Hella Wuolijoe jälgedel

Hilkka Eklund/T?nud Kaarel Tarand

 

16aastane Hella (Ella) Murrik Tartus.

 FOTO RAAMATUST “ÕRNROOSA”, ERKKI TUOMIOJA ERAKOGU

 

Ma ei osanud aimatagi, et minu 30 aasta tagusel kaubal, kui vahetasin 1970ndate aastate keskel Tallinna sõitval laeval oma eestlasest tuttava laeval kohatud toonase Helsingin Sanomate kunstikriitiku, praeguse Espoo kunstimuuseumi juhi Markku Valkose “kodueestlase” vastu, võiks olla tagajärgi tänase päevani. Valkose vahetuskaup kunstiajaloolase ja režissööri Peeter Urbla vastu oli toimetaja Mari Tarand. Ka Valkonen kauples kasudega, sest graafikabiennaali saagile lisaks sündis tutvus ka Leiside kunstnikepaariga ning meid öise rituaali käigus oma kunstiteoloogiasse pühitsenud Tõnis Vindiga.

Ma ei tea, kui tuleohtliku materjaliga tegelesin, kui hiljem saatsin kullerite vahendusel Eestisse kilode kaupa kopeeritud soome rahvusteaduslikke teoseid. Aga ise jäin kohe samal korral tollis vahele, kuna polnud deklaratsioonis Vindi graafilist lehte maininud. Minu väärtus haritud tollitöötaja silmis tõusis kohe, kui põhjendasin oma eksimust teadmatusega selle kohta, et ka kunstnikelt saadud kingitused vajavad riigist väljaveo luba.

Esimesel külaskäigul Tarandite juurde sattusime Markku Valkosega arutama, kuidas Mari ema, hiljem ka märkimisväärse Soome auhinnaga pärjatud Linda Viiding tõlgiks Maiju Lassila näidendis “Mimmi Paavaliina” kehvakesele peigmehekandidaadile antud hinnangut ”hänellä ei ole jullit jällillään”. Linda ei pidanud soome külaliste olematut eesti keele oskust tõlkimisabist keeldumisel piisavaks ettekäändeks, iseäranis et aimas väljendis assotsiatsioone soomekeelse rahvapärase seksuaalterminoloogiaga.

Järgnenud aastakümne jooksul tuli Linda Viidingul ette muidki tõlkeprobleeme, valdavalt olid need siiski pigem poliitilise loomuga. Soomes Hella Wuolijoeks muutunud Eesti Häme tütre Hella Murriku elu kõik keerdkäigud nimelt ei sobinud enam nõukogude mõtlemislaadis arenenud kodumaa väärtusskaalale. Kuid tõlkija sissekirjutusega varustatud Wuolijoe eestikeelsete näidendite ja mälestuste köited täitsid raamaturiiuleid ka Soome lahe põhjakaldal juba 1980ndate keskel.

Veel kümme aastat hiljem algas minu isiklik müttamine Wuolijoe jälgedel Eestis. Ka paljudele soomlastele oli vana ülikoolilinn nõukogude ajal suletuks jäänud, kuid nüüd sai mälestusteraamat “Koolitüdrukuna Tartus” käegakatsutava sisu.

Lindalt laulva revolutsiooni sügisel 1988 saadud “Koolitüdrukuna Tartus” andis lisatuge, kui seiklesin nüüd juba mõnevõrra eesti keele oskajana fotoaparaadiga mööda Tartut, üritades leida Hella Murriku tugipunkte tema koolilinnas. Ajalugu ja sõda olid nii mõnegi elukoha ning muu elupagasit pakkunud paiga maa pealt pühkinud, kuid ega Hella enda antud koordinaadidki liiga selged olnud. Näiteks: “Jaaksonid elasid Tähtvere tänavas, pargist allpool vana linnamüüri läheduses väikeses puumajas, mis oli nende oma.”

Kord Tartus käies helistasin Eesti kirjandusmuuseumi uurijale Sirje Oleskile, et küsida, kas ehk muuseumis võiks leiduda täpsemaid andmeid. Olesk ütles, et ka nemad võivad ainult oletusi teha. Leppisime siis lihtsalt kokku, et nüüdsest alates on õige maja see, mille ma Tähtveres ära pildistan.

Soomes elab Hella Wuolijoki omaette mõistena veel suurima publikumenu aegadest nooremategi teatritegijate põlvkondade seas. Hella Murriku elu lugu tuntakse soome keeles kirjutatud mälestuste järgi.

Seetõttu pidin hämmingus kulme kergitama, kui rahvahariduskeskuse eesti keele kursuse õpperetkel mõned aastad tagasi Toomemäel Hella Wuolijoe ja tema koolipõlve seostest tähetorniga kõnelema hakates selgus, et meile Tartut tutvustav giid polnud daamist kuulnudki. Gustav II Adolfi ausamba juures ülikooli taga olime veetnud pika ja pühaliku hetke, kuid Hella Wuolijoke kolmanda aastatuhande giidi jaoks enam ei eksisteerinud.

Võib-olla oli suletus Tartus oma töö teinud – ka omaaegne Yleisradio peadirektor Erkki Raatikainen tavatses oma kolleegi Enn Anupõldu tituleerida “Lõuna-Eesti televisiooni peadirektoriks”. Põhjas on asjad teisiti: Tallinna Harju tänava kirjanike maja suurest raamatupoest lootusetult suureks antikvariaadiks ümber kasvanud kaupluse näidendiriiulil on Wuolijoe “Näidendid” kerkinud vaid kümne sentimeetri kaugusele Tšehhovist. Hinnas aga seljatab Hella Anton Pavlovitši puhtalt. Samas majas elanud Linda Viidingu tõlgitud näidendite hind on valuutavahetuse käigus kerkinud kahelt rublalt 140 kroonini. Tšehhovi näidendid saab kätte saja krooniga.

Juhani Tervapää / Hella Wuolijoki päästis 1930-40ndatel oma Niskamäe seeriaga mitu Soome teatrit majanduslikust kitsikusest. Nende abil võrdlevad noored soome lavastajad oma võimeid praegugi. Valentin Vaala ja Edvin Laine filmidena moodustavad näidendid tänaseni osa soome mõttemaailmast. Raadio programmiski on ikka veel saatetüüpe, mis pärit ajast, mil Wuolijoki Yleisradiot juhtis.

Rahvusteatri näitleja Vilho Siivola abilisena olen ise kirjutanud üles Siivola mälestusi Hellast “Töömees Rantase” kuuldemängusarja autorina ning elu lõpuhetkede särasilmse patsiendina haiglas, kaalumas filmiõiguste müügi küsimusi. Teatrikriitikul pole võimalik olnud ligi 40 aastat pika karjääri kestel hoiduda komistamast Hella Wuolijoe vanamoodsalt või siis uuenduslikumalt vormistatud lavatoodangule. Lavastajate nimekirjas on kõik suured kangelased Edvin Lainest ja Jouko Turkkast Kaisa Korhose ja uue sugupõlve Mikko Roihani.

Et minu poliitilisse tutvusringkonda kuulus juba aastakümneid tagasi Hella Wuolijoe tütrepoeg Erkki Tuomioja, kasutas ta mind sõpruskonna teatrikriitikuna kõhklematult ära. Helsingi linnateatris lavastatud Turkka Niskamäe-nägemusest pidi saama arvustuse ka tema toimetatud patsifistliku Sadankomitea häälekandjasse Ydin. (Soome 100 komitee oli 1963. aastal briti filosoofi Bertrand Russelli ideede alusel rajatud rahuliikumise organisatsioon, mille aktiviste Vietnami sõja vastaste aktsioonide ja kaitseväeteenistusest keeldumise propaganda eest hiljem rohkesti kohtu alla anti. Erkki Tuomiojale määrati riigivastaste üleskutsete levitamise eest aasta ja 2 kuud vanglakaristust. Hiljem kõrgem kohus need karistused tühistas või amnesteeris president Kekkonen süüdimõistetud. –Tlk.)

Vahel on Hella jalajälgedes lausa joosta tulnud, nagu tänavu suvel Tallinnas. Raamatu, mille Tuomioja oma vanaema Hellast ja vanatädi Salmest kirjutas, esitluskohaks minu andmetel valitud rahvusraamatukogu kangastus mõttes vaistlikult nõukogude aja arhitektoonika viimase jõudemonstratsioonina, tõelise Babüloni müürina. Jõudsin oma reisikotte tagauste kaudu sinna müüri sisse tassides kiruda Eesti politseid, kes harrastab Soome välisministri üheainsa raamatu pärast sedavõrd suurejoonelisi manöövreid. Hiljem selgus, et raamatukoguesise sulgemisel olid siiski olulisemad põhjused.

Veel hullemat vatti sai mu pagas, kui seda Babüloni müürilt Kaarli kirikust mööda ning üle Vabaduse väljaku õigesse, vanasse ja auväärsesse linnaraamatukokku lohistasin. Ka selle raamatukogu turvareeglid olid viimase korraga võrreldes karmistunud. Kui esitlusele lõpuks sisse sadasin, sain ka istekoha, mille sõnavõtuks tõusnud välisminister nagu tellitult minu jaoks vabastas. Muu eesti ja soome publik polnud eelarvamuste küüsi langenud ning oli arvukalt kohe õigesse kohta pärale jõudnud.

Suupistete, karastusjookide ja peene seltskonna nautimise järel ning kui Erkki Tuomioja oli teinud kümneid sissekirjutusi oma raamatu ”Õrnroosa” tiitellehele, hääletas ka väike soomlaste seltskond end välisministri käsutusse antud auto peale. Hella Murriku lapsepõlvelinnas Valgas ootas ees seinatahvli avamine ja Wuolijoele pühendatud seminar. Kui juba kord oldi Eesti ja Läti piiril, said naaberriikide ministrid lüüa sama hoobiga veel ühe kärbse, pidades nõu ELi põhjadimensiooni tähe all.

Pääsedes lõpuks Eesti reedesesse surmahõngulisse liiklusesse asus matkaseltskond arutama, millises jaamas “Professor Martensi lahkumise” Hella Wuolijoe sarnane naine 1909. aastal esimese klassi vagunisse astuski. See ei olnud Valga ega Tartu, vaid hoopis Pikksaare, teadis rääkida romaani tõlkija ja Tuglase seltsi tegevjuht Juhani Salokannel.

Romaani professor Martens on juuraharidusega tõusik, keda küll kasutatakse rahvusvaheliste kriiside lepitajana, kuid kes ei näe oma enesekindluse pimeduses maailma tegelikku olukorda ega oma rolli selles. Tema kupeesse siseneb niisiis aatelisusest pakatav noor eesti proua, kes on Helsingi magister ja teab mis veel, mis paiskab auväärse professori hämmingusse.

Meie auto eesistmel istunud isikut ei võinud pidada Martensi-sarnaseks tõusikdiplomaadiks. Juba lapsena oli ta saanud lihvi Londoni kõrgseltskonnas ja kui võitis 14aastaselt ühes välispoliitika-alases mälumängul peaauhinna, teatas tagasihoidlikult, et oma isaga võrreldes ei tea ta suurt midagi. Nüüdki keskendus ta lugemisele, et nii Kirjavinkkejä vihikusse kogunevad kommentaarid ja järeldused tuttavatele traditsiooniliseks jõulutervituseks saata (mulgi on neid vihke juba viis tükki). Ministri seljatagune seltskond sai aga vabalt arutada, mida saaks ette võtta, et vihmaussid ka edaspidi välisministri vanaemalt päritud Tuusula talus maad kobestaksid ega langeks patuste tiivuliste saagiks.

Välisminister oli aga juba ainuüksi ametikohustuste tõttu valvas. Selle järelduse võis teha kas või tema muhelemise põhjal siis, kui eestlasest autojuht otsustas pisut nalja teha verbide “sõita” ja “helistada” (soome k soittaa) ainetel – tagapingil kerkinud küsimuse järel, kas Eestis tohib sõidu ajal mobiiliga helistada.

Pole ime, et Krossi romaani õiged kohanimed seltskonnale kohe meelde ei tulnud, sest need Eesti paigad on sattunud nii paljudele ajaloo, keelte ja piiride ristteedele, et kohanimedki on kaup ühekordseks kasutamiseks. Salokannel oli Pärnu–Valga kitsarööpmelise raudtee peatusi uurides selgeks saanud, et Pikksaare nimi ühel saksakeelsel kaardil oli Piksari. Omuli aga on eesti keeles Hummuli, Ergme Härgmäe jne. Ajas sageli kohta vahetanud piir Eesti ja Läti vahel andis riikidele juunis ettekäände korraldada ka Valga-Valka pidustused, mis vähemasti tivoli suunalt õige kaugele kajasid.

Valga oli omal ajal tähtis raudteesõlm. Porfessor Martens pidi kitsarööpmelist mööda Pärnust sinna sõitma, et pääseda Peterburi–Varssavi raudteed mööda edasi Venemaa pealinna. Peterburisse oli teel ka Pikksaarelt rongile tulnud noor romaani magister. Raudtee tõttu on Valgas tänaseni nõukogude pärandina suur hulk vene elanikke. Raudtee ja piir on Valga tunnusmärgid.

Peterburi–Varssavi raudteed mööda reisisid venelased XIX sajandil Euroopasse. Ja sedasama tegid nad ka XX sajandil. Varssavist saadi edasi Riviera kasiinodesse või suplema Baden-Badenisse. Uuel sajandil on Valga hotell otsustanud napsata turisti juba poolel teel ja selle Eesti väikelinnas ise ära vannitada. Valge uhke hotelli ajalugu ulatub tagasi tsaariaega, kuid selle ees hästi hoolitsetud murul kappavad plastiklaamad esindavad küll puhast tänapäeva, mitte vanaaegse põõsalõikamiskunsti meistriteoseid.

Kui olin oma kaamera, raamatud ja muu kraami liftitu hotelli kolmandale korrusele vinnanud, sain kinnitust juba pigem ehitud kui praktilises fuajees tärganud kahtlusele, et arhitekt oli 1912. aastast pärinevat hotellile täiesti uue olemuse loonud.

Eesti sisearhitektide kujutlusvõime ei küüni arusaamani, et mõned reisijad teevad oma tubades tööd – lambi, telefoni ja hotelli tutvustuse kõrvale ei mahtunud lauale enam mitte midagi. Seltskonda kuulunud teatriteaduse professor kiitis õhtusel jalutuskäigul suure vannitoa laia pudelivalikut, milles olid ka lastele omad šampoonid. Geneetiline kriitik seevastu aga nurises, et lühinägelikule polnud saadaval suurendusklaasi, mille abil kümmekonna eri värvi pudeli sisemine olemus kindlaks teha. Pealegi, kus neid lapsi selle šampooniga olekski pestud!

Professor pidas pikantseks ka seda, et vannitoas polnud seinakontakti pardli või lokitangide jaoks. Ise ei suutnud ma kuidagi pikantseks pidada seda, et mina või keegi muu peaks koristama juuksekarvu toa põrandalt – kus oma vähestesse karvadesse mingidki lained pidin saama. See on muidugi ainult kadedusest sündinud kiusujutt, aga kõik mu kaks juuksekarva kuivasid ära enne, kui jõudsin vannitoa seinale kinnitatud juuksekuivatajani, mille kõrval sirutas end maast laeni kuldse servaga peegel. Kahjuks ei võinud peenes kraanikausis veega pritsida, sest selle ühel serval laiutas too pudelikorv ning teisel serval kuhi rätte olematu teise toaelaniku tarvis.

Õnneks ei olnud mullivanni serval tegelikkuses roosilehti, mis hotelli reklaambukleti piltidelt vastu vaatasid. Need oleksid võinud ummistada äravooluaugu veel hullemini kui see ilma roosilehtedetagi ummistus. Selle asemel oleks kangesti igatsenud säravatele kahhelseintele mõne meetri kauguselegi üht nagi, kuhu rätik käeulatusse riputada. Dušieesriiegi oleks asjakohane olnud.

Terasauke täis vann ei ahvatlenud tehnikas tuhmi kriitikuhinge esmakordselt elus mulle proovima. Ka duši all käimine nõudis töölähetusel olijalt juba küllalt aega. Sügavas mullivannis mõnuledes oleks kangema seljaga vanniline hukkunud nende igalt poolt turritavate torude vahel. Halva õnne korral aga oleks võinud oma puhta ihuga lihtsalt vannipõhjale saatust ootama jääda.

Ohutuse mõttes tuli istuda vanni kaugema nurga peal. Aga seal jäi kraan selja taha ja torkis valusalt ristluude vahele. Päeva võimlemisharjutused said küll korraga ära tehtud, upitades end kord kraani, kord pooleteise meetri kõrgusel kõlkunud seebialuse suunas.

Ma ei olnud tellinud mullivanniga hotellituba. Sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei teadnud niisuguste olemasolust kuskil maailmas. Mika Waltari ütles, et maailm vajab ka “kaunist tühisust”. Waltari rääkis Beatlesi poiste juustest, mina aga kas või neist roosilehtedest ja pisipudelipundist.

Alles järgmisel hommikul selgus, et kaunis tühisus oli ka kallis. Piirilinna hotell oli välja mõelnud aukudeta süsteemi. Tuba ilma sauna, mullivanni ja lisavoodita oli sadu kroone odavam kui koos nendega. Kuna igas kahekümnest toast oli vähemalt üks neist luksuselementidest, ei pääsenud ööbiv külaline korralikust kukrukergendusest, hoolimata sellest, kas ta mulle, leili või und lisavoodis võttis või mitte.

Kuna reisiseltskonna õhtuni kestev programm algas hommikul, soovisid esimesed tasuda kohe pärast hommikusööki ja alles seejärel oma kraam toast ära tuua. Ehitud ja ebapraktilise retseptsioonilaua taga istunud neiuke asus kohe arvuti kasutamist õppima, milles teda selja tagant juhendas teine samasugune. Kümneminutilise ponnistuse järel suutiski ta juba küsida, kas “see Erk-ki Tuoomi…” maksab kogu arve.

Taibanud, et mitte, algas uus nuputagumine. Nüüd oli veel vaja seostada igaühe eelmise õhtu toiduarve toakasutuse arvega, nagu ettekandjaga oli kokku lepitud. Rehkendamist hõlbustas asjaolu, et me polnud metsseaprae lisaks magustoitu söönud, kuna “köök oli kinni”. Hotelli restoran võis endale keset tööpäeva sulgemise luksust lubada, sest tubade lisavarustuse abil saab teenida mitu korda rohkem köögis mässamatagi. Minagi tagusin 550-le kroonile lisaks veel 450 mullide eest, mida polnud tellinud ega millega mullitanud.

Tõsi, rahast vabanemine võttis mõnevõrra aega, sest kõigepealt tuli selgeks teha, kus täpselt on Soome suursaadik Eestis oma öö veetnud. Retseptsiooni arvates oli ta ööbinud autojuhtide toas. Need omakorda aga olid majutatud kaheinimesetuppa, kus oli ka kolmas voodi; ja filmimeest polnud üldse olemaski, olgugi et Peter von Bagh jõudis segaduse selgitamist oodates vähemasti kilo jagu hotelli maiustusi otse tüdrukute silme all põske pista.

Kui kell hakkas ähvardavalt lähenema hetkele, mil välisminister pidi avama mälestustahvli oma vanaema iidse kodumaja seinal ning maksesegadusele ei paistnud lõppu tulevat, tegin vastuvõtus sellekohase märkuse. “Te olete siin valel ajal. Praegu ei ole üldse check-out-time!” Mis me selle vastu saime!

Issanda teed on imelikud. 28. juunil, kui parasjagu kirjutan ülevaadet oma reisist Eestisse, pudeneb postist teade Valga hotellist: “09.06.06 – 10.06.06 Hotel M. offered accomondation for Hilkka Marjetta Eklund, Kristiina… By our mistake was the bills made for wrong name (T. K.). Now we corrected the names. We do apologize… Please note that above named quests paid for accomondation by there own creditcard.”

Tõsi ta on. Arvel, mille hotellist sain, on selle maksjaks märgitud mulle täiesti tundmatu T. K. Paistab, et see inimene on raha väljaandmisel õige hooletu. Aga see toob ellu pinget vähemasti ajani, mil Visa oma kaardiarve saadab. On põnev näha, kelle kuludesse sõit lõpuks läheb.

Hommik oli kaunis. Valga muuseumis jõime veel tassikese kohvi ja olime Hella Wuolijoe seminariks valmis. Soome välisminister Erkki Toumioja kõneles üksikasjalikult oma värske raamatu ainetel Hella ja Salme Murriku elukeerdudest ning arutles, millised alad on veel läbi uurimata. Kindlasti pole uuritud KGB arhiive, kuhu ka Soome välisministril veel juurdepääsu ei ole.

Kõverdteid pidi Wuolijoe hõimu kuuluv Kristiina Koskivaara rääkis eesti keeles Wuolijoest ja Marlebäckist (Wuolijoele kuulunud mõis Lõuna-Soomes. – Tlk.). Elav filmiajalugu Peter von Bagh pidas soomlastelegi põneva ettekande Wuolijoe loomingust filmijutustuse kujul. Pärast kohvipausi, kui helivõimendus korda saadi, nägime ja kuulsime ka näiteid filmikatketest.

Seminari tähtsaimaks esinejaks tõusis siiski tõlk. Sujuvalt tõlkis ta kommunistid sotsiaaldemokraatideks ega jäänud hätta muudeski raskustes. Kurve sirgeks ajades hoolitses ta selles eest, et soomlased ja eestlased istusid justkui kahel eri seminaril, kui nad just mõlemat keelt ei osanud.

Linda Viidingu tõlgitud kogumikuga “Näidendid” tutvumine oleks võinud tõlgiprouale olla oluliseks abiks, et taibata, kellest ja millest seminaril üldse jutt käis. Tõsi, maksimaalselt rahuldava eksamihinde saaks ka Soome Eesti Instituudi juhataja, kel oli õnn aidata tõlki filmi-dvd-de tõlkimisel. Tema enda ettekanne 15aasta vanusest instituudist lõi mulje sellest kui mingist lasteaiast. Minu isiklik mulje instituudi tegevusest on hoopis teistsugune.

Et tõlk oskas mõnevõrra ka soome keelt, oleks ta võinud ettevalmistustöös kasutada kas või ka seminaril kohal olnud professor Pirkko Koski raamatut Wuolijoest “Kaikessa mukana”. Eesti keeles oleks asjast aimu saanud näidendite tõlkekogumikku ja Valga seminarilegi Wuolijoest kui kirjanikust esitluse kirjutanud Oskar Kruusi tekstidest. Kruus oli kohal “Õrnroosa” esitlusel Tallinnas, kuid Valka kahjuks tulla ei saanud.

Välisminister saatjaskonnaga tegi kõrvalepõike Taagepera kirikusse ja kalmistule ning saabus Tallinna, kuhu olid Brüsselist jõudnud ka Wuolijoe eestindaja tütar ja väimees. Kuuldes minu aruannet toimunust, tõdesid nad: “Linda poleks sel puhul vakka olnud!” Poleks olnud ka juba 30 aastat tagasi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming