Haridus kui eestlase kutsumus

Toomas Karjahärm

Kauaoodatud suurteos Eesti kooli ajaloost        Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul, toimetaja Veronika Varik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010. 774 lk.  Eestlaste mütoloogias on haridus rahvuslik ülesanne, missioon, kutsumus saada vaimselt suureks. Hurdal oli idee luua eestlastest eriline vaimselt kõrgseisuslik haridusrahvas, mida Jaan Undusk nimetab „eestlaste tuleviku nn kreeka variandiks”, kodumaisemalt aga „eestlaste  baltisaksa variandiks” (Keel ja Kirjandus 1997, nr 12, lk 810). Nagu seltsiliikumine on ka hariduse poole pürgimine olnud eestlaste kui väikerahva eneseteostuse ja mobiliseerimise võimas vahend. Seetõttu hõivavad hariduse küsimused eriti olulise koha eesti ühiskondlikus (rahvuslikus) liikumises ja mõttes ning kooliajalugu moodustab märkimisväärse segmendi Eesti kultuuriajaloost. Niipalju kui tsensuur võimaldas, arutati haridusküsimusi laialdaselt eesti avalikkuses ja ajakirjanduses. Kooliajalugude koostamine juubeliväljaannetena sai hoo sisse juba esimesel iseseisvusajal. Nõukogude ajal, omandas see 1960. aastatest kodupaiga ajaloo uurimise raames peaaegu üldrahvaliku ulatuse, nii et selles võib näha rahvusliku vastupanu avaldust. Viimase kahekümne aastaga on uurimis- ja avaldamisvõimalused avardunud ning omavalitsuste, mitmesuguste fondide ja vilistlaste toel on  ilmunud sadu trükiseid nii koolide kui regioonide hariduselu kohta, kusjuures harrastusajaloolaste kõrval on kaasa löönud ka professionaalid.    

Informatiivsus       

Neljaköitelisena kavandatud „Eesti kooli ajaloo” üldkäsitluse esimene köide (XIII sajandist 1860. aastateni) ilmus 1989. aastal ning paistis silma teatmeteosele kohase informatiivsuse, faktirikkuse ja põhjalikkusega. Sedasama võib öelda ka kauaoodatud teise köite kohta, mis hõlmab aega eestlaste rahvuslikust ärkamisest kuni Vene tsaaririigi kokkuvarisemiseni. Käsitluse objekt on mitmeharuline: hariduspoliitika ja elanikkonna haridustase, alg-, kesk- ja kutsekoolid ning õpetajakoolitus, õpilased ning õpetajaskond, koolivõrgu areng, koolide õppetöökorraldus ja -sisu, õppeasutuste majanduslik olukord ning pedagoogiline mõte. Seega on teos nii institutsioonide kui ka inimeste ja mõtete ajalugu. Varasemast  on mul jäänud mulje, et kirjanduses on sageli esile tõstetud talurahvakooli ja ülikooli, kuid jäetud piisava tähelepanuta vahepealne haridussüsteem, mis pakkus üsna mitmekesiseid võimalusi, eriti maakonna- ja väikelinnades. Raamat koosneb kolmest osast: rahvuslik ärkamisaeg (1860. – 1880. aastad); venestamine (1880. aastate teine pool – 1905); tsaarivõimu viimased aastad (1905–1917). Autorid on peaaegu poole sajandi vältel läbi töötanud  ja üldistanud tohutu arhiivimaterjali Tartu, Tallinna, Peterburi ja Riia arhiividest ja enam kui saja aasta vältel ilmunud erialakirjanduse. Nad pole piirdunud rahvusliku narratiiviga, vaid on püüdnud kajastada ka teiste tollal Eestis elanud suuremate etniliste vähemuste (sakslased, venelased, rootslased, juudid) hariduspüüdeid. Selles mõttes on tegemist „transnatsionaalse” ja „läbipõimunud” ajalooga (entangled histories), kuigi autorite vaatepunkt  on eestilik ja selle tuumaks on eestlaste rahvuslikud huvid. Nagu Balti mitmekeelne kultuuriruum on ka moodne Eesti kultuuri- ja hariduslugu üks ja rahvuslikke traataedu siin pole. Analoogiliselt Bourdieu’ „kirjandusväljaga” võib selle kohta kasutada näiteks metafoori „haridusväli”.   

Venestuseelne kool (eriti kesk- ja ülikool) oli eesti ja baltisaksa kultuurivälja ühiseks institutsiooniks.  Eesti rahvuslik kool sündis saksa kooli rüpes, nii nagu see on iseloomulik postkoloniaalsele kultuurisituatsioonile igal pool, kus koloniseeritud rahvas on kasutanud oma kultuuri loomiseks kolonisaatorite kultuuri. C. R. Jakobson oli koostanud oma äärmiselt mõjuka „Kooli lugemise raamatu” saksa kooliõpetajate kirjutatud „Volksschul-Lesebuch’i” ja teiste saksa päritolu tekstide põhjal. Venestusreformidega paisati niisugune seos ja sõltuvus  segi. Sajandivahetusel eristus eesti kultuur üha enam balti ühiskultuurist, süvenes vaen ja kultuurikonflikt, mitte ilma poliitilise tagapõhjata. 

Eesti rahvusluse tekkimise juuri näevad autorid balti valgustuses. Rahvusliku liikumise periodiseering ja selle faaside trakteeringu mudel on võetud Miroslav Hrochilt ja Mart  Laarilt. Mõistete selgitamisega pole autorid kuigi palju vaeva näinud. Nähtavasti on nad eeldanud, et lugeja omistab terminitele niisuguse tähenduse, nagu see on tavaks saanud rahvuslikus historiograafias. Eesti kooli all on mõistetud Eesti kui maa haridusajalugu (lk. 10). Tundub, et kirjeldusele on selles üldistavas teoses osutatud enam tähelepanu kui seletusele, mis muutub kiiremini kui selle aluseks olnud historiograafilised faktid. 

Kui lugeda haridusideoloogia ja -poliitika osi, siis näeme, et kohati oli rivaliteet ja võitlus selles valdkonnas väga äge, eriti 1905. aastal. Kõigi peamiste jõudude (valitsus, baltisakslased, eestlased) hariduspoliitilised eesmärgid olid väga erinevad ja suunatud domineerimisele regioonis. Kuid oli ka ühtelangevusi, ühiseid  huvisid ja kokkupuutepunkte, mis tegid üldse võimalikuks süsteemi ja laiemas mõttes ka kogu paljurahvuselise impeeriumi funktsioneerimise. Kuigi haridusametnike sekka pääses ka vene keelt tundvaid eestlasi, kes kuulusid uue eliidi hulka, läks jäme ots hariduselu juhtimisel baltisakslastelt riigivõimu administratsiooni kätte, nagu seda ärkamisajal olid soovinud  mitmed rahvusliku liikumise juhid. Autorid on põhjendatult ettevaatlikud, kui kõnelevad lääneeuroopaliku (saksa) ja vene haridussüsteemi olemusest, esimese asendamisest teisega Aleksander III unifitseerivate reformide tagajärjel. Ka minu meelest pole mõtet neid süsteeme moodsal  ajal teravalt vastandada ega näha selles revolutsiooni. Hariduse venestamise/ venepärastamisega ei kaasnenud tsivilisatsioonilist pööret ja kultuuriidentiteedi vahetust Balti piirkonnas, seda ei juhtunud ka nõukogude ajal. Kuna Venemaa euroopastus kiiresti ja Lääne-Euroopa kultuurimõjud jõudsid ka sinna, siis polnud konfrontatsiooni allikaks tollal mitte niivõrd hariduse sisu (see, mida õpetati), vaid organisatsioon ja juhtimine,  õppekeel ja ülalpidamine, hariduse kättesaadavus. Eesti eliidi nõudmiseks XX sajandi algul oli üldine, maksuta ja sunduslik algharidus, emakeelne õpetus seal, kus võimalik, koolide allutamine reformitud omavalitsusele, kus eestlased pidid saavutama enamuse, nagu see juhtus 1904. aastal Tallinnas. Noorsoo kasvatuses lähtusid eesti tegelased rahvuslikust vaimust, Vene valitsus aga riiklikest huvidest, s.o lojaalsusest impeeriumile ja dünastiale. Sellele pani  keskus vene rahvusluse tõusuga üha enam rõhku. Baltisaksa ülemkihid püüdsid oma kõikumalöönud positsioone säilitada või isegi kella tagasi pöörata. Moderniseerimisajastu pluralismi süvenemisega, kodanikuühiskonna ja avalikkuse arenguga hariduspoliitilised seisukohad lahknesid üha enam. Konservatiividel, liberaalidel, sotsialistidel, radikaalidel jms, kohalikel ja ülevenemaalistel parteidel olid oma ideedele tuginevad arusaamad, mida on  teoses rohkem või vähem ka kirjeldatud.     

Õppekeele küsimus   

Õppekeele küsimus oli hariduspoliitikas peamine ning konkureerivad projektid tuginesid saksa, vene ja eesti keelele. Eriti oluline oli alghariduskoolide õppekeele küsimus. Enamvähem kõik eesti tegelased pooldasid emakeelset algharidust (rahvakooli). Juba Hurt kõneles eestikeelsetest maakonnakoolidest kui talurahvakooli kõrgeimast astmest. Raamatust näeme, et eesti õppekeelega keskkoolidega  polnud asi nii selge. Jääb mulje, et ka kõige innukamad kultuurirahvuslased olid XX sajandi esimesel kümnendil ettevaatlikud eestikeelsetest keskkoolidest kõneldes (lk 472). Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelse Eduerakonna teises programmis (1909) on selle kohta öeldud: „eesti õpekeelega gümnasiumisid, realkoolisid ja tütarlaste-gümnasiumisid tuleb tarvituse järele asutada”. Baltisaksa ülemkihtide koolipoliitika oli  küll konservatiivne, kuid langes eesti/läti ringkondadega kokku emakeelse hariduse nõudes. Rüütelkonnad ajasid omi asju Peterburi võimukoridorides ja riigiduumas iseseisvalt ja mingit koostööd eesti tegelastega ei tehtud. Vana ülemkihi traditsiooniline mentaalsus, soovimatus minna kompromissile mõõdukate eestlastega, illiberalism, nagu seda nimetab Gert von Pistohlkors, ei võimaldanud kohalike rahvaste ühisrinde moodustamist pealetungiva  venestuse vastu, nagu seda pooldas ka Hurt (C. R. Jakobson oli vastu).     

Venestus       

Niinimetatud imperiaalse pöörde (Imperial turn) raames on rahvusvahelises historiograafias viimasel aja märgatav ulatuslik debatt Vene keisririigi hilise perioodi rahvuspoliitika üle. Ühed uurijad väidavad, et valitsus pidas silmas mittevene rahvaste venestamist, teised  kinnitavad, et selliseid sihte ei seatud, kolmandad peavad riigikeele kui kommunikatsioonivahendi sunniviisilist juurutamist kõigis sfäärides moderniseerimise vältimatuks instrumendiks. Toon siin näiteks Natalja Andrejeva seisukoha:  „Sageli võib kodumaises ja välismaises historiograafias kohata valitsuse Balti-poliitika tõlgendamist venestuslikuna, mis pole õige ega peegelda adekvaatselt selle nähtuse olemust. Mõiste „administratiivne venestamine” ei sobi märkimaks meetmeid, mis kärpisid rüütelkondade kompetentsi,  kuna nende ülesandeks oli riikliku juhtimise unifitseerimine ja standardiseerimine. Termini „kultuuriline venestamine” kasutamine XIX sajandi 80. aastate lõpu – 90. aastate koolireformidesse puutuvalt pole samuti õiguspärane, kuna ühtse riigi tingimustes oli reform esmajoones dikteeritud püüdest lähendada ääremaid ja põliseid kubermange, laiendades ülevenemaalist koolide süsteemi Baltikumile. See püüe, aga mitte valitsuse  soov muuta jõuga eestlased, lätlased ja sakslased venelasteks, tingis vene keele sisseviimise peamise õppekeelena krai õppeasutustesse. Vene keelele „väärika koha” kindlustamises nägi valitsus tähtsat vahendit riikliku ühtsuse kindlustamisel ning eesti ja läti elanikkonna germaniseerimisele vastutöötamisel.” Mitmed autorid, sh Geoffrey Hosking, Andreas Kappeler, Aleksei Miller, Jevgenia Nazarova, Toivo Raun, Theodore R. Weeks, kirjutavad „kultuurilisest venestamisest” esmajoones seoses valitsuse keelepoliitikaga. Algkoolides venekeelse õpetuse sisseseadmises on nähtud mittevene rahvaste assimileerimistaotlust ja seda seisukohta jagavad ka „Eesti kooli ajaloo” autorid. Nad on lähtunud teesist, et venestamine oli Vene riigi ametlik hariduspoliitika, mida tajusid sellisena ka Baltimaade põliselanikud, kuid assimileerimise mõttes ei kandnud see vilja (lk 10, 238, 390, 392, 431,  485, 511, 645 jm). Teoses on osutatud, et baltisakslased püüdsid veel pärast 1905. aastat saksakeelsete erakoolide kaudu eestlasi saksastada (lk 511). Eestlaste assimileerumise ja akulturatsiooni kohta meil siiski täpsemad andmed puuduvad, et hinnata selle protsessi ulatust hilise impeeriumi perioodil. Kaasaegsed olid igatahes mures, et suur osa rahvuse intellektuaalsest ressursist ei leia kasutamist kodumaal ja Venemaal sulanduvad eestlased  sealsesse ühiskonda nii perekondlikult kui keeleliselt.     

Vene Balti-poliitika kuldreegel hilises Vene impeeriumis oli niisugune: saksa mõju tuleb vähendada ja vene mõju suurendada sellisel viisil, et kohalikud põliselanikud (inorodtsõ) ei saaks liiga palju õigusi ega pääseks kohalikus halduses (maaomavalitsuses) domineerima. Keelepoliitika oli õigeusu levitamise kõrval peamine kultuurilise venestamise instrument,  mida kasutati juba XIX sajandi esimesel poolel Nikolai I valitsemisajal. Nagu raamatust selgub ei läinud koolide venestamine tegelikus elus üldsegi ladusalt: seda saboteerisid vahelduva eduga nii eesti kui ka saksa koolitegelased ja ka valitsus ise oli sunnitud tegema järeleandmisi. Unifitseerimisele ja tsentraliseerimisele vaatamata säilis Balti provintside koolisüsteemi kõigis lülides kohaliku autonoomia teadvus, nii eesti/läti kui ka baltisaksa kogukond polnud  nõus kriitikavabalt üle võtma Venemaa sisekubermangude hariduslikke malle. Tuleb silmas pidada, et talurahvakoolist ei tõrjutud eesti keelt kunagi täielikult välja; luterliku emakeelse usuõpetuse kõrval jäid alles ka eesti keele tunnid. Kuigi rahvuskoolist on veel vara rääkida, jõudsid kooli rahvuslikud ideed. Eestlased jäid keskhariduskoolide venestamise suhtes ükskõiksemaks, sest haridust tuli neil nii enne kui pärast reformi omandada  võõrkeeles. Vene keelt osates said nad töötada ja edasi õppida kogu impeeriumis. Baltisakslaste meelepaha oli suurem, kuna nemad kaotasid võimaluse õppida emakeeles. Hariduse sisu muutus venepärasemaks, käibele tulid venekeelsed üleriigilised õpikud, õppeplaanid, sisekorraeeskirjad, isegi vormiriietus. Venekeelne kool tõi eestlastele lähemale vene kultuuri, ajaloo ja kirjanduse, ühiskondlikud ideed. Nagu öeldud, koolide venestus identiteedivahetust  kaasa ei toonud. Valitsus alahindas Balti rahvuslikke liikumisi ja kaugelearenenud rahvuslikku eneseteadvust, pani alusetult suuri lootusi venestuslikele meetmetele. Moodsate ideoloogiate nagu rahvuslus, liberalism ja sotsialism levik oli venestusest tähtsam tegur.       

Erakoolid 

Emakeelsete erakoolide asutamise õigus oli 1905. aasta rahvaliikumise suurimaid võite. Kõnealusest raamatust saame selle kohta  üsna hea kogupildi. Eraalgkoolides (need olid peamiselt kõrgema astme algkoolid) õppis vähem kui kümme protsenti vastavast kontingendist, kuid erakeskkoolidel oli hoopis suurem tähtsus. Erakoole peeti üleval annetustest, vanemate õppemaksust ja omavalitsuste toetusest. 

Baltisakslased taastasid ja arendasid kiiresti välja saksakeelsete alg- ja keskhariduskoolide  võrgu, mis koos avalike koolidega rahuldas nende vajadused täielikult. Saksa kooliseltside (Schulverein) asutamine kasvas kümnete tuhandete osavõtjatega massiliikumiseks, mis saksa koolielu kõrval propageeris ka moodsat avalikkust, püüdis saksa vähemust rahvuslikult mobiliseerida (vt ka Jörg Hackmanni, Anders Henrikssoni, Feliks Kinkari, Heide Whelani töid), eristudes sellega teravalt traditsioonilistest seisuslikest struktuuridest. Raamatust näeme, et eestlased polnud erakoolide massiliseks  asutamiseks valmis. Kui saksa koolid said õppekirjandust ja isegi õpetajaid tellida Saksamaalt, siis eestikeelne õppekirjandus koos vastava erialaterminoloogiaga tuli alles luua. XIX sajandi teise poole venestusreformid olid pidurdanud ka eesti keele edendamist kultuurkeeleks.       

Saame teada, et aastail 1906–1908 loodi üldse neli eesti õppekeelega keskhariduskooli  (Tartus, Pärnus, Nuustakul, Viljandis), kus õppisid peamiselt tütarlapsed. See tõestas, et eestikeelne keskkool oli põhimõtteliselt võimalik, kuid mitte alati kasulik. Mittevenekeelsete erakoolide lõpetajad pidid lõpueksamid sooritama vene keeles mõnes kroonugümnaasiumis, sageli isegi Venemaal, mis nõudis ümberõppimist ja lisakulutusi. Karjääri tegemiseks (sh Venemaal) ja edasiõppimiseks ülikoolis oli vajalik riigikeele oskus. Pealegi takistasid  võimud mitmesugustel ettekäänetel eestikeelsete erakoolide asutamist, puudu oli eestikeelsetest gümnaasiumiõpetajatest ja õppevahenditest. Hoopis hoogsamalt asutasid eesti haridustegelased vene õppekeelega erakoole ja eesti õppekeelega keskkoole rohkem ei loodud. Niisugused tuntud erakoolid nagu Hugo Treffneri, Elfriede Lenderi ja Jakob Westholmi oma olid vene õppekeelega, kuigi seal õpetati ühe õppeainena fakultatiivselt ka  eesti keelt.     

Pragmaatilised kaalutlused domineerisid ka hariduselus: eesti asja sai ajada ka vene keeles, võib-olla pareminigi kui emakeeles. Vene reputatsiooniga eesti tegelased nagu Jaan Poska ja Konstantin Päts saavutasid võimudelt  mõnikord rohkem kui oma iseteadvust kõvahäälselt kuulutavad isamaalased. Eesti seltskonnas tulid ilmsiks eriarvamused, osa tegelasi nagu Oskar Kallas ja Mihkel Kampmann soovitasid eesti erakeskkoolidele faktiliselt kakskeelsust, vastu oli Peeter Põld (lk 473). Vene õppekeelega ministeeriumikoolidel oli nii pooldajaid kui ka vastaseid. Multikultuurilise linnaühiskonna (seda on Tallinna näitel viimasel ajal uurinud USA New Haveni  ülikooli õppejõud Bradley D. Woodworth) üheks tunnuseks oli tõsiasi, et haritumal kihil ei pruukinud domineeriv keel üldse mitte langeda kokku etnilise päritolujärgse keelega. Emakeele, kõnekeele ja rahvuse vahekord oli „kolme kohaliku keelega” (eesti/läti-saksavene) Balti provintsides keerukas. Just neil põhjusil kurtis Riias resideerunud Baltimaade ajutise kindralkuberneri kantselei ülem salanõunik Pjotr Koškin 1908. aastal selle üle, et  emakeel pole kindel venelase/veneluse tunnus, kuna krais on rohkesti segaabielusid. 1917. aastal moodustasid erakoolid peaaegu poole kõigist keskhariduskoolidest, seal õppis 43 protsenti keskkooliõpilastest. Eestlaste asutatud vene õppekeelega erakoolides õppis ka teiste rahvuste esindajaid, nii venelasi kui sakslasi; nimetamisväärne hulk eestlasi õppis baltisaksa erakoolides. See oli multietniline ja -kultuuriline seltskond, kus  kultuuripiirid ei tarvitsenud alati kattuda etniliste ja poliitiliste eraldusjoontega. Vaatamata sellele, et ääremaade venepärastamist taotleval valitsusel puudus liberaalne arusaam mitmekesisusest, näeme, et hilises keisririigis oli eestlasel võimalik saada hea haridus ja edendada omakeelset kultuuri, mis oli väikerahva rahvusliku identsuse alusmüür. Eestluse tõus oli venestamisest olulisem tegur.       

Autorite arvutuste järgi õppis 1917. aastal keskhariduskoolides üle 7000 eestlase, neist u 3000 erakoolides (lk 531–535), impeeriumi kõrgkoolides õppis u 1000 üliõpilast ja u 1000 oli kõrgkooli lõpetanuid (lk 647). Neile  lisandusid kutseõppeasutuste õpilased ja vilistlased. Merekoolid võimaldasid eestlastel tõusta mererahvaks, majanduse moderniseerimist toetasid tehnika-, põllumajandus-, kommertskoolid jms. Õpetajaskond, eriti rahvakooliõpetajad olid eesti intelligentsi kõige arvukam ja tegusam rühm maal. Keskhariduskoolide õpetajaskonnas oli eestlasi siiski veel vähe – alla ühe neljandiku.     

Kõnealuse raamatu kokkuvõtlikuks sõnumiks võiks olla tõdemus, et eestlased olid iseseisvuse eel hariduse kandel kujunemas maarahvast moodsa aja rahvuseks, natsiooniks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming