Hea vaim ja paha võim III

Lauri Vahtre

ehk See hinnaline protseduur Eelmises kirjutises (Sirp 11. IV) väitsin, et pole mõttekas põlustada karjavaimu kui sellist, vaid kõigest selle teatavaid avaldusi. Teiseks seda, et sageli peetakse karjavastaseks mässuks midagi, mis seda ei ole, nimelt ühe ühiskonnasegmendi arvamuse lahkuminekut teise segmendi omast. See on olukord, kus puudub „rahva arvamus”, sest rahvas suvatseb omada mitut arvamust, mis sageli üksteise välistavad.

Kõige primitiivsem demokraatiamudel seisnebki suurima segmendi ehk enamuse väljaselgitamises ja tema tahte teostamises. Klassikaline näide on Novgorodi veetše. Hääleõiguslikud kodanikud kogunesid veetšekella löömise peale kokku ning andsid karjumise teel vastuse veetše ette seatud küsimustele. Milline ettepanek või alternatiiv kõige kõvema kisa saatel heaks kiideti, see läks käiku. Juba sellel demokraatia algetapil omandasid suure tähtsuse sekundaarsed asjaolud, näiteks kopsumaht ja häälepaelte tugevus, aga ka tegutsemise kooskõlastatus ja operatiivsus, mis annab võimaluse tulemust kallutada. Sama probleem seirab demokraatiat kõikjal, igas tema vormis, ja on sünnitanud otsatu hulga tasakaalustus- ning kompensatsioonimehhanisme.

Veetšedemokraatia tänapäevast kauget järeltulijat nimetatakse teerullimeetodiks. Võitja võtab kõik, ehkki mitte karjumise abil. (Karjumine tuleb pärast, ajalehes ja Kuku raadios.) On selge, et selle meetodi rakendamisel ei saa või on väga raske teha kompromisse. Peamine takistus on, et neid lihtsalt ei ole vaja, või vähemasti näib see mõnda aega nii. Niisiis läheb läbi näiteks lahendus, millega on rahul 51% ja vastu on 49%, ehkki võimalik olnuks ka lahendus, millega on enam-vähem rahul 75%, vastu aga 25%. See on muidugi kahetsusväärne. Tuleb möönda, et ehkki teerullimeetodiks nimetatud, on see kõige kiirem demokraatiavorm, ning mõnikord on ajafaktor nii oluline, et isegi lõhkumiskirvega valmis tahutud otsus on parem kui kaua nikerdatud kaunikene. Öeldu maksab eriti Eesti juhtimise kohta esimesel neljal-viiel aastal pärast riigi taastamist. Siis oli iga tund hinnas.

Kuid alati ei ole nii kiire ja siis tasub taotleda täpsemaid lahendeid. Erinevate segmentide arvamuste ühitamiseks ja/või lepitamiseks, kompromisside otsimiseks ja kõige vähem pahameelt tekitava variandi leidmiseks on välja mõeldud esindusdemokraatia koos oma keeruliste ning sageli tüütute protseduurireeglitega. Rõhutan: variant, mis toob kaasa kõige vähem pahameelt. See on minu arusaamist mööda tänapäevase demokraatliku riigikorralduse fundamentaalne eesmärk. Kahtlemata ei saa seda järgida pimesi, kuid seadusi tuleb kehtestada nii, et need oleksid kasulikud võimalikult paljudele ja kahjulikud (või vastumeelsed) võimalikult vähestele. Päris kõigi meele järele olla ja kõiki rõõmustada pole võimalik, sest inimesed on erinevad. Mõne teeb õnnelikuks üldine jõukus, mõne kellegi teise vaesus. Marile meeldib Jüri, Jürile aga hoopis Ene, kõiki korraga õnnelikuks teha pole võimalik. Kommunistid üritasid: kõik, kes ei soovinud olla õnnelikud kompartei poolt ette nähtud viisil, kuulutati rahvavaenlasteks ja kuulusid hävitamisele. Seda me loodetavasti korrata ei ürita. Järelikult jääb alles eelsõnastatud printsiip: heameelt võimalikult paljudele, tuska võimalikult vähestele.

Seegi on primitiivne. Otsuste headust mõõdetakse mehaaniliselt, „tükkides” – hea veel, et mitte tonnides või meetrites. Kuid iga muu lähenemine viiks meid tagasi seisusliku elukorralduse juurde, kus ühe „õilsa” isiku heaolu oli tähtsam kui mitme „madala” oma. Ehkki meis tundub leiduvat üksjagu igatsust sellise ühiskonna järele – ulmekirjandus ja -filmid on täis krahve, hertsogeid, rüütleid jne –, ei tohiks kiusatusele järele anda. Meie esiisad on sajandeid härra ees koogutanud, see võiks jäädagi minevikku. Inimesed jäävad paratamatult ebavõrdseks, sest nad jäävad erinema, kuid poliitilised otsused peavad järgima võimalikult paljude, mitte „paremate” kasu.

Et võimalikult laialdast kasu taotleda, tuleb läbi rääkida, arutleda. Tuleb mõelda. Seda ei ole võimalik teha veetšel. Tõsi, veetše päevakorra saab varem teatavaks teha, saab paluda inimestel oma seisukoht läbi vaagida, teistega nõu pidada jne. Kuid tänapäeval on riigimasin nii keeruline, seadused nii mahukad, iga regulatsiooni mõjud ja kõrvalmõjud nii mitmeharulised, et mitte keegi ei suuda neid haarata vähegi sügavamalt, kui ta just sellega ei tegelegi. Ühesõnaga, kui ta pole täiskohaga otsustaja ehk siis parlamendisaadik.

Niisiis, esindusdemokraatia. Inimesed delegeerivad enda hulgast ühe seltskonna poliitilisi otsuseid tegema. Mõelge, arutage, otsustage. Kuulake eksperte, harige üksteist, otsige lahedusi. On ilmne, et selline süsteem taotleb uut kvaliteeti: parlamendi otsused peaksid olema läbimõeldumad ja kaugelenägevamad kui veetše omad. Siit omakorda ilmneb, et parlamendi otsus peabki veetše otsusest (mõnikord) erinema – muidu poleks parlamendil mõtet.

See aga on see koht, kus parlament võib sattuda näiliselt vastuollu „rahva arvamusega”. Kasutan jutumärke, sest tavaliselt tituleeritakse rahva arvamuseks midagi, mille vastavus rahva enamiku arvamusele pole tõestatud ega ka mitte välistatud, vaid lihtsalt väidetav. Rahvas nõuab väidetavasti majanduslikku tõusu, parlament seab aga mõõdukaid tõkkeid tulusale transiidiärile. Näiteks. Loomulikult sellesama rahva strateegilistes huvides, kuid suuräri survel hakkab ajakirjandus süüdistama poliitikuid pimedas natsionalismis ja muudes surmapattudes. Kummal pool õieti on siin rahvas koos oma arvamusega?

Põhjusi, miks parlamendi mustamine vägagi edukaks võib osutuda, on mitu. Üks on maailma kõiki parlamente kummitav n-ö lossisündroom, teatav võõrdumus valitsevatest meeleoludest. See on isegi vajalik, kuni eraldatus pole liiga suur. Kuid veel olulisem põhjus peitub lihtsustatud, et mitte öelda primitiivses arusaamas demokraatia olemusest. Sajandeid tehtud selgitustööst hoolimata näib suur jagu inimestest arvavat, et „demokraatia on see, kui tehakse nii, nagu arvan mina”. Sest rahvas, see olen mina. Mitte kuidagi ei kipu juurduma arusaam, et rahvast kehastab ja rahva nimel võib kõnelda vaid parlament kui tervik, mitte mõni huvigrupp või 5000 allkirja.

Demokraatia kogemus näitab siiski ka seda, et sügavalt juurdunud eksiarvamusega ei saa võidelda, vähemalt frontaalrünnakuga mitte, vaid seda tuleb arvestada. Nii ongi esindusdemokraatia näiva rahvakauguse mahenduseks olemas osalusdemokraatia ja otsedemokraatia. Osalusdemokraatia tähendab võimalikult laiade gruppide ja isikute kaasamist neid puudutava otsuse kujundamisse, otsedemokraatia aga osa küsimuste lahendamist veetšel, s.t referendumi kaudu, mis on veetše tsiviliseeritud vorm (referendumil on näiteks raskem – ehkki mitte võimatu – tekitada massipsühhoosi).

Otsedemokraatia suureks eestkõnelejaks Eestis on viimasel ajal olnud Marek Strandberg, kes seab Eestile eeskujuks Šveitsi, otsedemokraatia lipulaeva. Kogu oma lugupidamise juures Strandbergi värskendava mõttelennu vastu ei pea ma massiivse otsedemokraatia juurutamist Eestis mõeldavaks, vähemalt mitte praegu. Miks? Sest rahvahääletuse tulemus sõltub liiga palju küsimuse esitamise viisist ja kaasnevatest asjaoludest. Ehk teisisõnu – olukorras, kus maailm on muutunud keeruliseks ja kus infohulk on kasvanud meeletuks, on hääletaja liiga suurel määral vahendajate, selgitajate ja (pseudo)ekspertide meelevallas. Seda olukorras, kus Eesti ajakirjandust iseloomustab masendav küündimatus poliitiliste protsesside mõistmisel ja valgustamisel. Kui hakkaksime kõigis vähegi tähtsates küsimustes referendumi korraldama, siis oleks see sama hea, kui küsida vastust kümmekonna peatoimetaja käest.

Meedia mõju ei tohi ülehinnata, kuid ka mitte alahinnata. Traditsiooniga demokraatia korral mõistab isegi kollane ajakirjandus, et tema enda olemasolu tagatiseks on demokraatia ja parlament. Meie ajakirjanduse suunajad seda eriti ei mõista, huvitudes peamiselt (oma) võimust. Meie ajakirjandust ei huvita mitte niivõrd see, kas riigikogu muudab palgasüsteemi, kui see, kas ta kuulab meedia sõna. Lisaks võimetus taluda kriitikat. Kui president Ilves söandas ajakirjanduse taset leebelt kritiseerida, küsis ajakirjandus vastu: „Kellele on kasulik meie laimamine?” ja mul on kuri kahtlus, et ka lausrünnak riigikogule oli inspireeritud soovist jututeemat muuta, pluss mure kokkukuivanud reklaamitulude pärast. See, et kõigutatakse demokraatia alustalasid, ründajaid ei huvitanud.

Teine häda otsedemokraatia juurutamisel on see, et Eestis ei osata kaotada. Otsedemokraatia annab küll üheselt mõõdetava tulemuse, kuid kas saab loota, et see toob rahu ja kokkuleppe. Mina ei looda. Vähemusse jäänud kuulutavad, et hääletus oli sohk ja üldse tuleb kuulata mitte enamust, vaid targemaid (s.t vähemust).

Paraku, demokraatia ei ole see, kui otsustatakse „nii, nagu mina tahan”. Demokraatia on see, kui otsustatakse kokkulepitud protseduurireegleid järgides. See ei ole meeliülendav definitsioon. On mõeldav surra oma arvamuse eest, kuid minna barrikaadidele „protseduurireeglite järgimise” nimel? Ometi on just see kõige hinnalisem. Kes soovib kunstiliselt haaravat tõestust, lugegu üle William Goldingu „Kärbeste jumal”. Kui „rahva arvamus” protseduurireeglid hävitas, oli tulemuseks türannia. Just sellise arengu eest hoiatasin ma riigikogu kõnepuldist, kuid ajakirjandus ei osanud selles näha muud kui „ülbitsemist”.

Ehkki jutt sai enam-vähem triviaalne, pidasin oma kohuseks see artikkel kirjutada, eriti pärast Mikko Lagerspetzi vastulause lugemist selle artiklisarja esimesele osale. Loovharitlaste ja poliitikute erinevust kommenteerides, märkis Lagerspetz, et loojal on õigus oma eesmärke ja vahendeid vabalt valida, aga poliitikul sellist vabadust olla ei saa. Poliitik peab tegema nii, nagu on ainuõige; kunstnik nii, nagu talle meeldib. See väide on lõbus, aga oma võhikluses ka kurb. Tegelikult on poliitiku ees seisvate valikute hulk tohutu, üht ja ainuõiget teed rahva parimaks teenimiseks ei ole, kui jätta kõrvale tagantjärele tarkus. Rahvast saab teenida väga mitmel moel, paremini ja kehvemini, andekamalt ja andetumalt, põnevamalt ja igavamalt, sisulisemalt ja näilisemalt. Ülesandeid saab lahendada mitmes järjekorras, igaühel omad head ja vead jne. Nagu võib muuseas isegi seadusepügalat või testamenti kirjutada andekalt ja andetult, kujutlusvõimega ja kujutlusvõimeta.

Ühes võib olla kindel. Demokraatia on vilets riigivalitsemise viis, isegi viletsaim võimalik, kui välja arvata kõik ülejäänud. Nii et protseduurireeglite järgimist tasub ikkagi oluliseks pidada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming