Hea kultuuriminister

Riik keskendub aina enam oma institutsioonide rahastamisele ning aastaid tegutsenud eraalgatused peavad jätkuvalt kulkale lootma.

OTT KARULIN

Indrek Saar seisab järgmisel nädalal kultuuriministrina kolmandat korda riigikogu ees, et anda aru valdkonna keskse poliitikadokumendi „Kultuur 2020“ täitmise edusammudest. Jääb vaid üle loota, et rahvasaadikuil on tahet ja mahti kultuuriministeeriumi aruanne enne põhjalikult läbi töötada ning esitada küsimusi, millest aimub sisulist huvi ja strateegilist mõtlemist.

Kultuuriminister võib end igal juhul kindlalt tunda: valdkonna eelarve kasv jääb küll vaid ühe protsendi juurde, aga vähemalt ei vähene, mis on hea näitaja, arvestades, et eelmisel aastal viidi lõpule mitme hoone ehitamine või renoveerimine ja 2017. aastal samamahulist ehitustegevust ei plaanita. Ka enamiku ministeeriumi rahastatud institutsioonide tegevustoetus kasvas – mitte küll hüppeliselt, aga ütleme siis, et stabiilselt. Tõsi, nii mõnigi erateater ja väikemuuseum jäid rea alla.

Allvaldkondadest kasvas enim loomemajanduse eelarve (üle poole), aga eks see pidu ole tähtajaline, sõltudes ELi struktuurivahendite rahasüstist. Üle kolmandiku kasvas rahvakultuuri valdkonna eelarve ja seda tänu Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA lisarahastusele seoses suvel toimuva XII noorte laulu- ja tantsupeoga. Kaunite kunstide allvaldkondade koondsumma moodustab kultuuriministeeriumi eelarvest jätkuvalt neljandiku. Kusjuures kõige enam sai vahendeid juurde kujutav kunst, mille eelarve kasvas kolmandiku võrra, mis on aga tegelikult endiselt liiga vähe ja liiga hilja – selle allvaldkonna kasutada on vaid protsent kunstide valdkonna eelarvest. Suurima osakaaluga kunstivaldkond on endiselt teater, millele kulub 60% eelarvest (tõsi, eelmisel aastal oli see näitaja 65%, aga eks mõni teatrimaja sai ka valmis).

Eelnev viitab selgelt ka sellele, et Eesti Kultuurkapitali rahaline panus on alavaldkonniti erineva mõjuga: arhitektuur ja kujutav kunst on valdkondadena põhimõtteliselt kulka rahastada (vastavalt 87 ja 75% kogu sellele alavaldkonnale minevast riigitoest), kirjandus on seda kolmandiku ja filmikunst neljandiku ulatuses, samal ajal kui muusikavaldkonna toetustest jagab kulka 15% ja etenduskunstide puhul vaid 5%. Mingit mõistlikku kultuuripoliitilist selgitust sellele ei ole.

Eelmise aasta saavutused

Siit jõuamegi tagasi dokumendi „Kultuur 2020“ juurde. Alustan präänikust: 2016. aasta kultuuri(poliitika)st jääb selgelt sõelale viis head tulemust.

Aasta plakatipoisiks on loomulikult sügisel avatud Eesti Rahva Muuseumi uus maja – kaua tehtud, kaunikene. Ilmselt on kultuuriministeeriumil oidu investeerida järgnevatel aastatel ka muuseumi töösse, et avanäitused ei peaks aastakümneteks muutumatuna tolmuma jääma, sest nende arendamiseks pole ressursse. Võib-olla on just ERM see institutsioon, mille puhul tuleks püüda täita „Kultuur 2020“ kümnendat punkti, kus kirjas: „Riik loob soodsad võimalused eraraha kaasamiseks kultuurivaldkonda [—] soodustades riigi ja eraettevõtjate koostöös elluviidavaid algatusi“? Muidugi peaks riik suutma ERMi ka üksinda ülal pidada, aga suuremat lisarahastust järgmiste aastate eelarveprognoos loota ei lase.

Väiksemamahulisi – aga kindlasti mitte vähemtähtsaid – eraraha kaasamise näiteid leiab ka 2016. aastast. Lausa kaks: Swedbanki, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning maestro Paavo Järvi asutatud Sihtasutus Eesti Pillifond, mille eesmärk on muretseda aastas 2–4 rariteetset instrumenti ning anda need kasutada noortele interpreetidele (2016. aastal soetati lausa kuus instrumenti), ning koostöö Eesti Pandipakendi ja heategevusfondiga Aitan Lapsi, kes tahab viia taara­automaatide kaudu annetatud raha eest kolme hooaja jooksul igasse lasteaeda tasuta keskkonnateemaline etendus.

Kolmas eelmise aasta saavutus on, et kultuuriministeeriumi eestvedamisel välja töötatud noorte huvitegevuse toetussüsteem sai valitsuse heakskiidu ning rakendub selle aasta 1. septembrist. „Toetuse eesmärk on suurendada 7–19-aastaste laste ja noorte osalemist regulaarses huvitegevuses, parandada teenuse kättesaadavust ja kvaliteeti ning tagada mitmekesisem valik kõikides Eesti piirkondades. Toetust rakendatakse peamiselt kohalike omavalitsuste kaudu ning riigi täiendava toetuse suurus on 2017. aastal kuus ja edaspidi 15 miljonit eurot aastas. Prioriteetseid valdkondi on kolm: sport, kultuur ning loodus-täppisteadused ja tehnoloogia,“ on kirjas „Kultuur 2020“ aruandes.

Kõlab küll totralt, aga selline ministeeriumidevaheline koostöö pole sugugi harjumuspärane. Neli aastat tagasi, kui „Kultuur 2020“ oli valmis riigikogu menetlusse minema, kirjutasin: „[P]õrkusime juhtrühmas pidevalt nn klaasseinte vastu: kultuuripoliitika on tihedalt põimunud haridus-, regionaal- ja majanduspoliitikaga, kuid „Kultuur 2020” eesmärke polnud võimalik seada mahus, mis ulatub teiste ministeeriumide haldusalasse, kuigi tegemist peaks olema riikliku, seega kõiki valdkondi ja ministeeriume hõlmava strateegiaga. Kuigi juhtrühmas olid ametnike tasandil esindajad mitmest ministeeriumist, eeldaks tõeliselt toimiva kultuuripoliitika kujundamine kokkuleppeid ka ministrite ja erakondade tasandil.“ (Sirp 28. II 2013) Noorte huvitegevuse toetussüsteemi rakendamine annab lootust, et ollakse õigel teel ja järgmise kultuuripoliitika põhialuste ettevalmistamisel (mis peaks algama hiljemalt aasta pärast) on koostöö teiste valdkondade (ja ministeeriumidega) sisulisem.

Neljas 2016. aasta tulemus on 1. jaanuaril jõustunud ravikindlustuse seaduse muudatus, millega kehtestati kuupõhise summeerimise alusel kindlustuskaitse saamise võimalus ehk ravikindlustus saadakse ka juhul, kui isiku eest deklareeritakse sotsiaalmaksu mitme võlaõigusliku lepingu pealt, aga summas, mis kokku ületab kehtestatud sotsiaalmaksumiinimumi. Jällegi: tundub totter, et oleme jõudnud oma seadusandluses alles praegu lihtsa liitmistehteni, aga hea, et lõpuks jõudsime. Päral ei ole me aga veel sugugi, sest ka pärast nimetatud muudatust oskab ja võib süsteem arvutada vaid ühe kuu lõikes, kuigi tarvis oleks sotsiaalmaksumiinimumi kuuülest summeerimist ehk olukorda, kus arvestatakse näiteks viimase kuue kuu keskmist tasutud sotsiaalmaksu ja kui see ületab miinimumi, saab inimene ka ravikindlustuse. Teisisõnu: liita juba oskame, nüüd on aeg asuda jagamistehete juurde. Loodetavasti ei jäta kultuuriministeerium sel teemal tuuleveskitega võitlemist ega jää loorberitele puhkama, vaid kasutab dokumendis „Kultuur 2020“ sõnastatut heas mõttes ära sama osavalt ja järjekindlalt, nagu seda on tehtud kultuuritöötajate brutotöötasu alammäära tõstmisel.

Indrek Saart tuleb tõesti kiita selle eest, et ta on kultuuriministrina kultuuritöötajate palgatõusu eest võidelnud: kui eelmisel aastal tõsteti miinimum 830 euroni, siis selle aasta algusest kehtib 942eurone alampiir ehk paljudel kultuuritöötajatel on kaks aastat järjest tõusnud palk 13,5%. „Kultuur 2020“ üheteistkümnendas punktis seatud eesmärgini („Riik võtab suuna riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutsekvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu tõstmiseks täistööaja korral Eesti keskmise palga tasemele.“) on aga veel pikk tee minna (õigemini vaid alammäära tõstmine 13,5% aastas tagabki aastaks 2020 seatud eesmärgini jõudmise).

Tummine tõrvatilk meepotis

Kui kultuuritöötaja palga alammäära tõstmisel on ministeerium vägagi osavalt rakendanud dokumenti „Kultuur 2020“ (olgu meelde tuletatud, et see on riigikogus vastu võetud tegutsemisjuhis valitsusele, mille täitmist viimaselt eeldatakse), siis strateegia seitsmendat punkti on minister ja ametnikud aina kuritarvitanud, ja seda eriti eelmisel aastal. Punkt ise on sõnastatud järgmiselt: „Lisaks muudele riigieelarvelistele vahenditele rahastatakse kultuuri avalik-õigusliku Eesti Kultuurkapitali kaudu. Kultuurkapitali aluspõhimõtteid, milleks on eelarve kujunemine seaduses ettenähtud korras ja valdkondade ekspertidest koosnevad sõltumatud sihtkapitalid ja ekspertgrupid, ei muudeta. Kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi ning Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi.“

Just sellele punktile viidates reformiti eelmisel aastal kujutava kunsti rahastamist nii, et ministeeriumi taotlusvooru vahendid koondati nelja (Tallinna Kunstihoone Fond SA, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus SA, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum MTÜ ja Eesti Kunstike Liigu galeriid) keskse näituseasutuse tegevustoetuse võimalikult suuremahuliseks rahastamiseks ning ülejäänud valdkond jäeti kulka rahastada. Tuleb vaid nõustuda Markus Toomperega: „[Ke]egi ei vaidle vastu mõttele viia institutsioonid kulka alt välja. See on olnud aktuaalne probleem ja mitmete vaidluste keskmeks juba pikemat aega. Kulka on eelkõige mõeldud loovisikutele, aga kunstivaldkonnas ministeeriumi marginaalse rahastuse tõttu on üha enam asutusi (mh riigiasutusi) taotlenud toetus kulkast. Eriti markantne on see, et ministeerium peab normaalseks, et kunstimuuseumite põhitegevuse osa peabki tulema kulkast.“ (kultuur.err.ee 31. I 2017)

Siinkohal on paslik meenutada „Kultuur 2020“ sünnilugu: dokumendi sisend tuli valdkonnalt, mis seejärel juht­rühmaga läbi ja kokku kirjutati. Seejärel läks tekst toonasele kultuuriministrile Rein Langile toimetada. Nn kulka-punkti algne, valdkonna ja juhtrühma sõnastatud mõte oli, et valdkonnas tunnustatud jätkutegevused (nt festivalid, kirjastustegevus jms), mida finantseeritakse kulka projektitoetustega, peaksid saama tegevustoetust kultuuriministeeriumilt. Ehk see, millised jätkutegevused peaksid olema toetatud otse riigieelarvest, võiks olla valdkonna enda otsustada (kulka eksperdikomisjoni vahendusel). Ministri versioonis asendus fraas „valdkonnas tunnustatud“ sõnapaariga „kultuuripoliitiliselt oluline“ ning riigikogus vastu võetud versioonis tuli tagasi eelmise, 1998. aastal vastu võetud kultuuripoliitika põhialustes läbivalt kasutatud konkreetse tähenduseta fraas „rahvuskultuuriliselt oluline”, mida juhtrühmas põhimõtteliselt välditi. Nentisin toona eelviidatud artiklis, et nii „kultuuripoliitiliselt oluline“ kui ka „rahvuskultuuriliselt oluline” võiks põhimõtteliselt mõlemad ümber öelda nii: „see, mis ministrile meeldib” ja sellise sõnastuse kasutamine „on märk põhimõttelisest vastuolust valdkonna ja ministeeriumi ootuste vahel“.

Ei teagi, kas see on irooniline või lihtsalt kurb, et sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Saar nüüd nii agaralt oma eelkäija, reformierakondlase poliitikat rakendab. Ühelt poolt on ju arusaadav, et ükski eelarve ei kanna välja pidevalt lisanduvaid jätkutegevusi ehk tegijaid on alati enam kui vahendeid toetuseks (kui just iga uue liitumisel keegi vanadest oma kohta loovutama ei pea). Samal ajal pole aga kultuuriministeerium isegi väga tegelenud küsimusega, kuidas tagada laieneval kultuuriväljal võrdne ligipääs (sh riiklikule tegevustoetusele), valides kergema, institutsionaliseerumise tee. Kas tõesti ongi nii, et need riigi asutatud institutsioonid, kes praegu tegutsevad ja otse riigieelarvest toetust saavad, tagavad põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärgi tagada eesti kultuuri säilimine? Või dokumendi „Kultuur 2020“ esimeses punktis sätestatu: „Riik loob võimalused kultuuri arenguks ja kättesaadavuse parandamiseks nii kultuuri loojatele kui sellest osasaajatele. Kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, etnilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest.“

Kui praegune minister tõsimeeli nii arvabki, öelgu see ka selgesõnaliselt välja, et valdkond saaks esitada oma vastuargumendid. Või veel parem – ehk minister ikka tahab leida viise, kuidas tagada samaaegselt riigi asutatud institutsioonide elujõud ning vajalikud vahendid uutele tulijatele (ei, kulka vahenditest ei jätku, sest tema eelarve on ministeeriumi omast kümme korda väiksem). Ajakirjanduses ja valdkonna poolt on võimalikke lahendusi välja pakutud hulgi, aga „Kultuur 2020“ aruandes on esimese punkti juures ikkagi lakooniliselt kirjas: „Üldine tegevuspõhimõte.“ No ei ole ju, kui ministeerium keskendub aina enam oma asutatud institutsioonide rahastamisele ning hulk aastakümneid tegutsenud organisatsioone peab „ühekordsete projektidena“ jätkuvalt kulkale lootma. Kui Saar vähemalt prooviks eelkirjeldatud näilist vastuolu lahendada, oleks tal tõepoolest lootust minna ajalukku hea kultuuriministrina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht