Haridustööstuse buum ja krahh

Ülle Madise

Mõne aasta eest rõõmustati kuskil üleilmse levikuga lehes, et on tõeline haridustööstuse buum: inimesed jooksevad ülikoolidele tormi, raha näpus, kasumid on suured ja koolide omanikud rõõmsad. Eesti läks sellegi buumiga õhinal kaasa. Nüüd siis oleme haridustöösturite kaasteelised allakäigunõlval: paljud õppejõud on üle koormatud ja õpetamistahtmise kaotanud, kõrghariduse kvaliteet on selgelt viletsam, mistap parimad  kipuvad lahkuma sinna, kus usuvad olevat rohkem võimalusi (olgu või võõrkeelt õppima, sest massiülikool on ühtemoodi niru kõikjal) või kus on lihtsalt soojem.

Tiina Kirss kirjutas EPLis, et olid ajad, kui mõni üliõpilane oli Foucault’d lugenud ja küsis seminaris sisuka küsimuse. Enam mitte. Otse vastupidi. Nüüd ripuvad igal kursusel takjatena õppejõu küljes kümned üliõpilased, kes nõuavad (siis vist teenindajalt?)  meelepärast hinnet. Mis siis, et eksamiküsimused on lihtsaimast lihtsamad (kui esitada raskeid küsimusi, siis viiakse raha mujale, seda ei saa lubada) ja enam leebemalt hinnata ei saagi.

Niisiis oleme kinnisvarakrahhi järel kõrgharidusmulli lõhkemise lävel. Muidugi võib end lohutada: mitte ainult meie, teised ikka ka. Nõnda kurtis kolleeg Wrocławi tehnikaülikoolist, et arusaadamatutel põhjustel  kaotati ülikooli sisseastumiseksamid ja kõrghariduse tase vastab nüüd vaat et põhikooli tasemele. Pead ju rääkima nii, et aru saadaks. Kui aga enamus matemaatikat ega füüsikat ei mõista (ise õpivad infotehnoloogiat), siis mis seal ikka: õpetajad ja õpetus tagasi põhikooli aega. Politoloogiaprofessoriga Barcelonast sai aga aasta eest nukrat nalja heidetud mooduliteks ja väljunditeks ning joonlauaga mõõdetavateks hinneteks ja tulemusteks  moondatud ühiskonnateaduste üle.

Need pole ainsad näited. Paistab, et mure on ühine. Massiülikool välistab teaduspõhise õpetuse ja väänab õpetavatest teadlastest teadustöö jaksu välja. Põhimõtteliselt oleks ju võimalik tuua keskkooliõpetajad ülikoolis massidele gümnaasiumi ja põhikooli kursust kordama, aga küsigem: milleks? Milleks peibutada oma eluaastaid raha eest kulutama  neid, kellel pole õpitaval alal töötamiseks eeldusi? Tegelikult ei ole võimalik igast inimesest arsti, arhitekti, juristi, pianisti, inseneri, raamatupidajat või kutselist autojuhti vormida. Inimeste anded lihtsalt on erinevad ja ehk oleks – vähemalt Eestis – targem aidata igaühel leida oma ala. See ala, mille vastu on huvi ja kus töötamiseks on eeldusi. Ja sellepärast on ülikooli sisseastumiseksamitel ja -vestlustel oma loogiline mõte. Võrdsustav ja  ühtlane kool on võib-olla ühiskonnale kasulik, ehkki ka vastuvõtukatsetega põhikoolide kaitseks on ikka ja alati häid argumente leitud; ühtlustav ülikool on aga kohe kindlasti kahjulik. Kuidagi raske on uskuda, et kõrghariduspoliitikud enam-vähem kõikjal üheaegselt aru kaotasid. Ju olid massiülikooli mudeli valikuks mingid poliitilised või majanduslikud põhjused. Või siis oldi lihtsalt laisad ega  nähtud paari käiku ette.

Traagiline on see, et oleme läinud sama rada. Ometi polnud see meie puhul paratamatu. Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamiseks on oluline tähtsaks pidada iga inimest, s.t läheneda igaühele nii individuaalselt kui võimalik, mitte lasta kellelgi lihtsalt hammasrataste vahele jääda. Seega ei sobi Eestisse formaliseeritud massieksamid, lävendid ja massiülikoolid, väikeriigis pole neid tarvis ka. Need on väikesele  rahvale lausa ohtlikud, sest nii raisatakse inimeste annet ja elu. Eestis ei olnud sisseastumiseksamite ja ülikooli vastuvõtu piirarvude kaotamise aegu suurt tööpuudust, mis nõuaks inimeste 35. eluaastani vägisi ülikoolis pidamist. Mingi loogika on mõnede rektorite omaaegses lobitöös: kuna aladel, kus saab tõepoolest kõnelda akadeemilisest kõrgharidusest, ei teki kolme aastaga valmisolekut erialasele  tööle minekuks, on kolm aastat bakalaureuseõpet ja kaks aastat magistriõpet senise nelja-aastase tööturuküpsust kindlustava õppe asemel hea võimalus kohustuslikku õppeaega pikendada ja osa sellest ka suurele hulgale üliõpilastele õppemaksuliseks muuta. Bologna protsessi eesmärk oli küll täpselt vastupidine, aga ega see ole esimene kord, mil taheti kõige paremat, ent välja tuli nigelalt. 

On selge, et ülikoolidel raha napib ja esmapilgul võis inimeste oma raha eest õppima meelitamine tunduda hea võte puuduva raha sissetoomiseks. Õnneks pole kunstiakadeemia ja muusikaakadeemia veel kunstnike tootmise kombinaatideks muutunud. Neid, kes üldse joonistada ei oska või üldse viisi ei pea, ei võeta kuuldavasti õppima ka raha eest mitte. Muide, väited, justkui annaks põhiseadus igaühele õiguse  saada kõrgharidus soovitud alal või avada oma ülikool, ei pea paika. Võib ennustada, et peatselt jõuab siiamaile üleskutse jätta kõrvale raha, kasum ja lineaarselt mõõdetavad näitajad ning keskenduda ülikoolides taas sisulisele tööle: akadeemilisele õpetamisele ja teadusele. Nii nagu kinnisvarabuumi järel jäid põldudele haigutama poolikud kipslobudikud ning tühjaks või pooltühjaks paljud kortermajad, jäävad  ühel hetkel tühjalt huikama ka mõned ülikoolide hooned. Kusjuures siis pole tühjus enam lihtsalt sisuline, vaid lausa vormiline.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming