Headuse triumf

ANDRES LÕO

„Plektrumi” festival 28.–31. IX Von Krahli teatris ja Oandu loodusmaja lähistel ning metsas. Festival „Plektrum”, mis on seni olnud tuntud tehnitsistliku, ultramodernistliku, tulevikku visandava popkultuurifestivalina, tuli tagasi, et kõnelda „puhta, lihtsa ja tingimusteta headuse” keeles. „Ilma suure filosoofia või moraalikoodeksita” lasi ta „iseenda väel toita inimese liikumist vabaduse ja kirgastumise poole”. Tsitaadid on võetud tänavuse festivali manifestist, mis võtab lubadused kokku sõnadega: „meie eesmärk ei ole anda hinnanguid läbi määratud definitsioonide, vaid avada headuse märki kunsti, keskkonna ja inimese vaimu plaanis”.

Seega nonmanifestatiivne manifest. End mittekehtestav kehtestamine, toimimata toimimine, „ühe käe plaks” ja teised sarnased vasturääkivused, mis nii iseloomulikena saadavad kõiki ideoloogiaid, religioosset praktikat ja muid totaalseid elusuunajaid, kui vaid veidi süveneda.
Kunstis on muidugi kõik lubatud. Reeglid on ületamiseks ja sügavamasse zen-analüüsi laskumata võib siinse sissejuhatuse kokku võtta tõdemusega, et parem on üldse mitte lubada ja lasta pealkirjal ning programmil enese eest kõnelda.
Nii radikaalset lähenemist kui „Headus” poleks „Plektrumilt” oodanud. Teemapüstitus on intrigeeriv ja põhjapanev ning vastandub jõuliselt linnalikkusele. Linn – eriti Tallinn, ütlevad lõunaeestlased – on agressiivne, tempokas, mitmekihiline, vasturääkivusi täis „herilasepesa”, mis vallutab aina uusi eeslinnu ja muudab väikeseks oma kodaniku. Kaotab inimese nagu võtme kummikusse ja küsib veel maksu ka. Maal aga elavad ümmarguste udaratega ümisevad lehmad, kel aega maa ja ilm inimesega ühe katuse all elada ja mine tea, hingamistehnika abil kirgastuda. Ajal, mil meie geopoliitilist tandrit katavad süsimustad pilved ja prahvatada ähvardab sõda, mõjub suhtumine „mõtle positiivselt” peaaegu konstruktiivsena. Lihtsalt headus keset kõhklusi, kahtlusi, küsimusi ja vimma, ponnistusist rebenevaid veene ja rabandusist kujudeks kangestuvaid ihasid mõjub lahedalt, koduselt, pehmelt, ajatult ja relvitukstegevalt. Inimmõõtmelisena.
„Headuse” programm koostati intiimsust silmas pidades. Suuri inimmasse siin ette ei nähtud. Retoorikas puudus ähvardus headusest ilma jääda. Ta kõneles isiklikult. Ta lubas valida. Kontserdid, avalikud jutuajamised, etendused ja väljasõit rohelisse olid mõeldud mõtetele ruumi andma. Jakob Juhkami ja Emer Värgi komponeeritud festivali audiovisuaalne avakontsert „6 tähte – fookuses Rein Maran” ulatas mõnusas postrock’i embuses käed lausa mitmele põlvkonnale, sest audiovisuaalsed tsitaadid Marani filmidest pärinevad juba kokku 50 aasta tagusest ajast. Järgnenud päeva vestlus samas Von Krahli teatrisaalis kirjanik Maarja Kangro, looduse filmija Rein Marani ja helilooja Sven Grünbergi vahel näitas aga elavalt inimeste pürrhoslikke pingutusi ainuüksi headusest rääkimise raamide paikapanemisel. Sellele sekundeerinud ja ilmselt ka hedonistlikum, äraolevam ning pretensioonitum osa festivalist – Ki En Ra, Cadea ja Lauri Tähe  (ja kellegi neljanda, aga tema mängis laval tegelikult „Vihaseid linde”) elektrooniline improvisatsioon. Oli isegi nii hea, et paremuselt esimese koha ette peaks looma 0-koha (null). Kuulutatagu seal eimiskit, eikuskil. „Ütlesid midagi?”, ah, ei midagi.
Loore Martma, tänaseks end juba mõnusalt iseseisva loojana kehtestanud näitleja-lavastaja, tuli publiku ette minilavastusega „Hunt”. Tõlgitav „susiks” või inglise keeles „jahiks”, paljastas see koostöös festivali peamehe Herkko Labi ja helikunstniku Martin Kikasega meile sõnadeta „loo vabanemisest”. Sellisel ajatul ja lihtsalt moel, mis kuidagi ei tülita ega ka kannusta. Niimoodi, nagu ütleb tere keegi, kes endast ja sellest „terest” lugu peab.
Festivali kõrghetkeks kujunes bussisõit Oandu loodusmajja, mida ümbritseb madala männimetsa hõre kamm ning mustikatest pikitud samblamatt. Külalised viidi aga sootuks seeneriiki, sest neid sai mustikate vahel tudeerida spetsialistide Veiko Kastanje ja Tõnu Ploompuu vahendusel. Seenetarkade tandem pakkus tänulikule publikule šõumehelikku kõrgpilotaaži. Seal, entsüklopeediliste tähelduste rammestavas eskapismis, keset kummuli seenepuid ja publiku õieli naerusuid.
Loodus, nagu kunstki, ei hooli headusest. Ta on kiretu. Võib-olla see oligi kirgastumine, mida „Plektrum” oma manifestis lubas? Ei tea. Kiretu looduse ja kirgliku linnakultuuri vahel kehtestas tasakaalu Lauri-Dag Tüüri soolokontsert elektronmuusika instrumentidele. Miljoni kihulase värdjaliku vere­himu kiuste luusis Oandule laskuvas öös terabaitide viisi digimidikihulasi, kelle hammustusist tuli une saabumiseni veel sisekõrva kratsida. Heas mõttes, mõistagi.
„Plektrumi” „Headuse” kontekstis on täiesti õigustatud kõnelemine new age’ist, linnahipide kultuuri kannakinnitusest meie uues Eestikeses, ja koolituskultuuri rüüsse mähkunud neoreligioossusest, pehmetest väärtustest. Kuskil seal headuse ja hoolivuse ning kirgastumise lubaduse teljel vonksleb ju õeluse uss:  kurjus, jumalate teotatud ja pühakute vägistatud olevus. Teine, vastupidine, miski, mille vastu tuleb võidelda. Polaarsuse vangidena võitleme me ja püüame tungida välja duaalsuse ohtude orust. Eemalduda ebameeldivast. Näiteks Medusa, kelle kehast jugas ellu Pegasos, inspiratsiooni ja tarkuse sümbol. Loovus, täpselt headuse ja kurjuse vahel. Olemuselt üldsegi mitte üheselt kirjeldatav – dünaamiline ja elav, liikuv ja hoomamatu. Loovust ikka pudelisse ei pane, ja tore, kui miski seda meelde tuletab.  
Lootuses, et sellise lihtsa, kuid jõulise manifestatiivsuse ning sellest tuleneva vältimatu vastuokslikkusega „Plektrumi” festival ka jätkab, tuleb täheldada põnevat katkestuseloogikat. Eelmisele, 2011. aastal toimunud „Plektrumile” järgnenud kolmeaastane paus on sündmusele sisuliselt vaid kasuks tulnud.  Ajaline distants, mida Edvard Munch oma loomingus nimetas „hobusearstimiseks”, aitab asjad õigesse perspektiivi panna.
Esimese viie ja viimase „Plektrumi” festivali ühisosaks on endiselt ja vaieldamatult idealism. Mina arvan, et maailma päästab kriitiline idealism. Selline skeptiline tuulepäisus, oskus veenvalt ka ideed ellu viia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming