Hädatapmine ei õigusta end alati

Mihkel Mutt

Merkeli tulek tähendaks uue põlvkonna astumist Saksamaa etteotsa. Liidukantsler Schröderi otsus korraldada valimised juba septembris, oodatust aasta varem, on meeleheitlik manööver, mis peab ära hoidma hullema. Natuke on hakanud logisema isegi ühine vankrivedu ?rohelistega?. Mõlemad leiavad, et teine on teda kahjustanud. Rohelised on pidanud valitsusse minekust saadik tegema kompromisse oma põhiaadetega (sisseränne jne). Sotsdemid jälle näiteks raevusid, kui rohelised olid vastu Hiina relvaembargo tühistamisele või ohukolletes viibiva Saksa välisväekontingendi jaoks raketitõrjesüsteemi rajamisele. Ka sügisestest valimistest kuuldi takkajärele, kuigi ollakse valitsuspartei. Siiski võib teatav vastastikune distantseerumine olla valmisstrateegiline nipp. Seevastu erimeelsused sotsiaaldemokraatide endi leeris on tõsisemad. ?Ürgvasemate? meelest on Schröder oma reformipoliitikaga liiga tsentrisse nihkunud. Juba on SDPst deserteerimisi. Schröderi esimese kabineti rahandusminister Oskar Lafontaine, kes 1999. aasta erimeelsuste tõttu tagasi astus, lahkus nüüd ka partei ridadest ja paneb kokku uut koalitsiooni. Sinna kuuluksid lisaks rahulolematutele sotsdemidele ka kõikvõimalikud teised vasakpoolsed, Demokraatlik Sotsialistlik partei (endised kommud), need, keda ühendab liikumine Teine Valik (Wahlalternative) ja osa ametiühinglasi. Aga uue partei või poliitilise alliansi loomine võtab Saksamaal juba mitmesuguste formaalsuste tõttu mitu kuud aega. Sellele Schröder mängibki. Sotsdemide (SDL) liider Lothar Bisky ütleski, et sügiseks ilmselt ei jõua, küll aga on nad huvitatud koostööst Lafontaine?iga tulevikus, et võidelda niihästi ?Agenda 2010? kui ?Harz IV? (Schröderi reformipaketid) vastu.

Schröderi sammu on võrreldud ümberpiiratud komandöri meeleheitliku läbimurdeüritusega. See rajaneb ootamatusel. Kristlikud demokraadid (CDU) ei olnudki nii kiireteks valimisteks valmis. Nad olid kavatsenud oodata, kuni Schröder veel aastakese ?praeb?, nii et võit kukkunuks neile iseenesest sülle. Ka Schröderi ülejäänud taktikas ei puudu iva. Nimelt tuleks CDU-l võidelda samade asjade eest ja samade jõudude vastu, mis temalgi. Vahe on tempos, teravuses ja sügavuses. CDU-l oleks kaks võimalust. Kui nad üritavad reforme kiirendada ja süvendada, siis ? rehkendab Schröder ? põrkavad valijad tagasi. Angela Merkeli saaks tembeldada neoliberaaliks, mis Saksa kontekstis tähendab rahvavaenlast. Teise võimalusena võiksid ka kristlikud demokraadid reformikava tagasi tõmmata. See annaks Schröderile võimaluse neid epigoonideks pilgata.

Ent aeg ei mängi üksnes Schröderi kasuks. Viisteist nädalat on nii lühike aeg, et CDU-l on võimalik eelkirjeldatud ?kahvlit? vältida ja üldise rahulolematuselaine harjal võidusadamasse purjetada. Kui rahvas on ühest valitsusest tüdinud, siis ta lihtsalt tahab, et ka teisele leerile antaks võimalus. Isegi siis, kui mõistus ütleb, et ega sealtki kohe miskit õnne tule. Valijaskond on tüdinud Schröderi ?slaalomist? kord paremale, kord vasakule. Tema  reformid on juba  rahvast valusalt puudutanud, aga lubatud tulu pole näha. Kui valimised oleksid täna, saaks praegune opositsioon 60 protsenti häältest ja Angela Merkel teovõimsa enamuse mõlemas kojas, mida pole olnud ühelgi kantsleril Adenauerist saadik.

Tõenäone uus kantsler on seni olnud valdavalt tagaplaanil ja teda on alahinnatud. Aga see on alati parim eeldus tõusuks. Nüüd leitakse, et ta oskab ka nalja teha ja võluv olla.

Merkeli puhul on tõmmatud paralleele Margaret Thatcheriga. Viimane oli hariduselt keemik, Merkel füüsik. Kuigi ka Merkel on majandusküsimustes dünaamiline konservatiiv, ei saa CDUd päriselt võrrelda tooridega. Esimesed ei ole totaalse vabaturu pooldajad ning nende Bavaaria sõsarpartei on seda veelgi vähem. Ka erineks daamide juhtroll. Saksa föderaalne riigisüsteem ja valdavalt konsensuslik poliitikategemise traditsioon jätavad kantslerile vähem võimalusi kogu riigi arengut mõjutada kui Inglise peaministrile.

Oma muudelt vaadetelt on Merkel ameerika mõistes liberaal. Näiteks pooldab ta homode õigusi, naiste abordiõigust jne. Nii et sarnasus Thatcheriga piirdub peaasjalikult samasoolisusega. Merkel on naljatlenud, et erinevalt Thatcherist oli tema Saksamaa ühendamise poolt, ja on tagasi lükanud imid?iloojate soovitused hakata samuti käekotti kandma nagu ?raudne leedi?.

 

Puudlit nr 2 ei tule

 

Merkel on veendunud transatlantist, nii et suhted USAga paranevad kindlasti. 

Aastal 2003 võõrustas teda isegi asepresident Cheney. Merkel oli kriitiline Ameerika ühepoolsuse suhtes. Veel enam oli seda kogu CDU pärast Abu Ghraibi paljastusi. Sellele vaatamata on Merkel rõhutanud, et ?terrorismiteemat ja Saddami ei saa lahutada, me peame nägema asju USA vaatenurgast?.

Samas peab CDU kindlasti arvestama koduse hoiakuga, mis on valdavalt Iraagi sõja vastu. Et ka Bush tahab Saksamaaga  suhteid parandada, ei hakka ta ilmselt Merkelit kiusama palvega Iraaki vägesid saata.

Saksamaa on soovinud püsikohta ÜRO julgeolekunõukogus. USA senine vastuseis on osaliselt tingitud Schröderi poliitikast. See vastuseis võib nüüd pehmeneda, aga Merkel on Saksamaa soovi väljendamisega ettevaatlik, nii et kui rahvusvaheline üldsus seda kuidagi täita ei taha, siis saab suurema kärata taanduda. Võimaliku kompromissina oleks Saksamaa ilmselt nõus Euroopa Liidu püsikohaga.

Suurim erimeelsus USAga on Türgi vastuvõtmine Euroopa Liitu. Ameerika tahaks näha demokraatlikus islamiriigis rollimudelit teistele. Aga Merkel kutsus eelmise aasta oktoobris üles koostama Türgi püüdluste vastast petitsiooni, pakkudes  asemele ?privilegeeritud partnerlust?. Nii et Bushi puudlit Merkelist ei saa, aga nad räägivad palju ja kollegiaalselt. Mis oluline: terrorismivastane võitlus on CDU-le olulisem kui sotsidele. Paradoksaalselt tuleks Bushil saksa ürgvasematele tänulik olla.

Merkeli suhted Chiraciga pole kaugeltki nii isiklikud kui Schröderil. Kui aga uueks presidendiks saab Sarkozy, siis on suhted head. Viimane on mitu korda külalisena CDU konventidel viibinud. Et ka Sarkozy on Türgi vastuvõtmise suhtes ettevaatlik, siis viimase ?ansid halvenevad. Merkel ja Sarkozy ei saa tagasi pöörata liitumisläbirääkimise alustamise otsust, aga nad võivad venitada, tuues ettekäändeks üha uusi mittevastavusi Kopenhaageni kriteeriumidele.

Tervikuna on Saksa- ja Prantsusmaa uued suhted natuke teiselaadsed kui seni. Tandemi osa väheneb ? juba üksnes prantslaste ei pärast pühapäevasel referendumil. Saksamaa võib aga moodustada mõneti uue kontsentri. Nimelt on ka Angela Merkel Rumsfeldi määrangu järgi ?uuest? Euroopast. Võib arvata, et Poola, Ungari, T?ehhi ja teiste endiste Idabloki riikide esindajatel on temaga kerge kontakti leida. Neil on lihtsalt ?ühine kood? paljude asjade mõistmiseks.

Võiks eeldada, et USA ja Venemaa puhul on alati tegemist emma-kumma küsimusega: kui parandad suhteid ühega, siis teisega halvendad. Ent praegu ei pruugi see nii minna, ikka põhjusel, et Merkel on DDRist. Oleks õieti väga amüsantne kujutleda vestlemas kahte riigipead, kui üks on endine idasakslanna ja teine vene luure resident Ida-Saksas. Ei usu siiski, et Merkeli ajal muutuks Saksamaa üldhoiak Moskva suhtes palju kriitilisemaks. Seda takistavad sõlmitud majanduslepingud ja -huvid. Ka CDU on Venemaaga hästi läbi saanud, Jeltsinil oli suur sõber Gelmut.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming