Hea vaim ja paha võim 2

Lauri Vahtre

ehk Vaim versus karjavaim

Eelmises kirjutises vaimust ja võimust (Sirp 21. III) esitasin väite, et loomeinimeste iga vastuseisu mõnele valitsuse kavale ei saa veel vaadelda vaimu ja võimu igavese võitluse järjekordse ilminguna. Seda põhjusel, et vaim ja võim ei olegi mingid olemuslikud vastandid, nagu seda sageli paraku väidetakse, vaid on teineteisega seotud, kohati kattuvadki mõisted. Kuid vaimu ja võimu ekslik vastandamine on sellegipoolest üldlevinud ja sellega kaasneb tavaliselt järgmine mõtteahel:

Meie, kes me võitleme paha võimuga, esindame vastuhakku karjavaimule. Karjavaim – see on vürtspoodnike, väikekodanlaste mentaliteet, millel püsib riik kogu oma tüütuses ja immanentses repressiivsuses. Meie, kunstnikud, astume selle mentaliteedi vastu välja, me kanname vabaduse ja individualismi lippu, me lõhume kivinenud kaanoneid ning purustame müüte. Me kehastame julgust oma peaga mõelda, julgust kahelda valmis tõdedes, julgust vastu hakata massi arvamusele ja maitsele. Me oleme, mitte ei näi.

See vaatevinkel on tänapäeva lääne (professionaalse) kultuuriloome üks alustalasid, seda korrutavad mitmetes variatsioonides tuhanded kirjandus-, kunsti-, arhitektuuri- ja teatrikriitikud, publitsistid, literaadid ja intellektuaalid. Tegemist on püha tõega, milles kahtlemine on intellektuaali ja/või loomeinimese staatuse poole pürgijale hukatuslik, paisates ta automaatselt väikekodanluse ebaaustusväärsetesse ridadesse.

Kuid kas märkasite paradoksi? Postulaat kohustab kahtlema „valmis tõdedes”, kusjuures selles postulaadis ei tohi kahelda? Paraku just nõnda see on. Sa ei tohi kahelda väites, et kõiges tuleb kahelda. Mõistusega seda lahti ei haruta. Jääb vaid üle lisada, et selliseid paradokse on veelgi. Näiteks kategooriline nõue olla tolerantne: kes kohe sallima ei hakka, see keedetakse seebiks. Või väide, et kõik on suhteline. (Sest sel juhul peaks suhtelisus olema absoluutne, ja järelikult kõik ei olekski suhteline.) Muidugi võib neist surmasõlmedest välja rabelda Aleksander Suure meetodil, väites, et „sallida tuleb kõike peale sallimatuse” (J. Kaplinski), kuid see on puru silmaajamine. Ausam oleks öelda, et see loosung viib meid ummikusse. Ent tegelikult pole sedagi tarvis. Ummik on õnneks vaid teoreetiline, sest enamasti ei seisa vastamisi mitte karjavaim ja mäss, vaid üks karjavaim ja teine karjavaim.

Väide vajab tõestuseks kindlasti näidet. Selleks pöördun jälle meie vana hea sambatüli juurde. Küsigem, kas sambavastaste puhul oli tegu mässuga karjavaimu vastu? Kas mõni protestija astus üles üksi, seades ohtu oma heaolu ja karjääri?

Ei, seda tehti kollektiivselt. Kuid ehk olid protestijad siis vähemalt väike, kaitsetu sangarite salk, umbes nagu algusaastate impressionistid või 40 kirja signataarid? Ei, ka seda mitte. Esiteks näitavad küsitlused, et samba vastu on umbes 1/3 elanikkonnast, mis on küll vähemus, aga mitte marginaalne. Teiseks on Tallinna kultuuri-establishment’ist samba vastu koguni enamus. Vähemalt otsustades protesti kõlavuse järgi, mis ütleb mõndagi ka meediagurude enamiku (vaikiva) eelistuse kohta.

Kui nüüd kujutada ette üht „keskmist” kunstnikku, arhitekti, kriitikut või kunstitudengit, siis küsigem, kas vastuhakk Vabadussõja võidu sambale tähendaks talle vastuhakku karjale? Oh ei, risti vastupidi, ta oleks oma karjaga kenasti ühel meelel.

Siinkohal ei kasuta ma sõna „kari” mitte halvustavas, vaid piltlikus tähenduses. Ühiskond ei ole homogeenne, ühtlane, ja inimesed ei ela ega tegutse korraga kogu Eesti ühiskonnas. Nad tegutsevad omal alal ja suhtlevad oma ringkonnaga. Meil igaühel on oma kari, sageli ka mitu. Ärimeestel on ärimeeste kari, mootorrattameestel on mootorrattameeste kari ja individualistidel on individualistide kari. (See viimane on muidugi samasugune irooniline paradoks kui need, millest kõnelesin eespool.) Niisiis ei nõudnud ega nõua Võidusambale vastuhakk ühelt kunstnikult või kriitikult mingisugust julgust. Arvata tänases Eestis teisiti kui valitsus, see on maailma kõige ohutum asi. Julgust nõudis ja nõuab loomeinimese mainele pretendeerijalt hoopis samba pooldamine, sest see tähendab vastuolluminekut „omadega”, näiteks oma professoriga kunstiakadeemias või Tallinna ülikoolis. Või mõjuka kriitikuga Eesti Ekspressis, kes su järgmise näituse pisikesteks tükkideks võib teha. Valitsused tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Need omad jätavad su „reetmise” viimati aastateks meelde.

Nii kõva mees kui Jüri Arrak võib selle võimalusega mängimist endale lubada, kuid lihtne ei ole see kindlasti tallegi. Pole seda hirmugi, et mõni arvamusliider, kes muidu ei väsi mässu ja mässajaid ülistamast, talle selle eest tunnustust avaldaks – kas või printsiibi pärast. Kuigi oleks põhjust, sest Arrak käitus kahtlemata julgelt.

Et tõeline vastuhakk päris karjavaimule julgust nõuab, ei ole minu oletus ega luul, vaid leidis praktikas tõendust. Pean silmas arhitekt Harri Kivilo juhtumit, kus iseseisvalt mõtlev loomeinimene söandas avalikult arvata teisiti kui Eesti Arhitektide Liit ja kes selle eest nimetatud liidu poolt sisuliselt vande alla pandi.

See on huvitav seik ja viib meid tagasi alguses märgitud paradoksi juurde: kes ei mässa, see keedetakse seebiks. Tegemist on laiahaardelise teemavaldkonnaga, mida siinkohal arutama hakata pole  ruumi. Tahan vaid märkida, et mässumeele moondumine sunniks ja koguni vägivallaks on ajaloos nii tavaline, et tegemist ei saa olla juhusega. Selle juures ei ole tarvis tingimata meenutada revolutsioone, ei giljotiini ega tšekaad. Võib mõelda tänapäeva lääne kultuurielule laiemas mõttes, juhtivatele mittepoliitikutest arvamusliidritele – kriitikuile, ajakirjanikele –, ülikoolides ja loomeühendustes valitsevale mentaliteedile. Neis ringkondades on vasakpoolsus sisuliselt kohustuslik ja mõistet „parempoolne intellektuaal” ei tunnistata. (Kui juba parempoolne, siis ikka vürtspoodnik või võimur.) Mis tähendab sügavat sisemist sallimatust, millest ei oleks ju lugu, kui seda ei viljeldaks kõlavate sallivusloosungite all ja vikerkaarelippude lehvides. Tundub, nagu oleks vasakpoolsel mõtteviisil mingi eriõigus olla sallimatu, nii nagu vasakpoolsetel tudengitel on eriõigus loopida puruks vaateaknaid. Neil lihtsalt on see õigus, ehkki keegi ei oska öelda, miks või mille eest.

Kuid aitab sellest kõrvalepõikest.

 

Karjavaimust kõneldes tasub olla valvas, et seda sõna mitte tarvitada vales tähenduses. On karjavaim ja on massipsühhoos. Ehkki need kaks nähtust on usutavasti suguluses, ei ole need ometi üks ja seesama. Karjavaim on midagi suhteliselt stabiilset, see iseloomustab inimese käitumist, sõprade, põhimõtete ja otsuste valikut päevast päeva ja aastast aastasse. Kunstnik peab arvestama, et tal ei ole arukas minna lootusetult tülli kõigi oma kolleegide ja kriitikutega, ajaloolane kõigi ülejäänud ajaloolastega, ärimees kõigi ülejäänud ärimeestega, suvaline indiviid kõigi oma sugulastega jne. Massipsühhoos on aga ühekordne nähtus. Nagu palavikuhoog, ja võib ka korduda nagu palavikuhoog. Mõni on sellele vastuvõtlikum kui teine – jälle täpselt nagu palavikulegi. Massipsühhoos ei ole tingimata taunitav – mõelgem eesti rahva seisundile Laulva revolutsiooni tipphetkedel 1988. aastal –, kuid omamoodi lahtise tulega mängimine on see kindlasti.

Kuid karjavaim? Püha tõde, mis kuulutab karjavaimuvastase mässu igal juhul õilsaks, põhineb vaikival eeldusel, et karjavaim on halb. Niisiis on karjavaimu halbuses kõhklemine ketserlik. Aga mis siis, kui ei olegi halb? Vähemalt mitte igal juhul ja tingimata?

Mõistan lugeja ehmatust. Kuidas võib keegi kirjaoskaja inimene avalikult kiita karjavaimu? Pole jõledamat asja kui karjavaim – kas meie helgemad pead seda meile juba sadakond aastat korrutanud ei ole? Vähemalt Siuru päevist peale?

Ei maksa siiski ehmuda. Võtke parem kätte näiteks suurepärane lasteraamat, Leida Tigase „Lugu kahest laisast varesest” (lastekirjanduse võistluse auhinnateos aastast 1936). Raamatus on juttu kahest varesepojast, kes jäävad isa ja emata, ning kuna nad on laisad ja rumalad, siis heidetakse nad välja ka vareseparvest. Nende suurekssaamise (st vastutusvõimeliseks muutumise) lugu on ühtlasi lugu sellest, kuidas leida tagasitee „karja” hulka. Muide, samasuguse loo jutustab meile ka tuntud mässaja Aleksis Kivi oma „Seitsmes vennas”. Vennad üritavad elada väljaspool karja (oma kihelkonna rahvast), kuid eksperimendiks see jääbki. Mõlemad lood lõpevad õnnelikult, nii varesepoegadest kui vennastest saavad tublid karja liikmed. Mis tähendab, et võime ja oskus kuuluda karja ei näita mitte nõmedust ega vaimuvaesust, vaid küpsust.

Probleem üleliia andeka liikmega jääb siiski karjas alles. Sellisel isendil tekivad karjaga reeglina tõepoolest vastuolud. Kuid oluline on mõista, et need ei pruugi viia sugugi mässu ega konfliktini. Mulle on alati imponeerinud viis, kuidas Shake­speare lahendas analoogilise probleemi. Nimelt oli tema ajal kombeks, et tragöödia vaheaegadel tulevad lavale klounid ja lõbustavad pealtvaatajaid trikkidega. Suurele dramaturgile ei meeldinud see komme põrmugi, aga ta ei tõtanud „kivinenud kontseptsioone purustama” ega „vaatajat šokeerima”, vaid kirjutas „Romeosse ja Juliasse” sisse koomilise osa, Julia amme. Tragöödia jäi seejuures tragöödiaks ja paneb publiku nutma tänagi, aga „kari” oli rahul. Shakespeare ei lammutanud midagi, ta arendas edasi.

Kuidas võiks see tõdemus jõuda meie kultuuriskandalis­tideni? Pean tunnistama, et ei tea igavamat asja kui skandaalne kunst.

Võtame kokku. Väitepundar, et mäss karjavaimu vastu on õilis ja viib edasi, on ekslik kolmel põhjusel: esiteks, karjavaim kui selline pole sugugi paha, vaid pigem loomulik (ehkki sel on varjuküljed); teiseks, geniaalne kunst võib sündida ka ilma mässu ja lõhkumiseta; kolmandaks, suur osa ümberringi nähtavast nn mässust ei käigi karjavaimu kui sellise vastu, vaid on ühe karja mäss teise karja vastu. Järelikult mitte mäss, vaid lihtsalt erinevate karjade erinev arvamus.

Selliste olukordade lahendamiseks on välja mõeldud demokraatia. Sellest järgmisel korral. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming