida surmaohtu ja oma elupäevi pikendada. Kuid reeglil on ka erandeid: eri põhjusel enese tapjad, berserkerid, uljad riskijad. Aga see ei muuda üldreeglit. Elamise püüdu on väga mitmeti seletatud, kuid lihtsat ja selget seletust, mida lõpuni tahaks uskuda, pole veel kohanud. Ju tuleb siis poolirooniliselt oletada, et see on loodusliku valiku tulemus: elutahtega isendid elavad edasi ja ülejäänud surevad lihtsalt välja.

Ei maksa siis vist imeks panna, et sama käib ka organisatsioonide kohta: ka nemad tahavad elada ning enamasti ka kasvada. Siin pole suurt vahet ärisektori ja avaliku sektori asutuste vahel. Ettevõtete puhul peetakse kasvutungi harjumuspäraseks ja loomulikuks asjade käiguks, sellega ei üllata kedagi. Paraku on levinud praktika kujutada selle tungi taga olevaid mehhanisme ette lihtsustatult. Tavapärase kujutluse järgi on kõige taga ahned aktsionärid. Arvatakse, et aktsionärid annavad käsu ja ongi tulemus käes. Juhtkond võib kehvade tulemuste puhul leida piisavalt vabandusi, alates halvast ilmast kuni kehva konjunktuurini. Ühel hetkel aga aktsionäride kannatus katkeb ning juhtkond vahetatakse välja. Enamasti see siiski nii lihtsalt ei käi. Tõepoolest, aktsionärid on üks liikumapanev jõud, kuid ainult üks.

Vähemalt sama võimsalt veab kasvu juhtkonna ja töötajate tegevus. Tänapäevast ühiskonda ei saa kuidagi võrrelda orjanduslikuga, kus tulemus saavutati piitsa vihistades. Moodsal ajal “motiveerivad” töötajad ennast ise, kuigi kõik ajendid pole positiivsed.

Kõigepealt kartus töökohta kaotada ning ka läbikukkumishirm. Maslow nimetab oma vajaduste püramiidi esimesel astmel elementaarseid füüsilisi vajadusi, järgmisel turvalisust. Töökoha kaotus ei tähenda tingimata eluohtlikku olukorda, kuid tekitab enamasti ebakindlust ja hirmu. Ka toob Maslow välja vajaduse kuhugi kuuluda – ning töökollektiiv on üks kooslustest, kuhu ollakse harjunud kuuluma.

Ühe teise liigituse kohaselt jaotatakse inimesi liikuma panevad jõud rahulolu- ja motivatsiooniteguriteks. Rahulolutegurite mõjul võivad töötajad muutuda olukorraga rahulolematuks, kuid nende tegurite määra suurendamisel rahulolu ei tõuse – või kui, siis ainult lühikeseks ajaks. Tüüpiline näide on palk: kui see on liiga väike, siis ollakse rahulolematu. Palga tõstmisel tekib korraks rahulolutunne, kuid uue palgaga harjutakse ja rõõm palgatõstmisest ununeb peagi. Motivatsioonitegurid seevastu tekitavad püsiva rahulolu tööga. Siia kuuluvad näiteks arusaamine oma töö kasulikkusest ja enesetäiendamise ja arengu võimalus.

Riigi ja omavalitsuste asutuste puhul ei saa me rääkida aktsionäridest, kuid päris omaniketa pole nemadki. Parlament ja valitsus püstitavad ka neile eesmärke ja ülesandeid, kuid nende varieeruvus on palju suurem. Aktsionäride ootused on üsnagi ette teada, poliitikute ideed sisaldavad hoopis rohkem jõnkse. Kuid olulisem on see, et töötajad ja juhid käituvad ärilises ettevõtmises ja riigitööl üsna sarnaselt. Väga harva kohtab enesehävitamist ning see saab juhtuda vaid eksimuste korral. Juhid püüavad turvata oma organisatsiooni kestmist, ambitsioonikad juhid aga püüavad reviiri laiendada. Ärisektoris raporteeritakse turuosa suurusest protsentides, sama on võimalik näha ka teistes valdkondades. Meenutagem kas või haiglate võidurelvastumist uute seadmete soetamisel ja uute ravialade hõivamisel. Tartu ülikool püüab iga võimaliku võttega takistada konkurendi tekkimist Tallinnas. Kuid sellist võistlust ja võitlust võib leida ka üldisemal pinnal. Kaitseministeerium ja kaitsejõudude peastaap diskuteerivad justkui kaitsekontseptsiooni üle, ent kõrvaltulemusena määratakse ka kindlaks igaühe positsioon toitumisahelas.

Kuid mure edasikestmise pärast võib võtta vägagi veidraid vorme. Näiteks mõned tartlased mõõdavad ennast närviliselt igal sammul tallinlastega ja on kehvema tulemuse korral solvunud. Samas pole märganud, et tallinlased sellist mõõtmist harrastaksid, ei suuremate ega väiksematega. Nüüd kuuleme kultuuripealinna valimise asjus Tartust haledat kaeblemist, et neile kavatsetakse liiga teha. Valikukomisjoni töökorrast pole küll suurt teada, ent eks seal ikka objektiivseid mõõdikuid pruugitakse. Ning siis pole imestada, et Tartu hõbemedalile jääb. Ent see pole siiski maailma lõpp, Tartu saab ka pärast seda elada ja särada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming