Hajamajandav Eesti?

Veronika Valk

Parafraseerides Raagmaad, on viimane aeg lõpetada mõtlemine mustvalgetes kategooriates, näiteks tsentraliseerimine versus detsentraliseerimine. Tänane maailm, kus Eesti soovib püsima jääda, on mitmekihilisem.

19. septembri Sirbis esitleb Garri Raagmaa Eestit arengumaana, ta võrdleb Eestit (kohatult) Brasiilia, Mehhiko ja Rumeeniaga. Ta toob esile Euroopa rahvastikumuutuse (ESPON) info, mille kohaselt kahaneb Saksamaa ja Ida-Euroopa ääremaade elanikkond, samal ajal kui London, Randstad, Šotimaa, Põhja-Iirimaa, Bretagne ja Alpide piirkond saavad elanikke juurde. Kahjuks jätab Raagmaa mainimata, et viimaste kasvul on ka muud põhjusel, mitte ainult „hea ilm” (milles võib mõne nimetatud asukoha puhul kahelda) ja sõbralik „kogukondlik” elulaad.
Raagmaa võrdleb Eestit (taas kohatult) ajalooliselt mitme keskusega Saksamaa ja Hollandi või siis Põhjamaadega. Mitu Tallinna-suurust linna on Saksamaal? Ainuüksi üle 100 000 elanikuga linnu on seal üle 80. Milline on Hollandi asustustihedus võrreldes Eestiga? Seal on 404,7 inimest/km2 , Eestis 30,9 inimest/km2. Raagmaa ei selgita, kuidas tema poolt pakutud detsentraliseerimispoliitika peataks väljarände – tõepoolest, „nii Euroopas kui ka Eestis eelistab suur osa vanemas tööeas elanikest paremat ja odavamat, s.o just väikelinnalist elukeskkonda”, kus kõik on käe-jala juures, kuid just sellist väikelinnakonteksti pakuvad Euroopa malli kohaselt Eestis just meie suuremad linnad.
Raagmaa propageeritav hajaasustuse mudel käib Eesti kahanevale elanikkonnale üle jõu. Kes selle kinni maksab? Kui juba praegu on Raagmaa sõnul probleeme suvekodudesse saamise (teed), seal elamise (elekter-side, teenuste, ennekõike kaubanduse olemasolu ja tase) ning ka turvalisusega, siis millistest vahenditest peaks kaetama niivõrd ebaökonoomse majandusmudeliga kaasnevad kulutused? Miks me ei võiks õppida pigem Norralt, ühelt maailma rikkamalt riigilt, kus ei viljelda hajamudelit? Norras on kümnel protsendil riigi territooriumist inimtegevus üldse keelatud seal on mõistetud, et asustuse koondumine ja tihenemine lubab riigil mujal tõhusamalt looduskeskkonda säilitada.
Raagmaa arvates on üks probleemide lähtekohti selles, et Harjumaa äärelinnade noored ei kipu ehitajaks või tööstustööliseks. Pole ime, kui vaadata Eesti kokkukukkunud tööstust ja mõelda nt kas või Hispaania kogemusele, kus ehitustöölistel pole kinnisvarabuumi-järgses majanduskriisis tööd ning nad peavad nüüd muutunud olude tõttu kibekiirelt mõnele teisele valdkonnale ümber orienteeruma, ümber õppima (mis nõuab ühiskonnalt samuti lisaressursse).
Siiski on Raagmaalegi selge, et hajaasustus on mudelina tõesti palju energiamahukam. Kahjuks näeb ta Eestis lahendusena vaid lokaalse ökoenergeetika võidukäiku, mis ei lahenda kaugküttevõrkude kui „kogukondliku” energiajagamise vajadust, mis on aga oluline riigi ruumilise arengu seisukohast tervikuna.
Kuid veel – kas Raagmaa arvates on tõesti positiivne, et meie suuremates linnades „esialgu jätkub veel uute töötajate sissevool mujalt Eestist” lihtsalt sel põhjusel, et seetõttu „tõenäoliselt ei teki ka suuri uusi immigrantide linnaosasid ja segregatsiooniprobleeme”. Mitmedki, kes kas või Prantsusmaa araablaste sisserändest tekkinud probleemidega kursis, mõtlevad ilmselt siinkohal, et Eestile küll sellist tulevikku ei sooviks. Kuid sisserändepoliitika läbimõtlemine aitaks teiste vigadest õppida, samuti tööjõuturu ja sellega haakuva hariduspoliitika sügavuti ümbermõtestamine. Ehk siis ikkagi – kuidas Eesti kui riik kui tervik peaks elanikkonda kasvatama, ilma elanike juurdevooluta teistest riikidest, ilma sisserändeta? Raagmaa nimetab ju oma artiklis, et „täna on just noored naised massiliselt lahkunud”. Statistika­ameti andmetel on seitsme aastaga 4661 mehe kõrval lahkunud 10 777 naist. 2007. aastaga võrreldes on Eestis 15–19 aastasi naisi jäänud 33% vähemaks ja 2010. aastaga võrreldes on arv langenud 10%. Kõrgharitud naiste osakaal ühiskonnas on 37,3%, kõrgharitud meeste osakaal aga 21,5%. „Palgalõhe” kui statistikaameti nali Eesti rahvuskala teemal viitab, et kui haritumad inimesed saavad paremini elus hakkama – s.t kui antud olukorras Eesti haritud naised saavad mujal paremini hakkama –, siis võib-olla peaks naiste koolitamise Raagmaa loogika kohaselt Eestis ära lõpetama? Või milline on selles olukorras lahendus? Kusagilt ei paista päästvat valget laeva, mis kõik need töökohad üleöö maapiirkondades tagaks. Heinakuivatus ja puidutöötlus, mida Raagmaa pakub, ei pruugi kõigile sobida. Diferentseeritud tööturu hajamajandus on taas palju kulukam võrdluses kompaktse, linnamudelil põhineva lahendusega. Raagmaa utoopia väljaarendamine nõuab energiat, mida Eesti ühiskonnas niigi napib.
Raagmaa arvates võiks järgmise majandustsükli kandev tehnoloogia tulla energiatööstusest, siinjuures unustab ta biotehnoloogia (juba praeguse) esiletõusu. Vaid biotehnoloogia suudaks võib-olla lahendada Raagmaa dilemma, nii et vananev (meessoost) elanikkond üleöö massiliselt sünnitama hakkab. Sest kui midagi ei muutu ja lahkujaid on järjest rohkem, siis tuleb üle vaadata nii sisserände poliitika kui ka (naiste) palgapoliitika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming