Heathcote Williams („Autogeddon”, Jonathan Cape Ltd, 1991)

Katkendeid poeemist. Tõlkinud Silver Rattasepp.

Kui mõni tulnukast Külaline
juhtub hõljuma paarisaja jardi kõrgusel planeedi kohal
võib talle andestada, kui ta arvab,
et autod on valitsev eluvorm
ja et inimolendid on mingid ambulatoorsed kütuseelemendid,
mis sisestatakse, kui auto tahab paigalt liikuda,
ja väljutatakse, kui nad tühjaks saavad.
[—]
Iga jõumasina vibreeriv surin
tungib peale paisuva, söövitava helipornona,
suretab hinge,
kui sõitjad tipptunnil kuhjuvad kokku
enda mehaanilise kuritarvitamise
pealesunnitud ja naudinguta spektaakliks.
Tsivilisatsiooni iseloomulik hüüe
meenutab karedat alumist la-d,
üheksakümmet venivat, läbilõikavat detsibelli.
Niisuguse helitugevuse käes rotid
käituvad silmnähtavalt agressiivselt
ega hooli enam poegadest.
Infraheli,
mida eritavad kompressorid kliimaseadmetega mudelites,
hoolitsevad nende eest, kes õlgu kehitavad ja usuvad end
olevat puutumata,
nende prekapillaarid plõksatavad katki
ja muutuvad veenilaienditeks.
Õõnsad majaseinad võimendavad heli
edasi-tagasi vibreerivate müraiilide põrkudes.
Linnulaul imetakse sisse ja lämmatatakse
eripäratu helimülka all.
Häiritumad kodanikud näivad halvatuna
liikluse surmatärinast.
Nad seisavad tegevusetult, elujõutult, ahistatult,
tehes seosetuid liigutusi,
otsekui kurnatud viljatuist katseist
sellest helidieedist keelduda,
nende ainevahetus ummistatud hormoonist,
mis närvesööva heli vastu välja kutsutud.
Kortikotrofiin.
Aine, mis tuimestab kuulmisnärvi,
muutes iga tasase, nõrga hääle
päris keeletuks.
Mürast saab autokraatlik jõud,
mis nõuab jõuetut nõustumist.
[—]
Külaline tegi lühikese ja kurva kokkuvõtte
iseend õgivast planeedist,
mäda nagu üliküps ämmatoss,
mis skaudiliku optimismiga
lennutab hoogsalt oma saastatud spoorid kosmosesse,
ülevas lootuses leida mõnd meelepärasemat üska.
Külaline heitis pilgu omanäolisele tapatalgule,
endiselt mõistmata,
kuid meenutas siis, et varasemal külaskäigul
tavatsesid mõned väljasurnud hõimud, eriti asteegid,
ohverdada inimelusid,
nii et tänavad olid pidevalt õlitatud
verega,
et aga päike kindlasti iga päev tõuseks;
nende tseremooniad olid nii ekstravagantselt pakendatud,
et nende ohvrid õhetasid ja särasid
ja olid meeleldi päri.
Külaline vaatas uuesti
seda uut massilise hukkamise kaubamärki
mida hooletult sponsoreerivad turujõud,
ja märkas, et mässu
või revolutsiooni käigus
on huvitaval kombel autod,
ükskõik kelle autod,
need, mis lähevad esimesena.
Külaline märkas siis mõnd juhuslikku vandaali,
kes, kui nad vaid ennast politiseerides
kordki hoo maha võtta riskiksid,
võiksid arvata, et kuna keegi pole hääletanud auto poolt,
ei vaja nende rüvetamine referendumit.
Ja et rehvide lõikumine,
suhkru valamine kütusepaaki,
kartulite toppimine summutisse,
nii et toru lõhkeb, kollektor plahvatab,
pidurivedeliku pritsimine kerele,
õli asendamine klappe jahvatava kliistriga,
ülespööratud naelte asetamine seisvate sõidukite alla,
tänaval seisvate autode nagu täide ümberpööramine,
nii et kütus välja voolab ja nad saab põlema panna …
võiks aidata mõnel inimliha käntsakal
natuke kauem elusalt tuksuda.
Külalisele näis, et ehk ainult vandaalid
olid ainsad asjatundjad kriisihalduse alal.
Ja isegi koerad, märkas Külaline,
ründavad mööduvate autode rehve
justkui marodööri kõõluseid pureda tahtes.
Kuid nemad olid seni vaid kääbused,
kes taeva poole rusikaid raputavad …
Sest, järeldas Külaline,
kui sind oli eostatud autos,
nagu paljud olid,
kui sa armatsesid esimest korda autos,
nagu paljud tegid,
kui sa lähed tööle autoga,
nagu paljud teevad,
ja kui su arusaam vabadusest on ammutatud autodest …
siis sa kaitsed neid
surmani

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming