Heaoluriigist lootusrikkalt

Kaarel Tarand

Piketty on maailma rikkaimale promillile ja protsendile ikkagi kerge pääsemine. Thomas Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Belknap Press & Harvard University Press, 2014. 696 lk. Kui ajakirjandus ja akadeemia Thomas Piketty monumentaalsest majanduskäsitlusest praeguse intensiivsusega veel aasta-paar edasi räägivad, ei jää ka üldiselt lugemisest hoiduval poliitilisel klassil muud üle kui teos ette võtta ja teha seal analüüsitu endale selgeks. Kui nii läheb, on õigus ennustajatel, kes peavad Piketty „Kapitali” juba ette lähema 50 aasta kõige mõjukamaks majandusuurimuseks, mis annab maailma­majandusele ette poliitilise kursi, nagu seda tegid mõne varasema põlvkonna jaoks Milton Friedmani, Simon Kuznetsi või John Maynard Keynesi teosed.

Isegi juhul, kui poliitilisest õppetunnist pikemat aega mööda hiilitakse, ei pääse Piketty käest ikkagi, sest ta on koos kolleegidega mitmest riigist toonud käibesse enneolematu hulga ajaloolist alusandmestikku, eeskätt mõistagi järjepideva arengu ning vana kirjakultuuriga rikastest riikidest. See jääb kestma ka juhul, kui järeldused ei veena, sest on väheusutav, et keegi võiks praegu teadaolevatest allikatest välja pigistada paremad aegread. Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ning pisut lühemas ulatuses Rootsi, USA, Kanada, Saksamaa, Jaapani jt suurte majandusriikide võrreldavad andmeread sirutuvad tänu Piketty tööle nüüd isegi kuni kolme aastasaja taha ja see muudab pöördumatult arusaamu sellest, kui pikad ikkagi on lühikesed ja pikad tsüklid või perioodid majanduses. Näiteks periood 1910—1950, mille seest on kehtiva õpetuse alusel ikka leitud mitu lausa vastandlikku mudelit ja seisundit, kujutab endast 300 aasta teljel ühtainsat erandlikku majandusarengu perioodi, mille alalõikudest ühekaupa põhjapanevate järelduste tegemine ei saa viia mingite usaldusväärsete tulemusteni.
Piketty ei ole oma kolleegide ja distsipliini seisundi suhtes eriti armuline: „Majandus kui teadus peab üle saama oma lapsikust kirest matemaatika ning puhtteoreetilise ning sageli tugevasti ideoloogilise spekuleerimise vastu, mida tehakse ajaloouuringute ning teiste sotsiaalteadustega koostöö arvelt. Majandusteadlased on liigagi tihti haaratud matemaatilistest pisiprobleemidest, mis pakuvad huvi vaid neile endile. See sõltuvus matemaatikast on küll kerge tee teaduslikkuse näo omandamisel, ilma et peaks vastama kaugelt keerukamatele küsimustele, mida meile ette paneb maailm, kus elame.”
Pole siis ime, et ametivendadest kriitikud on Piketty kaela jõudnud riputada küll marksisti, küll sotsialisti sildi, millega aga süvenemisvõimeline lugeja parimagi tahtmise juures kuidagi nõustuda ei saa. Tõsi, Piketty teose lõpuosa poliitilised soovitused just rikkuse või kapitali progressiivse maksustamise osas ajavad turuvabaduse ideoloogia kummardajatel hinge täis, kuid küllap saavad järele mõeldes nemadki aru, et Piketty pakutu on maailma rikkaimale promillile, protsendile ja ehk ka kümnele protsendile ikka kerge pääsemine, võrreldes sellega, mida majandusliku ebavõrdsuse järsk süvenemine talumatule tasemele endaga ajaloos alati kaasa on toonud ja võib tulevikuski tuua. Ilmselt on väga vähe neid, kes 50% maksumäära ja giljotiini vahel valides viimase kasuks otsustaksid.
Piketty raamatu keskne tees on see, et pealtnäha väikesel lõhel kapitali tootluse ja majanduskasvu määra vahel on pikas perspektiivis tugevad ja destabiliseerivad mõjud sotsiaalse ebavõrdsuse struktuurile ja dünaamikale. Kuna esimene neist näitajatest on rikastes riikides püsinud läbi sajandite ülistabiilsena, reaaltootlusena 4 ja 5% vahepeal, tõsi, viimasel perioodil (1970—2010) nõrga langusega ka alla 4%, on ohtliku lõhe võimalik tekitaja majanduskasv või selle puudumine.
Viimaste kümnendite kasvukummardajate pettumuseks ei ole kiire majanduskasv siiski pelgalt riigijuhtide ega ettevõtjate kätes. Viimase 300 aasta sees on kiirema, näiteks 3-4% reaalkasvu näitaja alati sisaldanud suurt demograafilise kasvu komponenti, see tähendab, et riikide rikkuse suurenemises on mänginud arvestatavat rolli rahvastiku juurdekasv. Tavapärasest kasvukiirusest suurema saavutavad ka „järelejooksjad”, kelle hulka võib praegu end lugeda näiteks postsotsialistlik Ida-Euroopa. Aga samas seisus oli sõdadejärgne Lääne-Euroopa võrdluses USAga, aga on ka praegune Hiina. Niipea kui tagaajaja on jõudnud eesminejate näitajatele ligilähedale, aeglustub kasv paratamatult, sest teaduslik-tehnoloogilisel eesliinil on riskid ja kulud pidevaks uuenemiseks suured ja loodetavad kasumid alles mägede taga. Seetõttu pole imeks panna, et rikaste riikide reaalkasv on olnud 1970ndatest tänaseni püsivalt vahemikus 1,6—2% aastas. Seesama või väiksemgi kasvutempo iseloomustas neid riike ka suuremas osas XVIII ja XIX sajandist, mil põhiosale lääneriikide tänasest edumaast muu ilma ees alus pandi. Mujal ju polnudki kasvu.

Järelikult ei ole sellises kasvutempos iseenesest midagi hukatuslikku, välja arvatud majandusliku ebavõrdsuse pidev kasv vana raha/kapitali ehk päritud rikkuse omanike kasuks. Piketty arvutused näitavad, et globaalne ebavõrdsus on jõudnud samale tasemele, nagu see oli Euroopas aastal 1910: et esimese promilli käes on 20% globaalsest rikkusest, esimese protsendi käes 50% ja esimese kümnendiku käes ligi 90%. Vana Euroopa jõudis sellelt ebavõrdsuse tasemelt enam kui inimpõlve väldanud laastavate sõdadeni. Nagu Piketty ütleb, oli järgnenud kapitali ja tulude suhte allakäik ajajärgul 1913—1950 Euroopa enesetapu ja Euroopa kapitalistide eutanaasia ajalugu.
Igaüks, kes vaevub kumulatiivse kasvu pika perspektiivi läbi mõtlema või arvutama, mõistab küllap, et inimkond ei olekski ilmselt üldse suuteline suurema kasvutempo puhul endaga hakkama saama. Muutused, mida toob endaga ühe inimpõlve jooksul kaasa püsiv väike reaalkasv, on märkimisväärsed. Näiteks kui reaalkasv on inimpõlve jooksul stabiilselt 1%, tähendab see, et perioodi lõpuks ollakse enam kui kolmandiku jagu rikkamad. 2—2,5% kasvu juures rikkus inimpõlve jooksul kahekordistub. Kuna kasvu tekitab tootlikkus, siis tähendab see, et ühe inimpõlve jooksul vahetub sisuliselt välja vastavalt kolmandik või veel hoopis rohkem töökohtadest. Enamik tööjõust ei saa sel juhul teha tööea lõpul sama tööd, mida tegi selle alguses, ja see on ühiskonnale tugeva stressi allikas. Hea veel, et kasv ei ole eksponentsiaalne, nagu seda võib esineda tehnoloogia vallas, sest sel juhul oleks kogu maakera juba praeguseks kaetud sedavõrd paksu puhta rikkusega, et loodusele ja inimesele ei olekski seal enam kohta.
Mida siiski teha, et leevendada aeglase kasvu võimalikke negatiivseid tagajärgi, millest tähtsaim on sotsiaalse ebavõrdsuse kasv ning äärmuslikul juhul tervete riikide või maailmajagude sattumine üksikisikute omandisse? Piketty arvudes sugugi mitte ebarealistlik näide osutab, et kui praeguse rikkaima promilli vara tootlus oleks 6% (ülirikastel on see alati keskmisest suurem) ning keskmiselt suureneks globaalne rikkus seejuures vaid 2%, siis tähendaks see, et juba 30 aasta pärast oleks selle promilli omanduses praeguse 20% asemel tervelt 60% maailma kogurikkusest. Kui maailma keskmine oleks 2 asemel 4% aastas, tähendaks see ikka esipromilli rikkuse kahekordistumist ja jõudmist 40 protsendini inimpõlve jooksul. Praegune ühiskonnakorraldus ja selle institutsioonid niisugusele muutusele vaevalt rahumeelselt vastu peaksid.
Euroopa igipõlise suure ja igavese allakäigu narratiivi jüngrid tõlgendavad Piketty analüüsi mõistagi läbi oma mustade prillide. Sotsiaalriigil ei ole tulevikku, Euroopal veel vähem, sest suur varanduse ja sissetulekute suhtarv teeb ühiskonna konservatiivseks ja stagneeruvaks, arvab see seltskond. Tegelikult soovitab Piketty XX sajandi sotsiaalriigi hoopis moderniseerida, mitte seda laiali lammutada kui „jätkusuutmatut” või jätta neoliberalismi juhuslikkuse kätte. Loomulikult on iga riigi keskne poliitiline küsimus maksud, mille üle kodanikud peavad saama otsustada. Ilma maksude kaudu ümberjaotamiseta poleks riiki.
Majandusliku ebavõrdsuse kasvu ohjeldamise seisukohalt oli progresseeruvate maksude kehtestamine XX sajandi tähtsaim maksuinnovatsioon. Paradoksaalselt aga paljastub, et nüüdseks on neist mõnelgi pool hiilivalt saanud regressiivsed, see tähendab, et kõige jõukamate maksustamisel ei olda enam isegi sõnades deklareeritud proportsionaalsel tasemel. Progresseeruvad maksud on sotsiaalriigi võtmekomponent, neil oli keskne roll selle väljaarenemises ning ebavõrdsuse struktuuri muutustes kogu XX sajandi vältel, kirjutab Piketty. Kuid progresseeruv maksustamine on tänapäeval tõsises ohus, seda nii intellektuaalselt (sest selle mitmekesiseid funktsioone pole üheski ühiskonnas piisavalt läbi arutatud) kui ka poliitiliselt (sest maksukonkurents võimaldab tervetel tulukategooriatel saavutada üldreeglist kaitsvaid erandeid). Kuni Euroopa on maksupoliitiliselt killustatud ja suuri samme teha ei suuda, peaks progressiivse maksustamise pioneeriks taas saama USA, mis on piisavalt suur ja ühtne, et mõjutada üleilmset käitumist. Tõhusaks ülemmääraks peab Piketty 80% maksu näiteks miljonit dollarit ületavalt aastatulult. Eesmärk ei ole koguda tohutult maksutulu eelarvesse, vaid pigem kiiresti lõpetada ebanormaalne ja ühiskondlikult häiriv hiidpalkade maksmine. Piketty kahtleb USA võimes seda teed minna ja ennustab Ühendriikides pigem oligarhilise võimusüsteemi tugevnemist.
XX sajandi maksusüsteemi moderniseerimisele peaks lisanduma veel globaalne kapitalimaks, mida Piketty peab küll esialgu utoopiliseks, kuid nii on ju alguses varemgi olnud suurte ideedega, mis vaid põlvkond hiljem on tavapärastena realiseeritud. Kapitalimaks oleks vaid lisandus, mitte praeguste maksude asendaja. Selle mõte seisneb ebavõrdsuse lõputu kasvu peatamises ning finants- ja pangasüsteemile tõhusa regulatsiooni kehtestamises, mis lubaks hoiduda kriisidest. Ja kõik see on omakorda võimalik demokraatia ja läbipaistva asjaajamise ehk maksuparadiiside ja pangasaladuse kadumise tingimustes. Seega üleilmselt võttes utoopia mis utoopia. Piketty maksustamisideede selgitamine ja analüüs väärib eraldi artiklit ja jäägu siinkohal pooleli.
Arvestades, et Pikettyst saab ka Eestis niikuinii veel palju juttu tulema, oleks soovitav, kui mõni pädev kirjastus nüüd raamatu välgukiirusel eesti keeles välja annaks. Seniks tasuks igal majandushuvilisel harjutada end sellega, et peagi hakkab ühiskonna majandusjutt keerlema ümber kahe valemi, mida Piketty nimetab kapitalismi esimeseks ja teiseks alusseaduseks. Esimene seadus sätestab, et α = r x β, kus α tähistab kapitalitulu osa rahvuslikus kogutulus, r kapitali keskmist tootlust ning β kapitali ja tulu suhet. Teine seadus määrab, et β = s / g, kus s ja g tähistavad vastavalt säästmise ja kasvu määra. Piketty rõhutab, et teine seadus kehtib ainult pika ajaperioodi kohta, mitte tingimata igal ajahetkel. Oludes, kus akumuleerunud rikkus ületab ühiskonna aastatulu juba kuuekordselt, peaksid aga igaühe ohutuled põlema minema. Esimene töö Eestis ongi meie alusnäitajad välja selgitada. Alles sellelt vundamendilt saame hakata arutama, kuidas ja milliste maksudega oma heaoluriiki üles ehitada ja kaitsta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming