Hannah Arendt ja totalitarismi käsitlused kaasajal

Margaret Tali

 

 

Hannah Arendt on kujunenud üheks XX sajandi silmapaistvamaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks, kellele viidatakse sotsialistlike ühiskondade kultuurist, feministlikust teooriast ning kodanikuühiskonnast kõneledes peaaegu kohustuslikus korras. 2006. aastal möödus Arendti sünnist 100 aastat. Sellele ümmargusele numbrile oli pühendatud Goethe Instituudi ja Swedish Collegium of Advanced Study’ korraldatud konverents “Hannah Arendt. Critical Encounters”, mis tõi kokku eri valdkondade nimekaid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi. Ettekannetega esinesid näiteks Dick Howard ja Eestitki külastanud Agnes Heller, osaleda oli lubanud ka Julia Kristeva, kes viimasel hetkel saatis korraldajatele üksnes oma kavandatud kõne, mida seminaril jagati. Kuna Moderna Museetis toimunud konverentsil ei keskendutud mõistagi üksnes postsotsialismi tähendustele ning poliitilise vastupanu mõtestamisele nõukogude ühiskonnas (Arendti pärandit ja selle valiidsust kaasajal käsitleti avaramalt), võtan endale vabaduse rääkida just neist ettekannetest, kus käsitleti Arendti vastavaid seisukohti ning nende edasiarendusi.

 

 

Arendti elukäik

 

Köningsbergi juudikogukonnast võrsununa lõpetas Arendt Marburgi ülikoolis teoloogia ja filosoofia õpingud. Tema sealne afäär oma õppejõu Martin Heideggeriga on andnud alust paljude Arendti mõtete sidumiseks Heideggeri teooriatega ning siiani jagub neidki, kes tunnustavad teda eelkõige Heideggeri mõtete edasiarendajana. 1929. aastal kaitses Arendt Heidelbergi ülikoolis Karl Jaspersi juhendamisel oma doktoritöö ning siirdus 1930. aastatel fašistliku režiimi eest elama Prantsusmaale, tegutsedes seal aktiivselt juudi põgenike õiguste kaitsjana. 1941. aastal  emigreerus ta Ameerikasse, kus kirjutas ka valdava osa oma raamatutest. Arendt luges loenguid mitmetes Ameerika ülikoolides, tegutses Chicago ja Princetoni ülikoolis professorina ning pidas kirjavahetust mitmete Euroopa intellektuaalidega. Tema tuntumate filosoofiliste ning poliitiliste tööde hulka kuuluvad “Totalitarismi päritolu” (1951), “Mineviku ja tuleviku vahel” (1961) ning “Revolutsioonist” (1963).

 

 

Arendt ja postsotsialismi teooriad

 

Arendti näol on tegemist kõige avaramas mõistes ühiskonnateoreetikuga, kelle isikupärased ja sütitavad kirjutised on taganud talle valdkondadevahelise edu. Kuigi ta toetus oma käsitlustes marksistlikule teooriale, ei astunud ta dialoogi klassikalise sotsioloogiaga, millele panid aluse Durkheim ja Weber. Samas, nagu rõhutasid mitmed esinejad (Dick Howard, Alexandra Segerberg), ei ole Arendti näol tegemist ka üksnes poliitilise filosoofiga.

Raamatus “Totalitarismi päritolu” (1951) pakub Arendt välja oma totalitarismi genealoogia, mida ta vaatleb juudi küsimuse kaudu. Arendt ei pidanud totalitarismi kaasaegsete riikide sotsialistliku riigikorra alternatiiviks, vaid modernsuse kriisi tulemuseks lääne ühiskonnas. Tema seisukohalt on see Euroopa imperialistlike projektide jätk, milleni viis Arendti arvates kodanluse võimuiha. Tema välja pakutud totalitarismi mõiste kujunes raamatu avaldamise järel fašistliku režiimi ning Stalini-aegse poliitilise korra ühisnimetajaks. Ka edaspidi on Arendt oma teostes välja pakkunud mitmeid uusi mõisteid, näiteks postsotsialistliku teooria seisukohalt on kesksed veel “otsustamine” ja “poliitika”. Arendti poliitika kontseptsioon on sarnane sellega, kuidas privaatse ja avaliku sfääri läbipõimumisel käsitlevad paljud teoreetikud poliitikat ka kaasajal. Arendti arvates tugineb poliitika spontaanse iseloomuga ühistegevusele, mis põhineb kodanikujulgusel. See osutas niisiis eelkõige kodanliku algatuse võimalusele, kuid enneolematuks osutus tema kaasajal mõtteviisi asetamine diktaatorlike riikide ühiskonna konteksti. Totalitarismi tingimustes pakkus selline poliitika käsitlemise viis kodanikele võimaluse ületada oma sotsiaalne isoleeritus ning, nagu esitas konverentsil Oslo ülikooli õppejõud Nina Witoszek-Fitzpatrick, korvata seeläbi oma tegeliku ideoloogilise võimu puudumist. Kaasaegsed Arendtit selle eest muidugi ei armastanud. Kuid Arendt uskus edasi, et inimesed loovad oma kollektiivsed elutingimused ise. Paljudes teostes on ta lisaks juudiküsimusele käsitlenud ka teisi marginaliseeritud sotsiaalseid gruppe sõjajärgses ühiskonnas, omistades nende tegevusele võimu. Dissidentlusest kõneldes kasutas ta veel väljendit “sõpruse vabariik” (republic of friendship), mille võrgustikes murti läbi riigi monopoolsest seisundist informatsiooni jagamisel ning säilitamisel (Witoszek-Fitzpatrick). Sõpruse vabariigi idee toetub isiklikule ja jagatud vastutusele ning võimele sellest lähtuvalt otsuseid vastu võtta. Ametlik ideoloogia eksisteerib Arendti arvates totalitarismi tingimustes selleks, et seda ületada ning astuda dialoogi minevikupärandiga. Arendti positiivne programm filosoofina oli ka tema usk uutesse algustesse.

 

 

Mida on Arendtil kaasajale öelda?

 

Totalitarism on külma sõja esimesel kümnendil sündinud mõiste ja selliselt osutab see Ameerika liberaalse demokraatia ning Nõukogude Liidu ja satelliitriikide konfliktile. Konverentsil arutleti ka selle üle, kas kahe niivõrd erineva poliitilise režiimi nagu Venemaa ja Saksamaa oma võrdlus on ikka veel aktuaalne? Kuigi paljudes aspektides võib kahte riigikorda endiselt võrrelda, märkis Freiburgi ülikooli professor Ulrich Herbert, et uute uurimustega tuuakse esile ka üha enam sisulisi erinevusi. Nii Venemaa kui Saksamaa valitsejad uskusid end seisvat ajalooliste arengute mõttes “õigel pool”. Ning selleks, et eksitus selguks läks vaja kaht maailmasõda ja miljoneid ohvreid, (Ulrich Herbert). Siiski ei ole kumbki totalitaarne riigikord käsitletav riigisisese nähtusena, vaid laiema haardega ning suuremate ambitsioonidega sotsiaalse liikumisena. Mõlemal juhul olid nende eesmärkide elluviimisel läbi viidud genotsiidi ohvriteks inimesed, kes ei kannatanud mitte selle tõttu, mida nad tegid, vaid kes nad olid – kas juudid või kulakud või muud vähemused. Venemaal valitsenud riigikorda on peetud ka totalitaarsemaks. Kaasajal on totalitarismi mõistega seotud ka Hiina kultuurirevolutsiooni, kuid sellega seotud natsionalistlikku poliitikat on peetud veelgi radikaalsemaks (Johann P. Arnason, Praha Karli ülikool). Kommunismi on hakatud pidama eelkõige “klassi genotsiidiks”, fašismi puhul räägitakse “rassi genotsiidist”.1

Vaatamata XX sajandi esimese naisfilosoofi positsioonile, käsitles Arendt naisküsimust oma teostes väga harva. Kaasaegsetes feministides kutsus see esile meelepaha. Kaasaegne feministlik teooria on nagu Arendtki liikunud naiste positsioonilt teiste poliitiliselt marginaliseeritud vähemuste positsioonile, mille kontekstis käsitletakse ka naiste olukorda. Varase natsionalismi kriitikuna nägi Arendt ette paljusid ühiskonna teravamaid probleeme, mille esile tõustes on ühiskonnast kõrvale tõrjutud palju erinevaid identiteete, marginaliseerides sotsiaalsete vabaduste piiramise kaudu ka paljude vähemuste õigusi. Kuigi Euroopas on poole sajandi jooksul, mis on möödunud ühe Arendti peateose avaldamisest, nii mõndagi muutunud, kõneldakse tänaseni identiteedist (mh poliitilisest identiteedist) kui nähtusest, mis on kaasasündinud ning seega vältimatu ja muutumatu. Arendt nägi nii inimeste soolises kui etnilises identiteedis sotsiaalset konstruktsiooni, mille on tootnud kuritahtlikud eristused. Ning sellest piisab, et Arendt oleks Ida-Euroopa ühiskondlikule mõttele endiselt aktuaalseks autoriks.

 

1 The Black Book of Communism. Crimes, Terror, Repression. Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London 1999, lk xi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming