Gruusia teab ja Kreml teab

Hannes Rumm

  Kohtusin eelmisel nädalal Thbilisis 26aastase Niniga, kelle perekonna lugu ei suudaks välja mõelda ka andekaimad Mehhiko seebiseriaalide stsenaristid. Tema vanavanaema tapsid nõukogude dessantväelased 1989. aastal Gruusia ülemnõukogu hoone ees, kui nad peksid sapöörilabidatega laiali Moskva-vastase demonstratsiooni. Tema isa oli üheksakümnendate aastate alguses Gruusia esimese eratelekanali omanik, kes sattus vastuollu Gamsahhurdia režiimiga. Nende perekonna autosse pandi pomm ning peretütar evakueeriti tapmisähvarduste pärast Venemaale.

Kodusõjas liitus isa ühe relvastatud poolmilitaarse üksusega ning paistis silma sellise julmusega, et naine ja tütar katkestasid temaga suhted. Kaks aastat tagasi mõisteti pätistunud mees mitme kuriteo pärast vangi. Ühiskonnas, kus tema põlvkonna naiste koht on enamasti kodus pliidi juures, juhib Nini ema praegu suurt riigiametit, kus on ühendatud meie pensionikassa ja haigekassa ülesanded.

Nini ise käis 23aastaselt Serbias Slobodan Miloševići kukutajatelt õppimas, kuidas korraldada rahumeelset revolutsiooni. Neid oskusi rakendas ta Rooside revolutsiooni aegu edukalt koos mitme samasse põlvkonda kuuluva praeguse Gruusia tipp-poliitikuga.

 

Rämpsriigist lääne lemmikuks

 

Pärast revolutsiooni võitu pakuti tüdrukule asejustiitsministri kohta, kuid ta pidas õigemaks kaitsta selle asemel Londoni ülikoolis magistrikraad inimõiguste alal. Nüüd juhib Nini Thbilisis üht mittetulundusühendust.

See lugu aitab ühe perekonna näitel mõista, millisest põrgust on Gruusia erinevalt iseseisvuse taastanud Eestist läbi käinud. Kogu Gruusia lugu tõestab aga seda, et isegi kõige sügavamast põhjast läbi käinud riik võib läbi valu ja vaeva pinnale tõusta.

Gruusia on viimasel kolmel aastal arenenud suurte hüpetega, kuid “Jaak, kurat, jalad põhjas!” nad veel hüüda ei saa. Viimaste nädalate pinged Vene-Gruusia suhetes ei jäta selles mingit kahtlust.

Üks Rooside revolutsiooni arhitekte, äsja haridusministrina nii suure kooli- kui ülikoolireformi teostanud Aleksandr Lomaia kinnitab, et Gruusia riik ei ole veel jõudnud oma iseseisvuspüüdlustes punktini, kust tagasiteed pole. Tema arvates on Gruusia jaoks otsustavad 2-3 järgmist aastat, mille jooksul riik loodab tagada oma energeetilise julgeoleku, vabaneda Vene sõjaväebaasidest ning avada ukse NATOsse. “Meie teame seda ja Kreml teab seda,” ütleb Lomaia.

Õnneks on Venemaa teinud tänavu omalt poolt kõik selleks, et tavalised grusiinid toetaksid läänemeelset valitsust ja koonduksid võimupartei taha. Eestiski on mõni mainekas Vene analüütik, kes kujutab Kremli poliittehnolooge saatanlike kavalpeadena, kes pidevalt mängivad üle mitte ainult Balti riigid, vaid ka USA ja Euroopa Liidu takkapihta.

Tegelikult on Kremli kevadine majandusblokaad, mis pidi tekitama Gruusias rahvarahutusi, ning viimaste nädalate grusiinide tagakiusamine Venemaal saavutanud risti vastupidise eesmärgi. Selle asemel, et tekitada riigis rahulolematust võimude vastu, on see loonud ühise välisvaenlase kuju, tõstnud toetust president Mihhail Saakašvili Rahvuslikule Liikumisele ning veennud inimesi vajaduses haakida Gruusia võimalikult kiiresti ja täielikult Venemaast lahti. Seega on Kremli tegevus olnud tõeliselt küündimatu ning tavalised grusiinid kordavad mõnuga väidetavalt nende presidendi Mihhail Saakašvili tehtud nalja: tegelikult on Putin hoopis Liliputin.

Kuigi maailma tähelepanu on praegu Gruusia suhetel Venemaaga, määravad välispoliitiliste suhete kõrval 4,6 miljoni elanikuga riigi saatuse sama suurel määral siseriiklikud reformid. Seni on õnnestunud edukalt läbi viia näiteks edukas maksureform, mis suurendas hüppeliselt riigieelarve tulusid, ning haridusreform, mis kaotas seni ülikoolides vohanud korruptsiooni. Samas on alles ettevalmistamisel pensionireform riigis, kus minimaalne vanaduspension on alla 300 krooni kuus ning pensionide suurus on tööstaažiga seotud ainult sümboolselt.

.

Suurim pidur on õigussüsteem

 

Nii Gruusia võimupartei kui ka opositsiooniliidrid tunnistavad, et riigi suurim probleem on õigussüsteemi ümberkorraldamine. Ebapädevate ja kohati korrumpeerunud kohtunike ja prokuröride puhul ei ole võimalik kasutada sama jõulisi võtteid nagu liikluspolitseis, kus päevapealt vallandati kõik politseinikud. Kohati on Gruusia seadused väga head, aga pole sõltumatut õigussüsteemi, mis tagaks nende järgimise.

Tänavu veebruaris solvas üks 27aastane pankur restoranis seltskonda, kuhu kuulus siseministeeriumi juhtkond. Kui mees hiljem restoranist väljus, ründasid teda politsei maskides eriüksuslased, vedasid linnast välja, peksid läbi ja jätsid pakase kätte surema. Vangi mõisteti ainult vahetult peksmises osalenud politseinikud, siseministeeriumi tippametnikel ei leitud uurimise ja kohtuprotsessi käigus mingit süüd, sellise väikese vahejuhtumi pärast ei pidanud vajalikuks tagasi astuda ka siseminister.

Üks uue Gruusia edu saladus on Rahvusliku Liikumise stabiilne võimulpüsimine. See stabiilsus on saavutatud kaheti. Esiteks tajuvad grusiinid esimest korda, et nende valitsus teeb tõesti olulisi asju ja riik aitab kodanikke. Seetõttu on loomulik, et tänu edukusele on Rahvuslik Liikumine püsinud ühtsena ning saavutas eelmisel nädalal mäekõrguse võidu kohalikel valimistel.

Teiselt poolt on stabiilne juhtimine saavutatud kohati pigem Kremlile omaste võtete kasutamisega. Rahvuslik Liikumine kindlustab oma võimu maksumaksja raha eest, kallutab endale soodsas suunas seadusandlust ning kontrollib täielikult kõiki mõjukaid meediakanaleid (ka erameediat).

Äsjastel valimistel teise koha saanud vabariikliku partei juht Tina Kidašeli vandus tulemuste selgudes tulist kurja: “Samasugune valimisseadus nagu meil on veel ainult Tšaadis.” Tundmata Tšaadi valimisseadust, jättis tõesti imeliku mulje see, et esialgsetel andmetel kolmandiku häältest kogunud opositsioon sai 37kohalises Thbilisi linnavolikogus tervenisti kaks kohta. Seni on üheparteisüsteem Gruusiale edu toonud, ent ühest hetkest võib võimumonopol hakata riigi arengut takistama.

Koos muutustega on väga kiiresti kasvanud ka grusiinlaste ootused oma elujärje paranemise osas ning nõudmised valitsusele. Kas nad jõuavad ära oodata, millal need ootused täituvad, või lähevad hoopis välismaale, kus turvalisus ja hea elujärg tulevad palju kiiremini kätte?

Esitasin selle küsimuse Ninile. “Ei tea,” vastas 26aastane naine, kelle abikaasa lõpetab varsti Cambridge’i ülikooli. “Kui mu mees saab endale Londonis korraliku töölepingu, siis kolin ilmselt ka mina sinna.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming