Heitlikku mõtteainet kultuuripoliitikast

Berk Vaher

Eesti avalikus diskussioonis on üsna levinud väide, et meil pole sidusat kultuuripoliitikat. Kummaline niisiis, et kui ilmub mõni teos, mis pakub omakeelse terminoloogia abil välja käibel või käibele tulla võivate kultuuripoliitiliste väidete ja hoiakute analüüsi, on vastukaja nõrk või lausa olematu. Nii on läinud ka kõnealuse kogumikuga; Eesti Ekspressi Areenis ilmus küll väike tutvustus Margit Tõnsonilt (online’is kuupäevaga 8. november 2008), kuid avalikku  arutelu teoses sisalduvate artiklite üle pole tekkinud ei kultuuriinimeste ega poliitikute hulgas.

Kas see tähendab, et meil pole sidusat kultuuripoliitikat üldse vaja? Või on meile vaja vaid selle pidevat puuduoleku tunnet, mis võimaldab nii enda kui teiste argitöiseid vajakajäämisi hõlpsalt põhjendada? Eks taolise väitluskõrbe tekkimisel ole oma osa ka võimu ja vaimu vastanduses, millel Eesti kultuuris võib olla veel suurem elujõud kui  õhtumaistes kultuurides üldse ja postsovetlikes ühiskondades iseäranis. Kui pole just vaja laulvat revolutsiooni korraldada, on kultuur (kunstide tähenduses) justkui miski, mida kaitsta poliitikavaba tsoonina, ja küllap pärsib see ka seda sorti mõttevahetusi, millest kultuurielule kasu oleks. Selle sõltumatuse hind on aga, et kultuurist ja kultuuriinimestest justkui ei sõltugi midagi. Anu Kivilo, üks artiklikogumiku koostajatest,  toob juba saatesõnas välja kultuuri ühiskondliku rolli keskse vastuolu: „Kultuur tähendab identiteete, elustiile, käitumist, eetikat, haldamist ja seda, kuidas me elame oma igapäevast elu. Et kultuur kui valdkond tõuseks peavoolu valdkondade hulka, tuleb seda uurida, analüüsida ja hinnata sama rangelt kui ükskõik millist teist poliitilist domeeni” (lk 5 – õigupoolest on küll tegu otseste, kuid viitamata tsitaatidega kogumiku viimasest, Colin  Merceri tekstist; esimene lause leidub täiesti samasugusel kujul lk 246 ja teine peaaegu täiesti samasugusel kujul lk 238 – koolitöös nimetataks seda plagiaadiks, pole just väärt eeskuju „uurimiseks, analüüsimiseks ja hindamiseks” kultuurikorralduse tudengitele, kelle õppematerjalidest on see kogumik koostatud!) Nõnda siis – selgub, et „igapäevane elu” ei ole peavoolu valdkond! Elu ja eluviisid on tänases ühiskonnas alternatiiv, peavooluks on  midagi muud. Jahmatav ju!?

Konkreetsema näite toob Cardiffi ülikooli kommunikatsiooniprofessor Justin Lewis oma artiklis „Kultuuripoliitika kujundamine”: „Kujutlegem hetkeks järgmist olupildikest. Keegi poliitik annab valimiskampaania ajal pressikonverentsi. Ajakirjanik tõstab käe ja küsib selle kõrgele ametipostile kandideeriva inimese käest küsimuse: kas kandidaat võiks, palun, publikule põhijoontes kirjeldada oma  partei majanduspoliitikat? Kandidaadi nägu muutub mõistmatuks, ta jääb kahtlema ja vaatab närviliselt nõuandjate poole. Nood vaatavad kergelt õlgu kehitades vastu ega oska aidata. Meeleheitlikult inspiratsiooni otsiv poliitik otsustab aega võita. „Vabandage,” vastab ta õnnetult, „aga mida te täpselt majanduspoliitika all silmas peate?” (lk 199). Mõistagi on see pila poliitikute ja erakondade kultuurijuhmuse pihta; ehk peaksime  leidma lohutust tõdemusest, et ka ühes maailma juhtivas kultuurriigis „on peaaegu kujuteldamatu, et võidu või kaotuse valimistel võiks otsustada partei kultuuripoliitika” (samas). Siiski – kui mõelda sellele, kuidas just vaimukultuur on olnud mõlemal korral omariikluse saavutamise aluseks ning kuidas eesti keele ja kultuuri säilitamine on Eesti Vabariigi põhiseaduslik eesmärk, on hämmastav, kui vähe kutselised poliitikud kultuurist huvituvad  (ja kui huvituvad, siis sageli asjatundmatu ülbitsemise võtmes: esiteks olge üldse tänulikud, et ma ka teile mõtlen; teiseks olge tänulikud, et ma tean teist paremini, sest ma pole nii kapseldunud ja kildkondlik kui teie; ja kolmandaks olge tänulikud, et ma teilt raha lasen ära võtta, siis harjute ka kapitalismi tingimustes end ära elatama).

Kultuuriministri kandidaatide pink on kõigis erakondades lühike ja isegi sellesse ametisse sattunud heasoovlik poliitik  võib hõlpsasti tunda end valitsuses kui junga või joogikallaja, kes pingutab madalaimalt positsioonilt kõrgemale pürgida ja hoolib oma vastutusalast vaid niivõrd, kui see ta karjäärile kaasa aitab. Mitmed tähelepanuväärsed kultuuripoliitikud on tulnud loomeinimeste endi seast, kuid nende karjäär jääb sageli lühikeseks: nad kas liiguvad samuti „suurte poiste” valdkondadesse või taanduvad pettunult poliitikast. Saab seda siis ette heita? Vähe sellest, et suurtes ja staažikates erakondades on kultuur peenraha; ka auahneile „poliitilise kultuuri uuendajatele” ei tundu kultuur teemana, millele panustades vanast poliitikast eristuda. Kui Res Publica erakonnastumisel programmi ajaleheformaati vormistatuna liikmetele jagas, oli kultuuriosa unustatud sinna trükkida; roheliste kultuuriprogrammist polnud samuti kaua midagi kuulda ja pärast Peeter Jalaka taandumist nähtavasti  ei hakkagi põhjalikumalt olema. Hiljutises Postimees Online’i intervjuus erakonna juht Marek Strandberg siiski kodaniku sellekohasele küsimusele vastas: „Mitmekesisus, iseorganiseeruvus (või -organiseeritus) ja loomevabadus. Siiralt: mu enda arusaam on see, et parimaks kultuuriministeeriumiks on loomerahvas ise. Näiteks kultuurkapitali hallates ja juhtides, mida siis riigieelarvest toetataks. See on lihtsalt üks võimalik mõte … olen veendunud,  et parima lahenduse suudaks kultuurirahvas ise leida …vaja oleks poliitilist tahet, mis selle lahenduse otsimise esile kutsuks ja leitu seadustaks.” Khm-khm, nojah …

Ent niipalju iva ses heietuses on, et poliitika ei pea ju sündima vaid parteides ja võib-olla ongi parteid üha enam selleks viimaseks instantsiks, kust üleüldse mingit poliitilist murrangut võiks oodata. Kolmas sektor, kultuurikorraldajate ümarlauad, ülikoolid, instituudid  ja loomeliidud võivad kujuneda märksa konstruktiivsemateks kultuuripoliitika kujundajateks ja tundub, et ka kultuuriministeerium praegu just nende huvigruppide initsiatiivi õhutabki. Euroopa Kultuurifondi toel valminud „Valik artikleid kultuuripoliitikast” on samuti sellise initsiatiivi tulemus, ehkki mitte veel ilmtingimata murranguline. Mida siis arvata käesolevast kultuuripoliitiliste artiklite kogumikust? Väärt idee ja ettevõtmine,  aga poolikuks jäänud teostus. Artiklid on valdavalt üsna vanad, 1980ndate lõpust kuni sajandivahetuseni; on tunda, et tegu on Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriprogrammis mitu head aastat vastu pidanud õppematerjalidega, mis nähtavasti on seminarides ka elavat diskussiooni tekitanud, aga midagi sellest diskussioonist ega artiklite esialgse valiku printsiipidestki pole nende kaante vahele jõudnud. Osalt olnuks koht kõigest sellest rääkimiseks ka eessõnas, ent isegi suuremal määral olnuks vaja artiklitele järelkommentaari teistelt kultuuriekspertidelt: vanematele tekstidele postskriptumit ses osas, mis on vahepeal muutunud, meie jaoks kaugematele teemaarendustele hinnangut Eestis rakendatavuse kohta jne. John Picki 1989. aasta, Ruth Towse’i 1994. aasta ja Oliver Bennetti 1995. aasta artiklid põhinevad Briti kultuuripoliitikal, kuid ei  kajasta ju new labour’i valitsemisajastu muutusi ja poleemikat, mis ometi mõjutavad suurel määral seda, kuidas me praegu briti (pop) kultuuri(tööstust) tajume; Margaret J. Wyszomirski 2000. aasta artikkel Ameerika Ühendriikide kultuuripoliitilisest praktikast pakatab optimismist „Ameerika kultuurilise võimsuse” rolli üle globaalses demokratiseerimisprotsessis ja kiidab hädaabigrantide andmist siseriiklikele katastroofipiirkondadele – ent uus sajand  lõi Ameerika kultuuritegelaste ladviku ju Valgest Majast lahku nii üleilmse „demokraatia kultiveerimise” meetodite osas kui Katrinajärgse New Orleans’iga ümberkäimises, ja sellest ei saa me siit midagi teada. J. Mark Davidson Schusteri käsitlus vastavusgrantidest vajanuks hädasti kommentaari, kuidas neid grante Eestis alles annaks rakendada, ning Harry HillmanChartrandi ja Claire McCaughey artikkel, mis vaeb küünraprintsiibil tegutsevaid kultuurinõukogusid,  leidnuks suurepärase näite meie Kultuurkapitali näol (s.t mitte ilmtingimata laitmatult töötava näite, vaid ka oma probleemide poolest huvipakkuva; kulka pole ka päris puhas „küünar”, kuna sihtkapitalide nõukogudes on ministeeriumi ametnikke). Ja nii edasi – igale siinsele artiklile saanuks tellida ajakohase hinnangu kohalikult eksperdilt.

Ei tellitud. Kas oli probleem ainult rahas? Rutiinis?  Või läks kogumiku väljaandmisega ka kiireks? Ehkki tõlkijaks on muidu terane ja nõtke keelekasutusega Johanna Ross (eessõnas mainitakse veel ka Kaisa Kaera, tiitellehel aga mitte), on tõlge sageli raskepärane ning seda valdavalt just lausestuse, mitte niivõrd terminiloome tasandil. Keeletoimetaja Tiia Valdre tegevus pole samuti olnud laitmatu; teoses esineb nii lk 197 kui lk 244 vale kirjapildiga muusikatermin rythm&blues (peab olema rhythm&blues), lk 197 esinev mõiste „the dozens” ei evi eesti lugejale mingit selgitust (laias laastus võrreldav meie kultuuriloos vastastikuse sohulaulmisega), leheküljelt 233 saame teada, et Bruno Frey on kaasprofessor Basle ülikoolis (tegelikult mõistagi Baseli); „aadeldamine” on ingliskeelse gentrification’i suhtes ikka üsna kirvetöiselt üksühene vaste enamasti ikka pelka kodanluse invasiooni tähistava linnaosade klanimise kohta (lk 121). Mõnikord on ka tekstis  esinev väide nii segane ja tautoloogiline, et ei teagi, kelle kapsaaed kivi väärib: kas tõlkija, toimetaja, terminoloogiakonsultantide või lausa algupärandi autori enda oma?

Anita Kangase artiklist võime näiteks lugeda: „Modernseid institutsioone seostatakse niisiis ühest küljest püüdlemisega universalismi, ühtsuse, monotoonsuse ja ühevalentsuse poole või teisalt ka leidlikkusega, kuna aga postmodernismi määratlevad pluralism, mitmesus, juhuslikkus  ja mitmemõttelisus” (lk 116). Kangase artikkel „Kultuuripoliitika uued rõivad” on ka tõepoolest ise krüptiline, mängides “keisri uute rõivaste” kujundil, aga mis mängu, ega see õigupoolest selgugi. Omamoodi huvipakkuv on Alberta Arthursi ja Frank Hodsolli artikkel „Kunstivaldkonna tähtsus: seos avalike eesmärkidega”, õigupoolest raport 1997. aasta Ameerika Assambleelt, kus tunnustati muuhulgas „organiseerumata  kunsti” tähtsust; mainiti kriitiliselt, et kommertskunsti edukamateks keskkondadeks peetud Hollywoodi, Broadway ja Nashville’i toodang toob põhiosas kahjumit; mööndi, et loojate majanduslik edu on tihtilugu seotud pigem eneseteadvustamise oskuste kui kunstiliste kvaliteetidega; tõdeti: „Väheseid kunstitarbijaid huvitab, kas mingi konkreetne kunstivaldkonna produkt toob raha sisse või mitte, või kas seda toodavad professionaalid või ei.  Enamiku kunstitarbijate ja kunstiga tegelejate jaoks on oluline, kas kunstivorm rahuldab mingit identiteetide ja väärtuste, elukvaliteedi ja kasvamise, hariduse ja teadlikkuse, loovuse ja meelelahutusega seotud vajadust, olgu siis isiklikku või avalikku” (lk 192). Ühelt poolt tundub kõik see justkui jalgratta leiutamisena, teiselt poolt kipub kummati ära ununema ka siinses diskussioonis kultuuri rolli üle. Kogumiku artiklid vaevad kultuuri ja kultuuripoliitikat küll mitme nurga alt, kuid sel on ka oma puudus: nende vahele ei teki eriti pinget, omavahelisse väitlusse need ei astu. Erandiks on siin Justin Lewise ja Bruno Frey vastandlikud seisukohad vabaturu mõjust kultuurile. Vasturääkivusi ja ilmseid liialdusi on mõlema jutus. Lewise põhipostulaat on: „Niisiis on arvamus, nagu rahuldaks vabaturg kõige paremini ühiskonna kultuurivajadusi (rahvas saab seda,  mida rahvas tahab), sügavalt ekslik” (lk 204). Lewis kritiseerib teravalt kommertstelevisiooni, kus vabaturg soosib ühtlustumist, mitte mitmekesisust; vanu saateformaate, mitte uusi; vanade saadete kordusi, mitte uusi saateid. Ning tõdeb: „Kui Ühendriikide kommertstelevisioon ei saa näidata ei jalgpallimängu ega draamasarja ilma, et seda iga kaheksa minuti järel katkestaks reklaamipaus, mõjutab turg seda, milliseid saateid me vaadata saame või  ei saa – ka see on tsensuuri vorm” (lk 205-206). Oluline on ka ta tähelepanek parempoolsete poliitikute kahepalgelisusest vabaturumeedia ja kultuurinähtuste arvustamisel: „Ei saa kiita vabaturu eeliseid kultuurivaldkonnas [—] ja siis kaevata, kui tulemuseks on midagi, mis ei meeldi” (lk 205).

Nagu ka Eestis Reformierakonna mitme poliitiku sõnavõttudest näha, saab küll, ja korduvalt… Ent kõik see ei sega Lewist ennast pakkumast  turunäitajatel põhinevaid kultuuripoliitilisi lahendusi: „kui meie huvides on kultuurielu rikastada, peaksime alustuseks hakkama arendama neid kultuuriharusid, millega enamik inimesi juba kokku puutub (televisiooni, filmi, moodi ja nii edasi)” – ning sellega hoogu sattudes luua lausa absurdseid vastandusi: „Alustuseks tuleks leiutada viis televisioon paremaks muuta, mitte välja mõelda viljatuid plaane, kuidas inimesed tagasi teatrisse tuua” (lk 208).  Küllap pole ETV ainus näide televisioonist, mille kuldajal oli programmis palju teatrietenduste salvestusi ja telelavastusi ning suuresti seetõttu käis rahvas ekraanilt tuntud näitlejaid ka teatris vaatamas. Ning sellise seisukohaga ei taha hästi haakuda ka järgmisel leheküljel avaldatud sümpaatia Prantsuse filmitööstuse võitlusele Hollywoodi invasiooni vastu – siin võiks ju Lewisele öelda: „mitte välja mõelda viljatuid plaane, kuidas inimesed tagasi prantsuse filmide juurde tuua, vaid alustuseks leiutada viis Hollywood paremaks muuta”? Aga võib-olla see on norimine; Lewise hoiakud on enamjaolt siiski kindlalt suunitletud ja õpetlikud meiegi keskkonnas, kas või telereklaami asjus: „Telereklaam on kallis ja see kulu tuleb ostukeskuse või kaubamaja kassas kinni maksta tarbijal [—] Kommertstelevisiooni varjatud kulud on paratamatult suuremad kui riigitelevisiooni puhul, sest tarbija peab ühe  asemel toetama kaht kultuuritööstuse haru: telesaadete tegijaid ja telereklaamide tegijaid.

Selles mõttes on telereklaam niihästi majanduslik kui ka kultuuriline parasiit” (lk 210). Bruno Frey artikkel „Kunstiökonoomika: isiklikke tähelepanekuid” aga kaitseb turu väärtusotsustusi: „Kunstieksperdid ei ole sageli mõistnud uusi kunstiliikumisi; turg on sageli reageerinud palju kiiremini” (tema näiteks on aga enam kui sajanditagused prantsuse  impressionistid, ei midagi uuemat – lk 221); „See väga laialt levinud seisukoht, et turg toodab üksnes madala kvaliteediga massikultuuri, põhineb turu toimemehhanismi vääral mõistmisel. [—] Turg on institutsioon, mis reageerib nõudlusele: kui tahetakse madala kvaliteediga kunsti, toodab see madala kvaliteediga kunsti, aga kui tahetakse kõrge kvaliteediga kunsti, toodab see kõrge kvaliteediga kunsti” (lk 223). Heakene küll – kuigi on kummaline  lugeda, et turg midagi toodab. Ent sealt edasi läheb Frey omajagu puntrasse; on kohe sunnitud möönma, et enamuse maitse põhineb kehval massitoodangul, kuid väidab siis mitut puhku, et kultuurilised väärtushinnangud võivad ajapikku järsult teiseneda: „see, mida kord peeti täielikuks rämpsuks, võib muutuda hinnatud kunstiks, ning see, mida kord peeti kõrgeks kunstiks, võidakse kõrvale heita” (lk 224); „Paljudel juhtudel hakatakse  hiljem kõrgelt hindama seda, mida enne peetakse halvaks kunstiks” (lk 228). Konkreetseid näiteid ei too ta aga kummalgi korral ja nii on ta õigustus turu väärtusotsustustele siiski pelk õhuloss, tulevikulootus. Ometi teeb kahe artikli vahele tekkiv pingeväli neist kogumiku kõige põnevama osa, mis paneb ka eespool avaldatuid uue pilguga läbi lugema. Loodetavasti ei jää siinne arvustus ainsaks pikemaks mõtiskluseks kogumiku teemadel; tolku on trükisest ju ikka siis, kui tekib laiapõhjalisem keskustelu, mis avaldab kultuuripoliitikale mõju. Lünki on valimikus omajagu, aga eks need ole me endi täita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming