Haiguslugu. Minu ja teiste.

Peeter Sauter

Järgnev pole mingi arengu- või taandarengulugu, need faasid põimuvad. 0

Kirjutamise esimene faas on kirglik lugemine. Teki all ja kempsus, tunni ajal ja väeosa poliitloengus. Vaheldumisi põlvedel pornograafia ja filosoofia, krimkad ja eeposed. Siin on eos juba kõik see, mis inimese lõpuks viib süvenenud kirjutamise hädaorgu: introvertsus, eskapism, oma kujutlusega onaneerimine nii vaimselt kui füüsiliselt, eneseimetlus ja -haletsus.

1

Teine faas on ise kirjutamine. Punnitan, pean ennast plagiaatoriks, epigooniks ja geeniuseks ? ja kirjutan ikka edasi. Tean, et see on luul ja maania, aga ma jätkan. Näitan teistele ja küsin arvamust ja ei kuula, mida arvatakse.

2

Maania süveneb. Kirjutamine on narkomaania. Organism toodab kirjutamise ajal endomorfiine rohkem kui mediteerides. Kirjutamisprotsess tõstab lendu. Pärast kirjutamist on toss väljas ja depressioon. Ei taha midagi teha, kedagi näha, ei taha elada. Ei viitsi. Reaalsusega, inimestega kontakt nõrk, rabe, suhted lähevad kohe pärast sõlmumist sasipuntrasse. Kirjutaja on depressiivne, autistlik. Ainuke kaatrist väljatuleku viis on uuesti kirjutama hakata, aga seda ka enam ei suuda, sest pole kindel, kas järgmisel korral suudab viia ennast sellisesse kaifi, mis oleks võrreldav paremate mineviku kirjutamiskaifidega. Nagu pikal tarvitamisel heroiin enam ei vii pilvedesse, vaid aitab vaid pisut leevendada heroiinita olemise pohma, nii ka kirjutamine.

Kui ei ole lootust enam kirjutamisest kaifi kätte saada, siis lihtsalt joon.

3

Ennäe, midagi avaldatakse. Midagi kiidetakse. See on maailma tagasitulek edevuse läbi, mis on poolsurnud kirjutajale päästerõngas, mida ta armastab ja vihkab. Edevus kiidujutust ängistab, deprekas kriitikast ängistab. Imelik, et sellesse sohu võib vajuda ja vajuda ja jäädagi vajuma. Kui sassi üks sasipundar minna saab?

4

Kirgliku nonkonformisti totaalne korrumpeerumine. Tekstid müüvad. Tekstid annavad joogiraha. Tuleb juurde teha. Ahnus süveneb. Ja põlgus nende vastu, kes neid mõttetuid ja nõrku tekste söövad ja seedivad ja kinni maksavad. See kõik on vaid hale vari sellest, mis tegelikult võiks olla kirjandus. Aga mis see olla võiks ? see on nagu nägemuses kangastuv banaanikoore pindala arvutamise valem, mille jõudu nägemusest paberile pole võimalik transportida.

5

Hädaorg. Kui reaalsus vahel helistabki, siis ei viitsi ta juttu kuulata, ei saa sest arugi. Elu on tekstides, aga tekstid on viletsad ja elu ka. Maailma minna ei viitsi, ei jaksa ja ei taha. Nõrk mandub lõplikult, temast saab seniilne ja edev ennast imetlev ja vihkav rauk, tugevam tapab end ja uskumatu, on ka neid, kes suudavad lõpetada kirjutamise ümber kiimlemise, armistuvad, paranevad (mitte küll lõplikult) ja hakkavad tegema midagi muud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming