Hämar tulevikuprognoos öökapil

Kui siiani on arvatud, et inimene on ettearvamatu, siis digisüsteemid osutavad vastupidisele – piisab paarist infokillust, et keegi tuvastada.

RAGNE KÕUTS

Saksa kirjandusväljal saavad rahvusvaheliste menukite kõrval sageli bestselleriks ka saksa enda autorite teosed kultuurist ja ühiskonnast. Näiteks Florian Illiesi „Golfi põlvkond“ ja „1913. aasta suvi“ (viimane on ka eesti keeles kättesaadav) ning siin käsitletav Christoph Kucklicki „Granulaarne ühiskond ehk Kuidas digitaalne lõhustab meie reaalsust“, arvukate näidetega populaarteaduslik analüütiline ja teravmeelne essee praegustest protsessidest ning võimalikest tulevikustsenaariumidest. Teose fookuses on digitehnoloogia ning sellest ajendatud muutused hüvede jaotamises, inimintelligentsis ja kontrolli all hoidmise süsteemides. Oma lihtsa esitusviisi tõttu sobib raamat laiale lugejaskonnale ning võiks ärgitada kaasa mõtlema ka neid, kes muidu igapäevatoimingutest kaugemale ei vaata.

Autor on sotsioloogiadoktor ja ajakirja Geo toimetaja. Ilmselt just viimase tõttu on jõudnud laiast maailmast temani elukorralduse uudsed ja ootamatud lahendused, mille põhjal sõnastada ühiskonna võimalik tulevikuvaade. Kucklick lähtub Ulrich Becki jt individualiseerumise teesist:1 ühiskonna muutustega kaasnevad samad globaalsed riskid, kuid institutsioonid panevad vastutuse nende lahendamise eest üksikisikule. Kui lisada siia Hartmut Rosa2 idee, et ka „paigalseismiseks üha kiiremini jooksmise“ kohustus on pandud kohusetundlike ja edasipüüdlike kodanike õlule ähvardusega, et majanduskasvu seiskudes kukub meie ühiskond kokku, saamegi Kuckliki raamatu lugemiseks üsna mustades toonides fooni.

Kucklick vaatab protsessi teiselt poolt: kuna indiviidid ja nende elukäik singulariseeruvad, vajatakse ühiskonnas institutsioone, mis arvestavad ainuisikulistatud teadmisega ning pakuvad ka ainuisikulisi lahendusi. Ta väidab, et koos võimalusega fikseerida olukord üha täpsemalt (inimene saab digitehnoloogia abil ennast pidevalt jälgida) suureneb ka individuaalne eripära. Kucklick arvab isegi, et indiviidi asemel tuleks rääkida singulaarsusest (ainususest): iga inimene on nii omanäoline, et ei olegi mõtet neid ühe kategooria alla paigutada. Kui modernses ühiskonnas tuvastati mõõtmise tulemusena n-ö keskmine, kellest lähtuvalt probleem lahendati, siis praeguses ühiskonnas vajatakse just konkreetsele üksikisikule ja olukorrale mõeldud lahendusi. Digitehnoloogia võimaluste ja praeguse asjakorralduse olemuslikule vastuolule osutab raamatu sissejuhatav näide suhkruhaigest poisist. Tolle vanemad mõõtsid minuti täpsusega lapse seisundit ja tegid andmed kättesaadavaks arstile, kellelt ootasid neist lähtuvat personaalset raviplaani, kuid pidid pettuma, sest arst pidas endiselt silmas vaid keskmist.

Kucklick on täheldanud digitehnoloogiast ajendatud protsesside puhul kolme n-ö revolutsioonilist muutust, nimelt eristumise, intelligentsuse ja mõjualususe vallas, kuigi nende revo­lutsioonilisuses tasub kahelda, kuna tegu on aeganõudvate protsessidega.

Eristutakse järjest rohkem

Revolutsiooniline eristumise ilmneb Kucklicki väitel selles, et ühiskonna eri tasanditel võtavad institutsioonid ja subjektid üha rohkem arvesse iga inimese eripära. Mõõtmis- ja andmeanalüüsi võimekuse kasvades on järjest lihtsam iga inimese tegevuse ja omaduste kohta andmeid koguda ja neid analüüsida. Tegemist pole siiski millegi revolutsioonilisega – inimese olemusliku muutumisega –, sest inimesed on oma toimingutes ju alati omanäolised olnud. Kuna aga seda omanäolisust on võimalik nüüd paremini arvesse võtta, muudab see kogu ühiskonda. Kucklick toob näiteks muutused nii valimiskampaaniates kui ka meetmed meeskonnatöö tõhususe suurendamiseks. Tema väitel oli Obama valimiskampaania tulevikuühiskonna kampaania hea näide: eesmärk ei olnud massimeedia kaudu kõnetada üldise sõnumiga keskmist valijat, vaid 300 statistikut, programmeerijat ja andmeanalüütikut joonistasid välja ligi 166 miljoni valija eriomase profiili kümne kuni kahekümne tuhande kättesaadava andmeühiku põhjal ning sellest lähtuvalt sihiti sõnumeid väga täpselt ja konkreetselt. Samamoodi aitab töökeskkonna analüüsiks välja töötatud sotsiomeeter (autoriks Ben Waber) jälgida töötajaid organisatsioonis (nende väljaütlemisi, käitumist, kehakeelt), et märgata kiire analüüsi ning tagasiside põhjal iga töötaja iseomast panust või vajadusel tööülesanded ümber jaotada. Tänu sotsiomeetrile on mitmeski ettevõttes esile tulnud seni ebaolulisteks peetud töötajate tähtsus: nende n-ö nähtamatute töötajate funktsioon on teiste töötajate produktiivsuse suurendamine, sest neil võib olla eriline anne anda edasi teadmisi, mis on vajalikud teiste töötajate nähtava panuse tekkeks.

Revolutsioon intelligentsuse vallas

Kucklick tõstatab küsimuse, mis on meediumiteoreetikuid (nt Marshall McLuhanit) vaevanud pikka aega: kas muutume ise targemaks või rumalamaks seetõttu, et anname osa oma võimetest ära intelligentsematele masinatele? Kucklick usub, et inimene saab tänu intelligentsematele masinatele pigem targemaks. Kuigi masinad võtavad üle palju ameteid, mida on siiani pidanud inimesed – ja see suurendab majanduslikku ebavõrdsust (lk 69) –, on selles ka omajagu potentsiaali. Näiteks tippadvokaadid saavad tänu tekstitöötlusvõimekatele masinatele paari päevaga läbi lugeda sadu tuhandeid dokumente ja leida nende hulgast just uuritava juhtumi lahendamiseks vajaliku info.

Praegust olukorda ei saa Kucklicki arvates siiski võrrelda tööstusrevolutsiooniga, sest ametid kaovad ära äärmiselt ebareeglipäraselt. Ta viitab Carl Benedikt Frey ja Michael A. Osborne’i järeldusele. Kaovad ära sellised ametid nagu laenunõustaja, autojuht, õmbleja, kassapidaja, kiirsöögikoha kokk, kaevur, modellid, laotöötajad jpt ning alles jäävad ametid, kus töötatakse inimestega ja tööks on vaja emotsionaalset intelligentsust: terapeudid, sotsiaaltöötajad, toitumisnõustajad, hambaarst, psühholoog, õpetaja, treener, näituse kuraator, preester, metsnik, meditsiiniõde, juhatuse esimees, dirigent, helilooja jps. Teisisõnu toimub tööturul struktuurimuutus ja intelligentsus jaotatakse ümber: arvutid võtavad üle selgelt määratletavate ülesannetega ametid, mille tegevuse saab algoritmiga ette anda, inimestele jäävad seevastu ebamäärased, raskesti defineeritavate ülesannetega ja komplekssed ametid. „Mis muidugi ei tähenda, et need peaksid olema hästi tasustatud ametid, mis inimestele jäävad,“ tõdeb Kucklick (lk 83), kuid arvab, et saame sellegipoolest targemaks, kuigi oleme ka rohkem stressis (lk 92).

Arvutid võtavad üle selgelt määratletavate ülesannetega ametid, mille tegevuse saab algoritmiga ette anda, inimestele jäävad seevastu ebamäärased, raskesti defineeritavate ülesannetega ja komplekssed ametid. Kuid Werner Hertzogi filmis „Ühendatud maailma ilmutused“ näeme, et mungadki on lõpetanud mediteerimise ja näivad olevat pühendunud säutsumisele.

Kaader filmist

Igaühe kohta on kõik teada

Ilmselt on kõige rohkem räägitud ja kirjutatud neist muutustest, mis on seotud inimese üle saavutatud kontrolliga. Digitehnoloogia võimaldab koguda igaühe kohta tohutult palju andmeid ning inimene ise enamasti ei hoomagi, kui palju on tema kohta teada. Kuid see, et süsteemid on läbipaistmatud ning nende omanike motiivid ei ole teada, on laiemalt läbi rääkimata teema. Autor toob mõtlemapaneva näite: kasiinodes valvavad külastajaid sajad sensorid, et külastajaid mitte kohe pankrotti ajada, vaid neid võimalikult efektiivselt lüpsta – tõsta kliendi produktiivsust. Positiivsema poole pealt saab andmehulga alusel täpsemalt prognoosida ka inimeste ostukäitumist: Saksamaal Karlsruhes tegutsev firma BlueYonder prognoosib näiteks kaupluste kaubavajadust ja tänu sellele rikneb vähem toitu.

Kucklick toob esile ka ühe paradoksi: kui siiani on arvatud, et inimese kohta on keeruline midagi teada, sest inimene on ettearvamatu, siis digisüsteemid osutuvad vastupidisele – piisab paarist infokillust, et inimene tuvastada. Mõnikord piisab isegi kahest infopunktist: „Me oleme nii lihtsasti tuvastatavad põhjusel, et me elame nii ootuspärast ja ennustatavat elu. Me ärkame enamasti samas majas, viime lapsed samasse kooli, läheme sama teed pidi tööle, kus me mõnikord saadame mööda aastaid või isegi pool elu. Me läheme samasse treeningsaali, ühte mõnest lemmiksöögikohast või kohtume õhtuti kellegagi kitsast sõprade ringist“. Seejuures on just vabadus see, mis annab meile võimaluse seda kõike teha: „Me võiksime käituda igal ajal teisiti. Me võiksime. Aga me ei tee seda. Oma vabadust kasutame me eelkõige selleks, et kinnituda kindla eluloo külge, ja mitte selleks, et end pidevalt muuta“. Seega on inimese üle kontrolli saavutamise raskuskese liikumas mujale: keelamise ja karistamise juurest on jõutud inimese tegevuse etteaimamiseni, et teda siis pigem ahvatlemise ja mani­puleerimisega mõjutada.

Institutsioonid pole muutusteks valmis

Kucklicki põhisõnum on panna mõtlema, kas meie ühiselukorraldus on juba häälestunud muutuste lainele. Tema väitel institutsioonid veel ei ole. Näiteks võiks tuua õiguse ja seadusandluse valdkonna, kui jutt on intelligentsetest masinatest,3 aga ka paljud teised institutsioonid püüavad leida probleemidele lahendusi nn keskmisest lähtudes (nt hariduses räägitakse üha rohkem individuaalsetest õpivajadustest ja lähenemisest, kõne all on personaalmeditsiin, sihitud turundussõnumid jne).

Seesugused esseistlikud arutlused on tervitatav mõtteaines, põnev öökapilugemine, mis ei koorma detailidega ega hiilga läbikirjutatusega. Autor on jäänud mitmete väidete tõendamisel pinnapealseks, kuid pakub sellest hoolimata vandenõuteooriate kõrvale (populaar)teadusliku visiooni. Sotsiaalteadlast jääb kindlasti painama küsimus, kas tuleviku visandamiseks kasutatavaid näiteid saab tõlgendada vaid nii, nagu on välja pakkunud Kucklick. Lugejana tahaksin aga teada, mida saan üksikindiviidina ära teha, et olla saabuvaks homseks paremini valmis, et institutsioonid oleksid sobivamad uue granulaarse struktuuri jaoks. Raamatus ei räägita ka ühiskonna poliitilisest korraldusest, nii et õhku jääb küsimus, kas siin saabki midagi korraldada. Kui nii probleemid kui ka lahendused on ainulised, siis kas jõuame taas olukorda, kus igaüks võitleb omaenese koha eest päikese all ja mingeid ühiseid, kollektiivselt sündinud lahendusi ei olegi?

1 Ulrich Beck, Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole. Tõlkinud Andres Luure. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2005.

2 Vt Hartmut Rosa, Social Acceleration: A New Theory of Modernity. Columbia University Press, Columbia 2013; Hartmut Rosa, Klaus Dörre ja Stephan Lessenich, Appropriation, Activation and Acceleration: The Escalatory Logics of Capitalist Modernity and the Crises of Dynamic Stabilization. – Theory, Culture & Society 2017, nr 34 (1), lk 53–73.

3 Vt Sabine Gless ja Thomas Weigend, Intelligentsed masinad ja karistusõigus. – Akadeemia 2016, nr 4, lk 563–600.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht