Helme elutöö kroon

Jaakko Hallas

Lugegem ainult igavikulisi teoseid.  

Rein Helme, Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. 480 lk.

 

Nii see paraku juhtus – sellest raamatust sai Rein Helme (1954–2003) elutöö kroon. Harry Liivrand on seda nimetanud meie kolmandaks, kirjanduslikuks monumendiks Barclay de Tollyle – Helme (sic!) vallas Jõgevestel asuva mausoleumi ja Tartu mälestussamba kõrval. Tänavu kevadel pälvis Rein Helme Barclay de Tolly monograafia eest postuumselt 2006. aasta ajalookirjanduse aastapreemia.

Raamat on tõesti suurejooneline, nii sisult kui ka vormilt (kujundanud Andres Tali). Ja muidugi gravüüride ja maalide reprod, fotod, kaardid… Sisu taga on juba nõukogude ajal alustatud töö arhiivides ja kasutatud kirjanduse kolossaalse lasu läbitöötamine. Kuuldavasti ei jõudnud autor enam allikate loetelu, registrit jt lisasid korrastada, see jäi toimetajate Edvin Hiedeli ja Mall Põldmäe hooleks. Editsioonitehnilisest küljest on teos laitmatu. Isikunimede register ei ole tavaline, paljas nimede loetelu viitega leheküljele, vaid ära on toodud ka persoonide sünni- ja surmadaatumid, ametid, vajadusel paar kokkuvõtvat lauset elukäigu ja saatuse kohta. Nagu pisientsüklopeedia. Ainult mõnel üksikul korral, mõne episoodilise nooremohvitseri või paruni puhul pole eluaastaid või eesnimesid kirjas. Ilmselt oleks nende väljaotsimine osutunud mõttetult töömahukaks või kogunisti võimatuks. Teose resümee on koostanud Peeter Helme, Reinu poeg.

Mõnd lugejat on ehmatanud viiteaparatuuris ja kirjanduse nimestikus esinevate vene nimede uus ja harjumatu kirjapilt. Asjata! Tegemist on nn vene omaladinaga, vene-ladina transliteratsiooniga, mida kasutatakse nimede täpseimaks edastamiseks. Selle on heaks kiitnud ÜRO V kohanimekonverents (1987) ning Emakeele Seltsi keeletoimkond (1996) ja Eesti Vabariigi valitsus (1998). Seda sobibki kasutada eeskätt just teadustööde bibliograafilistes kirjetes (vt ÕS 2006, lk 1211). Akadeemia ja Vikerkaar pruugivad seda ammu.

Sakslased, eriti just baltisakslased, on uurinud oma normanni ja šoti juurtega kaasmaalase Michael Andreas von Barclay de Tolly  elu ja tegevust hoopis rohkem kui venelased, kelle väejuht ja rahvuskangelane Mihhail Bogdanovitš (nii kõnetati teda Venemaal) õigupoolest ju oli, tõdeb Helme eessõnas. Ja kuna ühtki massiivset tõsiteaduslikku monograafiat polnud, tuligi Helmel endal see töö käsile võtta. Kindralfeldmarssal vürst Barclay de Tolly on meile, eestlastele, kõigest natukene, mitte päriselt “oma”. Ega temast suuremat peale ausamba ja hauakambri teata. Meiegi kaasmaalane, seda küll, kuid me ei võta temale mõeldes kohta sisse ei ühes ega teises leeris. Üks järk Napoleoni sõdadest, venelaste 1812. aasta Isamaasõda (“kui Prantsus Muskus käis”), puudutas Eestit nii või teisiti, kuid see ei olnud “meie sõda”. Võõra, eemaltvaataja pilk on erapooletum (muidugi mitte sel õnnetul juhul, kui uurimisalune objekt või subjekt töö käigus kogemata ülearu armsaks saab) – parimad Napoleoni ja Hitleri monograafiad on ingliskeelsete sulest. Omadest võidakse kirjutada umbes nii: kindral N. võttis talle omase külmaverelisuse ja kindlameelsusega vastu otsuse: ainuvõimalikuks taktikaks on välkkiire taandumine. Vastaspoole sõjaajaloolane aga kirjeldab sedasama lahingut nõnda: kindral N. kaotas pea ja vaenuväed pagesid kabuhirmus.

Teades, kui hoolikas oli Helme, usaldan teda nii lahingustseenide kirjeldamisel kui ka faktides. Võib-olla, kui aega oleks antud, teinuks ta korrektuuris veel täpsustusi, lisandusi, parandusi, õiendusi, aga… Raamat on faktirohke ja ega seda saagi hoobilt paari-­kolme õhtuga kaanest kaaneni läbi lugeda. Üks assotsiatsioon kutsub esile teise, midagi jääb lugejal nagunii alusteadmistest puudu, vahepeal tuleb end laadida kõrvalteabega, uurida teisi sõjaajaloolasi, tuhnida Internetis, vaadata lisa teatmeteostest, atlastest… See ei ole ainult Barclay biograafia, pigem on see ajastu panoraampildistus, kord pinnalisemate, kord sügavamate sissevaadetega. Kellele narratiiv, kellele entsüklopeedia, aga hoogsalt kirja pandud. Lahingutest huvitavamadki on väejuhtide sõnalised portreed, Vene sõjaväe ja sõjaministeeriumi värskelt ümber korraldatud struktuur aastal 1812 (peategelase ministriks olemise aegu, venelaste suure sõja eelõhtul), sõjaväeliste asulate rajamine (Mordvinovi-Araktšejevi projekt), valitud ja tõlgitud kirjavahetus, mida on ulatuslikult tsiteeritud, ja muidugi arvukad üllatavad uudisseigad, millest paljud seostuvad Eestiga. Näiteks Matthias Johann Eiseni kirjutatud Barclay de Tolly esimene eestikeelne lühielulugu (1884), millest Helme on valinud oma raamatu peatükkide moto ja esitanud katkeid ka tekstis. Tänapäevasele lugejale mõjuvad need mõnusalt: “Barklayl oli ses sõjas suur sõjawäe hulk tema oma juhatada (lk 57), “Mis tema kasina wäega korda ei jõudnud saata, tahtis tema kawalusega toimetada” (lk 174). Jne. Või siis tõik, et Lev Tolstoi “Sõjast ja rahust” tuntuks saanud numeroloogilis-kabalistliku nipi, keiser Napoleoni nime tõlgendamise kurikuulsa arvuna 666, on välja rehkendanud ja kokku sobitanud Tartu ülikooli teoloogiaprofessor Hezel, kes soovitas seda kui vahendit prantslaste võitlusvaimu murdmiseks. Ja ennäe, sõjaminister Barclay de Tolly võttiski vedu ja soovitas omakorda kõrgematel kroonuvaimulikel rakendada seda propagandavõttena. Paraku tulemusteta. Salajane sõjariist, tõsi küll, materiaalne, arvati olevat vastaselgi: levisid kuulujutud prantslaste imepärasest “keemiarelvast”, soolveega täidetud tuletõrjepritsist, mis “tekitab silmades väljakannatamatut valu, mille abil loodetakse suurt segadust esile kutsuda” (lk 177). Pärast võidukat Borodinod aga kutsus Barclay de Tolly enda juurde kümmekond eesti soost sõdurit, teiste seas ka ainsa nimepidi märgitu, Jõgeveste (sic!) kandist pärit Pika Hendriku. Iga sõdur saanud vapruse eest kuldraha. Helme oletab, et väejuht võis nendega rääkida eesti keeles (lk 246).

Oletusi teeb Helme ka Barclay de Tolly sünniaja ja -koha asjus. Kuigi meie ENE 1. köites (1985) on sünnipäevana kirjas 27. detsember 1761, olevat see daatum vaieldav. Kirjanduses ja dokumentides esineb teisigi versioone. Ka koht on ENEs jäetud ebamääraseks: Liivimaa. Ühe hüpoteesi järgi võis kuulus sõjamees ilmale tulla Luhde-Groshof(f)is. See ju meile kõigile teada Paju mõis Valga külje all!

Helme leiab, et Barclay de Tolly karjäär enne Napoleoni sõdu oli suhteliselt aeglane. Mulle kui võrdlemisi kaugelt ja kõrvalt vaatajale ei tundu see nii. Sellise silmapette võib luua sõjamehe hilisem vapustavalt kiire tõus. Sõdinud oli Barclay de Tolly aga ennegi: Vene-Türgi sõjas ja kahes Vene-Rootsi sõjas, mille vahele jäid Prantsusmaa-vastased koalitsioonisõjad. Oli Rootsi sõjas korpust juhatanud, seejärel saigi alguse suurem tõus – Soome kindralkuberneriks ja Vene armee ülemjuhatajaks. Kaks aastat enne Isamaasõda, ajal, mil nii Prantsusmaa kui ka Venemaa valmistusid teineteisele kallale kargama, oli kutsutud ja seatud ministriks – sadade teiste kindralmajorite seast. Heitluse puhkedes läks ministrikabinetist sõjaväljale, kus 1. Läänearmeed juhatades tuli esialgu ebaõnne taluda. ENE märgib selle kohta eufemistlikult: rakendas aktiivset taandumistaktikat. Tema tähetunnid seisid veel ees.

Kõik kaasaegsed on rõhutanud Barclay de Tolly suurt mehisust, vaprust ja väejuhivõimekust, kuigi tal on esinenud ka tagasilööke ja ajutist ebasoosingut keisri poolt. Kindralfeldmarssal ei langenud lahingus, vaid suri 56aastaselt teel Böömimaale tervisevetele. Surm saabus 25. mai hilisõhtul Ida-Preisimaal Insterburgi lähedal, kohas, mille praegune aadress on Kaliningradi oblast, Tšernjahhovski rajoon, Nagornõi asula. Raamatu kirjutamise ajal, märgib Helme, oli surimaja imekombel säilinud. Lahkamine näitas, et sitket vaimu ja visa hinge kätkenud füüsiline keha oli ikka väga põdur.

Vita brevis, lugegem ainult igavikulisi teoseid! Sellised raamatud nagu “Kindralfeldmarssal Barclay de Tolly” on igavikulised ja küllap neid tsiteeritakse tulevikus teadustöödeski. Ainult et kas võõramaa uurija leiab ikka selle õige üles? Kas üleüldse mõistabki eesti keelt? Unistamine pole keelatud: kõigepealt soovitan tõlkida see uurimus inglise ja vene keelde, seejärel ehk ka saksasse ja prantsusesse. Vahest siiski natuke tihendades ja kärpides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht