Helga Nõu

 

Vaade Tallinnale merelt 1941. aasta

 28. augustil. Pildistatud laevalt

 “Jaan Teär”.  saaremaa muuseum

 

Torpeedo

Keegi viskas rampraske plangu üle reelingu merre, pähe mu sõbrale, kes vette oli hüpanud. Mu sõbra pea lõhkes nagu munakoor või ülevalminud õun ja ta ajud voolasid välja Soome lahte…

Ei, ei visanud mina, ma kinnitan, ausõna! Tähendab, ma ei saa vanduda, sest ma ei tea isegi, mis juhtus. Vist hoidsin küll plangust kinni nagu teised… On raske endale tunnistada, et surmahirm lõi mind vedelaks. Kui te sõjas pole olnud, te ei saa aru. Kurat, sõda ei ole kangelaslik – käigu põrgu see, kes kirjutas “Enne veel kui kustub eha” ja kõik need teised sõdurilaulud! Sõda ei ole heroiline, sõda on kurjus. Ja sa lased endal hirmust püksid täis, enne kui püssist ühtainustki pauku tuleb. Mulle püssi ei antudki.

Mina olen Paul ja ma ei ole paha inimene. Vähemalt mitte enda arvates. Aga suvi 1941 oli kuri suvi. Oli Vene okupatsioon ja Saksa väed tungisid peale.

Mitte kaua enne seda olin armunud ja õnnelik…

 

1

22. juuni on ilus ja päikeseline pühapäev. On küll ärevad ajad, aga loodus hingab südasuvist rahu ja maa pakatab elust, metsad, karjamaad, rukkililled põllu ääres ja koeraputked maanteekraavis. Ainult selle päeva olemuses on midagi kummalist, millest Paul veel aru ei saa. Ta on teel mootorrattaga Tallinnast Tartusse, tagaistmel Noora, ta kallim ja kihlatu, keda ta oma vanematele tahab tutvustada. Nad peatuvad korraks, kui Noora näeb metsaservas kullerkuppe. Mootorrattalt maha ronides astub ta äärepealt otsa ennast rohtu peitnud rästikule. Madu tõstab pead ja sisiseb hoiatavalt. Neiu kiljatab ja kullerkupud jäävadki noppimata.

Nad sõidavad edasi ja imestavad vaikuse üle, mis neid saadab. Ei ole liiklust ega inimesi. Nukrad teeäärsed talud on nagu mahajäetud. Ainus, mis seda vaikust murrab, on punaarmee väeosa – vist harjutab.

Tartus saavad nad teada, et sõda on alanud.

 

2

Kui nad Tallinna tagasi jõuavad, ootab ees sünge ja pime linn. Tänavad, majad ja sõidukid võtavad vastu nagu mustad tondid. Suveöö helendus ei päästa ja keskööl muutub kunagi sõbralik pealinn hirmutavate süngete müürivahede labürindiks, kus keegi hea meelega enam ei liigu. Autod, välja arvatud sõjaväemasinad, kaovad tänavatelt. Välikohtu ähvardusega käsib võim ära anda kõik mootorsõidukid. Sellele järgneb öine liiklemiskeeld. Paul hiilib nagu varas Nooraga kohtumisele. Neiu elab oma tädi korteris Väike-Ameerikas, Pauli kodu on aga Kadriorus Koidula tänaval.

Ametiasutuses, kus Paul töötab, valitseb segadus ja õiget tööd ei tee enam keegi. NKVD on direktori arreteerinud ja mõned teised teenistujatest teadmata kadunud. Pauli sõpradest ja kaastöölistest on alles Harri, Ats ja Olli. Varsti käsutatakse ka nemad linnast välja kindlustustöödele. Ümber linna sunnitakse neid püssimeeste valve all kaitse- ja tankitõrjekraave kaevama. Ühes kohas kästakse oja läänepoolne kallas järsemaks kaevata, et Saksa tankid ei saaks sellest üles sõita.

“Kuradi mõttetu töö!” kirub Harri omaette mõmisedes ja otsaeest tolmu ja vaevahigi pühkides. “Nagu see labidaga songimine tanke pidurdaks!”

“Mõttetu, jah,” sülitab Paul läbi hammaste. “Homme ma enam ei tule!”

“Küll sa tuled,” ohkab ametivend Olli stoiliselt.

Need julged, kes on kaevamistest kõrvale hiilinud, ei või enam linna tagasi tulla, vaid peavad metsas redutama. Risk on suur ja sissekukkumise puhul on karta kõige halvemat.

“Ei imestaks, kui kaevame omaendi haudu,” lisab Ats.

Saksa väed lähenevad ja 8. juulil taganevad venelased Petserist, Viljandist ja Pärnust.

 

3

Ettearvamatult ei tule sõpradel järgmise päeva kaevamistest midagi välja. On alanud ametiasutuste paaniline evakueerimine ja enne õhtut antakse käsk ilmuda kiiremas korras töökohale. Nende asutus on evakueerimisel, esialgu Narva. Paul, Ats ja Olli määratakse kaheteistkümnemehelisse töögruppi. Nad peavad kaasa sõitma, aga Harri jäetakse Tallinna alles. Selsamal õhtul kästakse tähtis materjal kokku korjata ja järgmisel hommikul sõitu alustada.

Aga Noora! Paul peab, maksku mis maksab, Nooraga kokku saama ja temale lahkumisest teatama. Kui kauaks ta ära peab jääma ja mis kõik vahepeal võib juhtuda, seda ei tea keegi.

Elu ja armastus on tähtsamad kui tolmunud toimikud, otsustab ta ja jätab paberites tuhnimise teiste hooleks. Ta peab lihtsalt ära käima, välja hiilima. Töökaaslased kõnnivad murelike nägudega ringi. Keegi ei pane tähele, kui ta ühel valveta hetkel tagaukse kaudu välja lipsab.

Põksuva südamega hiilib ta hoovi kaudu tänavale ja hakkab kiirel sammul Tõnismäe poole astuma. Ta tõmbab krae üles ja väldib suuremaid tänavaid, aga peab hoolega silmas mundrimehi, kes teda igal momendil võivad peatada ja temalt dokumente nõuda. Paberid on korras, aga see ei loe midagi, sest igasugusel ettekäändel võib keda tahes kinni võtta ja ülekuulamisele viia.

Ta jõuab ilma vahejuhtumiteta kohale ja tunneb juba trepikojas seda õnnelikku õhetust, mis teda Nooraga kohtumise eel alati valdab. Kui ei lähekski tööle tagasi ega sõidakski Narva? Kui peidaks end ära… Jääks siia, Noora juurde. Mis ka juhtuks, nad oleksid kahekesi koos… Ja kes teda siin otsida teaks? Miinuseks on Noora tädi, kes vaatab teda kurja silmaga, muretsedes neiu süütuse pärast. Nõid niisugune, mis see tema asi on! Nad kavatsevad niikuinii abielluda ja kui ei oleks nii pinevad ajad, oleks nad kindlasti juba registreerimas käinud.

Noora ei ole aga kodus. Paul helistab, klopib uksele ja pillub kivikesi aknasse, aga asjata. Korterist ei kosta kippu ega kõppu. Kus võib ta nüüd õhtul olla? Kui jätaks kirja, paneks ukse vahele või postkasti? Aga taskus ei ole ei pliiatsijuppi ega paberilipakat. Ei ole midagi. Ei ole lootustki…

Nõutuna ja õnnetuna ruttab ta töökohta tagasi. Seal ukse ees seisab veoauto. Atsi ja Ollit pole näha, aga uksel põrkab ta kokku Harriga. Harri! Korraga välgatab mõte peas: Harri pidavat jääma Tallinna ja võiks Noorale kirja edasi anda.

“Võin küll,” nõustus Harri. “Kui on ilus tüdruk…,”

Kiri saab kirjutatud ja Harri pistab selle hajameelselt tasku. “…Oota mind, sõda ei saa kesta igavesti. Sinu armastav Paul.”

 

4

Sõit algab 10. juuli hommikul lahtisel veoautol. Kaasas on isiklik seljakott ja ühiseks toidumoonaks kaks suurt kotitäit rukkileiba ja pool tünni soolaheeringat.

Keskpäevaks jõuavad nad Narva lähedale, aga seal, mõni kilomeeter enne linna, lõpeb sõit. Noor eesti miilitsamees küsib, kuhu nad on teel ja käsib otsekohe auto pealt maha tulla ning auto ära anda. Vastasel juhul ähvardab neid sõjaväevõimude kätte andmine. Nii peavad nad oma teekonda jalgsi jätkama, leivad ja heeringad lubab miilits hiljem kohale toimetada.

Narva on nagu suur sõjalaager, täis igasugust rahvast nii vormis kui tsiviilis, ka naisi, kes ootavad edasisõitu. On kuulda laia vene keelt, aga ka läti. Ilm on palav ja linn tolmune, täis prügi ja prahti. Tänavatel vedeleb kuhjades mahajäetud ja katkisi asju. Paistab, nagu oleks käes maailmalõpp…

Koolimaja, kuhu Pauli meeskond on määratud, on juba sõjaväe poolt hõivatud ja hädapärast laatsaretiks ümber tehtud. Suurema õiendamise järel juhatatakse nad lõpuks linnast välja, metskonna tühjaks jäänud hoonesse, kuhu laotatakse põhud magamiseks põrandale. Sealsamas on toimunud verine draama, kus punaväelased välikohtuta on hukanud kuus kohapealset lihtsalt ettejuhtunud ametnikku. Salaküti kättemaksuiha ja pealekaebamise peale pannakse süüdistuseks relvade varjamine. Ehkki asitõendit ei leita, rivistatakse teenistuskohas kättejuhtunud ametnikud metsa äärde ja lastakse pikema jututa maha. Kogupauk ja surm.

Paulile ja ta kaaslastele järgneb paar tegevuseta päeva. Mingisugust tööd pole võimalik teha. Ka toidust tuleb peatselt puudus, sest ilmad on soojad ja kaasavõetud leivad lähevad hallitama. Õnneks leiavad nad hukatud metsaülema keldrist vanu kartuleid.

Kõige hullem on teadmatus ja hirm tuleviku ees. Kellelgi on kaasas mängukaardid ja mõistlikuma tegevuse puudumisel taotakse kaarte. Paulil pole tuju sellekski. Ta mõtleb oma kallile Noorale. Pilt temast põgeneb aga silme eest nagu lind ja muutub iga päevaga kaugemaks ja ebatõelisemaks…

Siis saabub see, mida nad kõige rohkem on kartnud: telefonogramm Tallinnast: “Astuda viibimata samme edasisaatmiseks Nõukogude Liitu.” Grupijuht võtab telefoniühenduse Tallinnaga ja räägib pika kõne. Selle täpne sisu jääb meeskonnale teadmata, aga üldine mõte on, et tuleb siiski edasi oodata. Liiguvad kuuldused, et Narva-taguse ühenduse Leningradiga olevat sakslased läbi lõiganud.

Närvesööv ootamine jätkub ja peetakse plaane, kuidas end ära peita, et pääseda Venemaale saatmisest. Karta on, et Narva jõgi võib kujuneda kaitsejooneks pikemaks ajaks ja sel juhul ei jää terveks jalatäitki sellest jõeäärsest maast.

Iga päev on õhus näha Saksa luurelennukeid, vahel tiirlevad mõlema sõjapoole omad sama korraga ja mõlemad täristavad kuulipildujatest. Õhutõrjepatareid tulistavad vihaselt ja mürsud, leegijälg taga, vingerdavad taeva poole.

15. juulil kostab korraga teistsugune, tume ja kurjakuulutav mürin. Akna juurde joostes näevad nad taevas kagu suunast lähenevat Saksa pommitajate rida. Rasked surmamasinad lendavad madalalt ja tulevad lähemale… Nende põrgukära otse lukustab kõrvad, kui need üle maja katuse sööstavad. Paul viskub pikali ja püüab kätega pead kaitsta – nagu see nüüd oleks aidanud, kui pommitajad nende kohal oma surmavilja oleks külvanud. Selle asemel järgneb kohutav prahmakas paarkümmend sekundit hiljem. Aknaklaasid purunevad õhusurvest ja esemed aknalaual lendavad põrandale. Üles paiskub tohutu tulekera, nii suur ja kõrge, et nad sellist oma elus varem pole näinud.

Niipea kui lennukimüra vaibunud, jooksevad nad välja ja esimesel hetkel võib arvata, et põleb kogu Narva linn. On tohutu tulemeri, suits ja pragin. Selgub, et pommitabamusel on õhku lennanud raudteejaam koos seal seisnud lõhkeainete ja laskemoonaga rongiga. Plahvatuses on purunenud ka teine rong edasisaatmist ootavate vangidega. Osa neist jookseb verisena rongirusudest välja ja põgeneb, teised põlevad nagu elavad küünlad ja langevad mustade tompudena maha. Nende jaoks on sõda lõppenud.

Jälle mööduvad päevad. Ühel õhtul näevad Paul ja ta kaaslased õhtupimeduses mõne kilomeetri kaugusel lõuna suunas kõrgele taevasse paiskuvat tulejuga. See pidi tulema leegiheitjast, millega vallutati punkreid, nendesse põleva õli juga sisse paisates. Nähtavasti on sakslased juba Narva all…

Edasist rünnakut aga ei järgne ja Narva vallutatakse alles kuu aega hiljem, 17. augustil.

 

5

Narvas on oldud peaaegu kaks nädalat, kui saabub äkiline korraldus Tallinna tagasi sõita. Nõukogude Liidu sõjaline ülemjuhatus on peatanud rahvakomissariaatide põgenemise Tallinnast ja antakse käsk kõik evakueerunud asutused viivitamatult pealinna tagasi viia. Tallinna ei tohi mingi hinna eest loovutada. Kõik peavad võitlema viimse veretilgani ja kui vaja, katma Vene vägede taganemise.

Nii saadetakse meestele jälle veoauto järele ja 24. juulil jõuavad nad tagasi Tallinna. Linn paistab suures joones samasugune kui varem. Paul rõõmustab ega suuda kuidagi ära oodata silmapilku, mil ta jälle Noorat saab näha. Enne üritab ta Raua tänava saunas ära käia, sest musta ja higisena ei taha ta oma kallima ette ilmuda. Peaks ta ainult kodus olema!

Ja Noora ongi kodus, Paul kuuleb juba läbi ukse ta tagaigatsetud häält. Kellega ta räägib, võib-olla tädiga? Ta helistab uksekella, aga millegipärast neiu ei ava kohe. Ta helistab veel kord ja koputab ja siis lõpuks Noora praotab ust, aga punetav ehmatus tõuseb talle näkku, kui ta Pauli näeb.

“Sina…?”

“Mina jah, Paul…”

“Ära praegu tule!” habiseb Noora.

“Mis lahti on?”

Paul ei jõua ta seletust kuulata, vaid lükkab ukse lahti ja astub sisse…

Toas istub Harri. Õigemini lamab, aga tõuseb teda nähes voodis istukile. Ta on aluspesus. Ka Nooral on riided korrast ära ja pluus eest valesti nööbitud.

“Mul oli vaja… ma ei julgenud enam kodus magada,” seletab Harri.

“Ma ei uskunud… ma arvasin…, et sa ei tule enam kunagi tagasi,”  nuuksatab Noora ja puhkeb nutma.

 

6

Päike ei paista enam ja kuu ei valgusta. Tähed ei sira taevas, rohi ei ole roheline ega taevas sinine. Kõik on must ja hall. Paul liigub selles värvita maailmas nagu unes. Ei ole külma ega sooja, ei ole midagi. Ta ei tea, kumba ta rohkem vihkab, kas Harrit või Noorat, ei tea, kas neid üldse vihkab. On sõda ja sõda on kurjus. See neelab kõiki tema ümber ja varsti peab see neelama ka tema enda.

1. augustil vabastatakse ta lõplikult oma töölt ja alles on  ainult kaitsetöödel käimise kohustus. Parajasti käivad kaevamistööd Viimsis, kus tasandatakse karjamaad lennukitele maandumiseks. Nad korjavad kive, kaevavad maha kühme ja täidavad lohukohti, kõik palja silma järgi. Taevas tiirlevad Saksa luurelennukid ja õhutõrjemürskude killud potsatavad ümberringi maha. Paul hoiab labidat kaitseks pea kohal.

Viimaks, 20. augustiks, on rinne jõudnud Tallinna alla. Linn ongi maa poolt ümber piiratud, vaba on ainult meretee. Kuulutatakse välja uus mobilisatsioon, viimne ja lõplik. See hõlmab neid kõiki, hõlmab vanu ja vigaseidki. Varem on nad nagu imekombel pääsenud igasuguste rohkem või vähem ausate tunnistuste abil, aga nüüd ei hoolita enam millestki.

Paul, Ats ja Olli hoiavad endiselt kokku. Harri on tõmbunud teistest eemale. Nüüd seisavad nad aga sama saatuse ees. Mobilisatsioon ei tähenda kuuldavasti isamaa kaitsmist ühe või teise vaenlase vastu… Eelmised kontingendid mehi olevat saadetud otsekohe Venemaale töölaagritesse, kus nad varsti surnuks näljutatud.

Ei, nad oleksid pidanud ammugi linnast jalga laskma. Nüüd on liiga hilja. Ennast viimasel minutil ära peita on äärmiselt riskantne. Keegi ei tea, kui kaua lõpulahingud võivad kesta ja kui kaua jääb hävituspataljonidel ja NKVD-lastel aega kutsealuseid otsida. Ainult üks on kindel: tabamise puhul ootab mahalaskmine.

 

7

Kogunetakse reedel 22. augustil Kadrioru staadionil. Mehed on seljakottide ja kompsudega, kõigil tõsised näod ja piinatud ilmed. Staadion on nagu hiiglaslik mõrd, mis neelab nad endasse. Kes väravast sisse astub, see enam välja ei pääse, sest ümberringi on tihe püssimeeste valve. Nad ei ole isamaakaitsjad, vaid vangid. Vormitäitmiseks tehakse mingisugune kiire arstlik läbivaatus, aga kedagi ei vabastata, hoolimata ükskõik mis vigadest.

Õhtul mürisevad sadamas kumedad kahurilasud. Kas on sakslased juba Tallinnas? Vene lahingristleja “Kirov” tulistab laevakahuritest üle linna lõuna suunas. Mehed käsutatakse Lasnamäe koolimajja, kus neil lastakse põrandale puhkama heita.

Vaevalt jõuavad nad end pikali visata, kui kamandatakse jälle üles ja kästakse neljakaupa rivisse võtta. Kas nüüd hakataksegi ära viima? Kuhu? Pauli tabab hirm, ta otsib Atsi ja Ollit, aga saab viivitamise pärast püssimehelt hoobi selga. Marss, edasi! On pime ja nad komistavad üksteise otsa.

Kõva valve all aetakse nad välja ja suunatakse alla sadama poole. Kostavad üksikud käsklused, muidu ainult sammude müdin. Stseen on nii ebatõeline, et Paul peaaegu usub, et see kõik on vaid halb unenägu.

Siis märkab ta Atsi enda kõrval. Ats pigistab teda käsivarrest ja annab talle nagu millestki märku… mida ta tahab öelda? Majades avatakse aknaid ja hüütakse lahkumissõnu. Lehvitatakse. Siis tekib rivis mingi segadus. Keegi tõukleb… Mis juhtub? Paul tahab Atsi poole pöörduda, aga Atsi ei ole enam. Tahab teda hüüda… Siis lajatab terav püssipauk. Ja teine veel. Jumal, kas Ats…? Kas püüdis ta rivist välja hüpata? Järgneb venekeelne vandumine ja mehi sunnitakse sõimu saatel edasi.

Õuduses liiguvad nad edasi ja varsti tunnevad nad mere jahedust. Silmade ette kerkivad laevade mustad siluetid. Sadamas seisavad Eesti endised kaubalaevad, nüüd surmalaevad, nimedki üle värvitud. Paulil lõgisevad hambad. Kas tunneb ta viimast korda kodumaa pinda oma jalge all?

Nad viiakse kõige suurema laeva juurde ja aetakse laevatrepist üles. Ahtris paistab läbi tumedama värvikihi loetavalt laeva endine nimi “Eestirand”. Eesti rand… Kõigest hoolimata annab see Paulile kübekese lootust. Ta vaatab ringi, et leida Ollit, aga ei silma teda. Atsi ei ole enam… Püssipaugud… ta ei taha sellele mõelda. Ta sätib end laevalaele istuma, toetab vastu seljakotti. Siis ootamatult näeb ta enda kõrval Harrit. Harri… Ta ei taha teda kohata, aga tunneb sellest ometi mingit ebamäärast rõõmu. Kas kahjurõõmu? Ei, ikka pärisrõõmu. Et on keegi… Kõigest hoolimata.

Laevale tuuakse ikka järjest rohkem mehi. Nad istuvad pimedas nii tihedalt, et pole ruumi jalgade sirutamiseks. Meretuul on jahe ja Paul lõdiseb külmast. Väga pikkamööda läheb taevas valgemaks ja koidab laupäev 23. august.

Kogu laupäeva seisavad tusased laevad sadamas ja inimesi tuleb ikka veel juurde, peale mobiliseeritute evakueerituid ja nende naisi, venelasi, lätlasi ja juute, kes ei taha sakslaste kätte jääda. “Eestirand”, endine Põhjamere heeringapüügi emalaev, on kahe terasmasti ja võimsa korstnaga. Vööri pool on kaks lastiruumi, trümmi, ülemine ja alumine ja ahtri pool samuti kaks. Ahtriteki reelingu juurde on ehitatud rida provisoorseid latriine ja laudadest kokkulöödud trepid viivad alla trümmidesse. Taavetid päästepaatide jaoks ripuvad aga tühjalt, peale ühe, komandosilla taga. Relvastatud saatemeeskonna jaoks on olemas päästepaat.

Laupäeva õhtuks on laevatekk inimesi puupüsti täis ja ainult lastiruumides leiab ruumi istumiseks. Latriinid haisevad juba. Paul, magamata ööst uimane, ronib alumisse trümmi, et saaks pikali heita. Seal, laeva põhjas, sügaval allpool veepinda, ongi rohkem ruumi. Peale paarikümne lauavirnadel pikutava mehe leiduvad seal ainult mõned rekvireeritud autod ja suured, mingisuguse pehme ainega täidetud kotid. Ta aga ei suuda seal kaua tukkuda. Poolpime lastiruum ja umbne õhk mõjuvad nii rusuvalt ja ängistavalt, et ta ronib jälle ülespoole, valguse ja taeva poole.

8

Pühapäeva 24. augusti hommik on haruldaselt ilus, päikeseline ja tuulevaikne, nagu püüaks loodus omalt poolt tasakaalustada seda koledust, mida inimesed Maa peal korda saadavad.

Eraisikuid enam sadamasse ei lasta, kõik on valve all. Laeva masinad hakkavad tööle ja raudplekist kere võbiseb. Kell 10 väljub “Eestirand” Tallinnast, viimasena kaheksast laevast koosnevas konvois. Kõige lõpus sõidab väike punalaevastiku kahurpaat, millel asub õhutõrjepatarei.

Vesi on peegelsile. Muulide vahelt välja jõudes paistab Kadrioru ja Narva maantee äärne rand, mis on tihedalt täis taskurättidega lehvitavaid inimesi, kes kõik on tulnud jumalaga jätma. Kostab laulu, aga vahemaa on liiga kauge et täpsemalt kuulda. Jumalaga, Tallinn, jumalaga, Eesti! Paul on üles tekile trüginud ja sattunud Harri kõrvale. Pisarad jooksevad üle põskede. Ei, ta ei vihka Harrit. Harri on ta sõber, kaasinimene. Miks liha on sõjaajal nõrk?

Sõit läheb edasi. Tagasiteed ei ole. Kell on kaks, kui ta seisab reelingu ääres ja jälgib konvoi eesotsas sõitvaid laevu. Esimesed on jõudnud juba Juminda neeme kohale. Siis korraga tõuseb ees üles tohutu veesammas. Tõuseb ja langeb seejärel aeglaselt, kuni haihtub udukoguks veepinnal… Ja ees sõitnud laeva ei ole enam. Paul hõõrub silmi, see on nagu nõiatrikk. Kuuldused käivad, et sakslased koos soomlastega on mineerinud meretee nende ees. Teda tabab õudus ja hirm ning ta ei taha rohkem näha, vaid läheb alla lastiruumi, kus istub Olli. Nad istuvad seal vaikides teineteise kõrval, kuni Olli otsustab ära alumisse trümmi ronida, et laeva põhjas magama heita.

Kell on kolmveerand kolm, kui laeva rütmilisse tuksumisse sekkub äkki uusi häälitsusi. Kostab lennukimürinat, inimeste karjeid laevalaelt ja õhutõrje kahuripauke. Saksa pommilennuk sööstab üle laeva ja laevakeret raputab mitu summutatud plahvatust.

Kas nüüd on lõpp, välgatab mõte Pauli peas ja kogu ta sisemus tõmbub krampi. Muud aga ei järgne ja lennukimüra kaugeneb. Pommid on langenud merre. Kas on nad pääsenud?

Aga ei, lennuk tuleb tagasi, kostab uuesti pommide vilinat ja seejärel kõrvulukustav prahvatus. Laev on saanud tabamuse.

Enne hetk vaikust, siis puhkeb paanika. Valgus lastiruumis on kustunud, pomm on purustanud mõlemad trepid, nii üles tekile kui alumisse trümmi. Õhk on paksult täis mingisuguseid helbeid, mis takistavad hingamist. Mustendav vesi tõuseb laevapõhjast üles ja täidab juba kogu alumise trümmi. Vees keerlevad segamini laibad ja lauajupid, inimese paljad kehaosad… Issand Jumal, Olli!

Mehed ülemises trümmis, kus on Paul, rüselevad ja püüavad üksteise õlgadele ronides üles laevalaele pääseda. On täiesti selge, et laev läheb põhja. Paul kohmitseb oma kodutehtud päästevööga, milleks ta on kokku sidunud neli plekkpurki. Purgid on veel täis joogivett, mis ta nüüd enne peab välja valama… Käed värisevad nii hullusti, et on raske kaasi pealt ära keerata. Kuidas tal üldse õnnestub üles tekile saada, ta ei teagi. Ka tekil lebavad surnud, kellelgi puudub nägu, on vaid lahtine ninakoobas ja pooleldi väljavalgunud aju. Ja Olli seal all…

Veel püsib “Eestirand” vee peal. Veel püüavad need, kes elus, ennast päästa. Laeval on virn laudadest planke, mida tahetakse kasutada päästeparvedeks. Osa meestest hüppab üle parda, teised jälle vinnavad planke üle reelingu, esimestele pähe. Laev liigub aeglaselt edasi ja inimpeade rida keset merd jääb kaugele maha. Kahurpaat, mis on konvois viimane, on kadunud ja hädalisi vees ei päästa enam keegi.

Pomm on löönud laevateki tüürpoordi äärde poole meetri laiuse rebenenud äärtega augu, läinud läbi järgmisest laest ja plahvatanud alumises trümmis, mis täitub veega. Seejärel vesi enam ei tõuse ja parras on veel küllaltki kõrgel üle veepinna. Vene saatemeeskonnale aga öeldakse, et enam edasi sõita ei saa.

Varsti seejärel pöörab laev ootamatult lõunasse, kus paistab Keri tuletorn, ja lähemale jõudes lastakse sillalt alla ainus suur päästepaat. Kogu relvastatud saatemeeskond asub paati ja lahkub uppuvalt laevalt.

Laev aga ei upu, vaid liigub edasi. Ees paistab tume maariba – Prangli saar! Hakkab hämarduma. Paul ja Harri, kes nelikust kahekesi alles, vaatavad merd, aga nende närvid on pingul. Äsja on nad olnud surmasuus. Nüüd tuleb ehk jälle elama hakata, aga üks neist on üle löönud teise pruudi.

Mis edasi juhtub, juhtub väga kiirelt. Nad nõjatuvad pakpoordi reelingule, kui märkavad eemal veepinnal tumedat nooljat varju, mis läheneb jõudsalt laevale. “Torpeedo!” karjatab keegi.

Jääb veel üle enesealalhoiuinstinkt. Harri haarab reelingust kinni ja hüppab üle parda. Pauli käte vahel on korraga kõige viimane päästeplank. Koos kellegi teisega upitavad nad selle üles, aga kes sellele lõpliku tõuke annab, nii et see merre langeb, seda ei oska keegi tagantjärele öelda. Selsamal hetkel, kui raske plank serviti vette langeb ja Harri pea nagu munakoore või ülevalminud õuna pooleks lõhki lööb, näevad nad, et nooljas vari, mis laeva poole liigub, on vaid tihe merelindude parv.

 

* * *

“Eestirand” tüürib Prangli saare poole ja on ainuke laevadest, mis jõuab vigastatult Eesti randa tagasi. Sakslased jätkavad pommitamist ja laev vajub rannaäärses madalvees vastu põhja. Inimesed, kõik, kes veel elus, pääsevad enne seda maale ja viiakse hiljem, kui sakslased Tallinna vallutavad, pealinna tagasi. Aga millest nad pääsevad ja millest ei pääse, on omaette küsimus. Sest ei pääse keegi, keda sõda ja kurjus on puudutanud. Ei pääse oma mälestustest ega mõtetest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming