Henrik ja Hvostov

Toomas Paul

  Neliteist aastat tagasi soovis rahva enamus otsestel valimistel ENSV Ülemnõukogu esimehe saamist EV presidendiks. Tol korral nurjasid valijamehed kavatsuse. Viis aastat tagasi aga nii sündiski. See kinnitas kõigile: õige mees oli ametisse pandud juba enne perestroika algust. Praegu on võimalus valida kolme presidendikandidaadi vahel. Rahva esindajate käes on otsustada, kas riigi sümbol on mees või naine, teadlane või poliitik, kodu- või väliseestlane, nomenklatuurist pärit järjepidevuse kandja või puhas leht. Aga valik on näiv, sest tulemus on ette antud – me saame “väärika ja ühiskonda ühendava presidendi”, nagu teda iseloomustas presidendipartei.

Enamik inimesi on inertsed. Ilmselt on “nõustalgia” üheks põhjuseks asjaolu, et elu oli tol ajal lihtsam, mitte nii inforikas ja erinevaid valikuid pakkuv nagu täna. Juba oktoobrilapse-eas õpetati selgeks, et “riik meie eest muret kannab”, ning sellise teadmisega oli lihtne mõtlemisest loobuda. Sarnast riigi poolt pakutavat kindlustunnet ootavad nõukogude elu paremaks pidajad ka täna, ja seda ei saa neile tegelikult pahaks panna.

Pealegi kehtib raudne reegel: võitjate üle kohut ei mõisteta. Punaarmee purustas Narva vallutamisel fašistlike röövvallutajate käest barokse linnasüdame. Tänavu tervitas selle sündmuse mälestuspäeval koalitsioonivalitsusse kuuluva Rahvaliidu osakond sõjaveterane: “26. juuli on püha päev meie linna jaoks. Kummardame sügavalt meie linna elanike nimel nende ees, kes vabastasid linna… Igavene kuulsus kõigile sõduritele-vabastajatele!”

Eestlased väidavad, et nad ei ole kunagi marksismi-leninismi uskunud. Küllap see on tõsi, ega ei mäleta küll kuigi paljusid tõsiusklikke kommuniste. Kuid juba viiekümnendate keskel oli selge – elu tahab elamist, igal on üksainus elu. Kuuekümnendad olidki kuldsed. Kelle ees peaksime siis oma noorpõlve tegusid häbenema? Sugupõlv, kes sündis liiga hilja ja jäi sõjajärgse aja seiklustest ilma, otse nõuab tolle aja täisvärvides ajalugu.

Jah, päris alguses on vaja kasutada natukene survet ja vägivalda. Ent üksnes algul. Teatud kogus oli neljakümnendatel aastatel vastalisi, need tuli hävituspataljonidel füüsiliselt likvideerida. Edasi oli oluline sisestada asjaosalistesse sellised põhjendused, mis kutsusid esile soovitud käitumise ning lasid samas seda käitumist oma vaba tahte otsuseks pidada. Nagu kirjutas Samuel Butler kolmsada aastat tagasi: “Kui nõustub vastu tahtmist ta / jääb siiski sama meelega.”

Lauri Vahtre nendib nukrusega, et rahva mälu ei ole nn “muistsest vabadusvõitlusest” säilitanud otsest, elavat mälestust. Võimalik, et selle on minema pühkinud hilisemad häda-, sõja-, nälja- ja katkuajad. Võimalik ka, et rahvapärimus üksinda, ilma kirjakultuuri toeta, ei suudagi meeles pidada vanemaid kui paari-kolmesaja aasta taguseid sündmusi. “Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll Põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne – seda mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ega Jüriöö ülestõusust, rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi, Tallinna piiramist ega Ivo Schenkenbergi.”

XIII sajandi sündmused Eestimaal on maailmaajaloolises perspektiivis episood Kirde-Euroopas elanud paganate integreerimisel lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni. Õigusega ei kuluta Eric Christiansen oma monograafias Eesti hõimude alistamisele kuigi palju ruumi, sest sõda käis ka Väinal, Leedus, Karjalas ning Lapimaal, enne seda Põhja-Saksa vendi aladel.

Ilma Henrikuta oleksime sama suures ja õndsas teadmatuses oma ajaloo areenile astumise perioodist nagu soomlased. Aga nüüd on meil värvikas algus. Kuigi rahvas ei mäletanud midagi, oli materjal Merkelil ja Jakobsonil eest võtta. Loomulikult lugesid estofiilid ja rahvusromantikud kroonikast hoopis muud välja kui need, kellele ta muiste kirjutati.

Tõlgendamisvõimalused on seda avaramad, et Jaan Unduski hinnangul on Läti Henrik ja Balthasar Russow tänini kõige postmodernistlikumad Eesti historiograafid. Postmodernism mõistab ajalugu kui retooriliste vahenditega üles ehitatud narratiivi. Nii Henrik kui Russow rahuldavad postmodernismi veel ühest tema tunnusest, vaatekohtade pluralismist, lähtudes. Seda fookuste esmalugemisel sageli tabamatut, jutustusse sulandunud vaheldumist, mida nad olid võimelised looma, ei ole hilisemas, üha positivistlikumaks ja teaduslikumaks pürgivas ajalookirjutuses eriti jäljendada suudetud.

Mu selle suve üks lugemiselamusi oli Umberto Eco “Lector in fabula” ja Andrei Hvostovi “Henriku” rööbitine lugemine. Sellest võiks kirjutada samasuguse analüüsi nagu Eco teeb Alphonse Allais’ novellile “Üks üpris pariislik draama”.

Ajaloolase ja ajakirjaniku Hvostovi näidend ei ole range ajaloouurimus, vaid vaimukas pamflett, mille kirjutamisel on arvesse võetud uuemaid avastusi. Ants Viires on näidanud, kuidas ärkamisajal leiutatud Taarale pole autentses rahvapärimuses pisemaidki pidepunkte. Marek Tamm kinnitab, et Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale oli Alberti isiklik initsiatiiv, mida Rooma hea sõnaga toetas, kuid kunagi ametlikult ei kinnitanud. See, mida Henrik vahendab kõnelustest Lateraani kirikukogul, pole käsitletav ametliku otsusena. Pigem on paavsti vastus nii-öelda diplomaatilise small talk’i klassikaline näide. Kõik piirkonnad, mis lülitati kristlaskonda XII-XIII sajandil, nimetasid misjonärid suurema või väiksema eduga Maarjamaaks, seda nii Pürenee poolsaarel kui ka Läänemere kallastel, kusjuures mõningaid näiteid tunneme varasemastki ajaloost (nt Ungari). Jumalaema kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Loomulikult ei võta praegune civil religion teda enam reaalse kaitsjana, kuid fiktiivsus resp. selle avastamine ei nõua loobumist Maarjamaa ordenite jagamisest. See on nagu leinamiitingud Hirvepargis Kalevipoja ema Linda mälestuskivi juures. Kogu minevik on ühtviisi mütoloogiline.

Näidend on loogiline jätk eksklusiivintervjuule, mille Henrik andis Hvostovile möödunud sügisel (Läti Henrik: “Mina mõtlesin Tharapita välja…”, EE 12.IX.2005). Henrikuga kohtuvad Saunamees, Kõnekirjutaja, Arheoloog ja Taarausuline on selgelt äratuntavad tegelased. Kui midagi soovida, siis – Hvostov võiks ka mõnel praegusel ideoloogil ja erakonnaliidril lasta Henrikuga kohtuda. Kuigi see oleks ohtlikum kui intelligentide õrritamine. Aga Hvostov on mees, kes ka seda julgeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming