Graham Greene’i juhuslik kohtumine

Ian Thomson

1930ndate Eesti – rahvusvahelise spionaaži kesklava. aarne wuorimaa / tuglas-seura arhiiv

(Times Literary Supplementis ilmunud katke Ian Thomsoni toimetatud Graham Greene’i artiklite kogust “Articles of Faith”, algus eelmise Sirbi tagakaanel)

 

Turret Cottage

6 Bethel Street

Norwich NOR 57E

19. august 1969

 

Lugupeetud Graham Greene,

mõni kuu tagasi lugesin esimest korda Teie esseekogumikku “The Lost Childhood” (“Kadunud lapsepõlv”). See tuletas mulle elavalt meelde meie juhuslikku kohtumist teekonnal Riiast Tallinnasse 193(?) aastal. Me jagasime taksot teel Rooma hotellist Riia lennujaama ja avastasime, et oleme mõlemad pühendunud Henry Jamesi austajad. Mäletan, Te rääkisite mulle, et pole mõningaid tema raamatuid lugenud – mäletatavasti tema teost “In the Cage”/“Puuris” – kuna hoiate neid oma vanaduspõlveks. Mina aga vastasin seepeale, et loodan neid ka vanaduses jätkuvalt nautida, nagu nauditakse vanade sõprade head seltskonda.

Minu kirja tegelik eesmärk on küsida, kas Te oleksite huvitatud mõningatest Henry James’i varasemate teoste esmaväljaannetest. Nendeks oleks “A Passionate Pilgrim”/“Kirglik palverändur”, 1875, “Transatlantic Sketches”/“Transatlantilised visandid”, 1875, “American”/“Ameeriklane”, 1877 ja “French Poets and Novelists”/“Prantsuse luuletajad ja romaanikirjanikud”, 1878. Ma usun, et need kõik on esmatrükid. Samuti on mul olemas ka üheköiteline “Daami portree” (1882), mis algupäraselt avaldati kahes osas. Kõik need raamatud kuulusid algselt mrs Julia Revillonile, James Whistleri nõbule, kes suri 1930. aastal. Mina pärisin need pärast tema poja Joseph Whistler Revilloni surma 1955. aastal. [Julia Revilloni poeg Joseph oli tsiviilinsener, kes suhtles omal ajal paljude Whistleri kaaslaste ning austajatega, kelle hulka kuulus ka Peter Leslie.]

Mulle endale ei ole teoste esmatrükid kunagi kuigi suurt huvi pakkunud, kuid ma tahaksin need edasi anda kellelegi, kes oskab neid hinnata. Samuti on mul olemas ka teoste “Foreign Parts”/“Võõras kant”, (1883), “Portraits of Places”/“Paikade kirjeldusi”, 1884 ja “A Little Tour in France”/“Väike Prantsusmaa ringreis”, 1885 Tauchnitzi originaalväljaanded. Ma saadaksin Teile hea meelega kõik need raamatud, juhul kui soovite need endale saada. Ma olen nüüd oma kaheksakümne kuue eluaastaga jõudnud kõrgesse ikka, ja kuna ükski mu veel elus sõpradest ei kuulu Henry Jamesi teoste lugejate hulka, siis mõtlesin Teile kirjutada.

Lugupidamisega

Teie Peter Leslie

P.S. Pean küll kahjuks kohe Inglismaalt lahkuma, et Austrias ja Rumeenias tervist parandada, kuid kui kleebite kirjale üheksapennise margi, siis saadetakse see mulle edasi. Raamatud saadan Teile siis, kui naasen oktoobrikuu alguses Norwichi. P.L.

 

 

Kolme nädala pärast, 1969. aasta 3. septembril vastas Greene sellele kirjale Pariisis oma Malesherbes’i bulvari korteris, kus ta tollal elas.

 

Mu kallis Leslie,

mul on väga hea meel, et kuulen Teist pärast kõiki neid aastaid. Mulle on alatiseks meelde jäänud see hetk lennukis Riia ja Tallinna vahel, kui märkasime, et loeme mõlemad sama Henry Jamesi teose Macmillani taskuväljaannet. Paraku ei läinud Teil korda aidata mul üles leida seda Tallinna lõbumaja, mida soovitas Moura Budberg ja mis oli väidetavalt samale perekonnale kuulunud juba 500 aastat.

See on Teist tõepoolest väga lahke pakkuda mulle neid mainitud esmaväljaandeid. Mul on teatud hulk Jamesi teoste esmatrükke – sealhulgas ka “In the Cage”/“Puuris”, kuid mitte neid eksemplare, mida mainisite, ja ma võin kinnitada, et need leiavad minu juures hea kodu. Praegu elan ma Prantsusmaal, kuid kui võimalik, siis võiksite raamatud saata minu sekretärile miss Reidile aadressil Bow Street 9, London, W.C.2, kuna ma liigun nii palju ringi. Äkki on Teil võimalik mind millalgi Pariisis külastada? Ma olin väga üllatunud, kuuldes, et olete juba kaheksakümne kuue aastane. Mina saan kohe kuuskümmend viis, aga ma ei võinud kunagi aimata, et meie vanusevahe võiks olla nii suur.

Lugupidamisega,

Teie Graham Greene

 

P.S. Tagasihoidlikuks tänutäheks Henry Jamesi teoste eest palun ma oma sekretäril Teile saata eksemplari hiljaaegu ilmunud esseekogumikust “Collected Essays”/“Kogutud esseed”.

 

 

Välismaalt mudaravikuuridelt reumat ravimast tagasi saabunud, kirjutas Leslie Greene’ile 1969. aasta 16. oktoobril.

 

 

Lugupeetud Graham Greene,

tänan Teid 3. septembri lahke ja sõbraliku kirja eest. See saadeti mulle Austriasse edasi. Mul on hea meel kuulda, et mäletate nii elavalt meie kohtumist Baltimaadel. Paraku eksite selles, mis puudutab 500aastast bordelli: kunagi võis seal ju tõepoolest olla asutus, mida mainis Moura Budberg, kuid minu ajal oli see üksnes apteek Raekoja platsil [apteek seisab siiani Raekoja platsil, nii nimetatakse seda väljakut Eestis; aastast 1585 on see kümme põlve kuulunud samale perekonnale]. Ma olin meeldivalt üllatunud, kuuldes, et elate Malesherbes’i bulvaril. Mulle meeldib ette kujutada, et tegu on sama korteriga, kus elas Chad Newsome, ja et Te nõjatute üle rõdupiirde nagu Väike Bilham, vaadates, kuidas Pariisi elu ümberringi keeb. See on Teist kena, et soovitasite mul millalgi Teid vaatama tulla. Viimastel aastatel olen Pariisi vältinud, kuna seal on elu nii kallis, ja olen tavaliselt Austriasse, mida külastan igal aastal, sõitnud Harwichi ja Hooki kaudu, sooviga vältida ka Londonit.

Sellel aastal olen rohkem kodust eemal viibinud, pärast ravi Styrias Bad Gleichenbergis lendasin edasi Bukaresti, kus ma viibisin teist korda elus dr Anna Aslani kliinikus ning tegin seal läbi noorendusravi. Ma usun, et see tegi mulle palju head, kuigi ma olen ikka veel igast kohast kange, kust õigupoolest olema ei peaks [Dr Aslan’i paljukirutud kliinik Bukarestis pakub “noorendusravi”, mis väidetavalt aeglustab ja võib teatud juhtudel vananemise lausa n-ö tagasi pöörata.]

Kirjutasin just äsja paar rida Teie sekretärile miss Reidile ja andsin Talle teada, et minu naaber, antikvaar mr Crowe pani minu palvel need kuus lubatud Henry Jamesi köidet tema poole teele.

Samuti tahtsin teada anda, et sain Teie uusima teose  “The Collected Essays”/“Kogutud esseed” kätte ja tänan Teid selle eest südamest. Ma hindan seda kõrgelt.

Ma olen tähele pannud, et Te reisite palju. Sama lugu on minuga. Olen välja arvutanud, et veedan oma Turreti maamajas aastas umbes kuus kuud. Tõenäoliselt sõidan ma talveks Lõuna-Aafrikasse (kus mul on veidi raha). Kuid ma ei ole selleks reisiks veel mingisuguseid ettevalmistusi teinud, ja pean nüüd kiiresti tegutsema hakkama. Nii et sellel aastal ma tõenäoliselt Pariisi ei jõua.

Kui Te kunagi peaksite Norwichi sattuma, siis saan ma Teile peavarju anda oma väikeses majas, kui juhtun olema sel ajal parajasti kohal.

Parimate soovidega,

alati Teie Peter Leslie

 

1969. aasta 18. oktoobril kirjutab Greene Leslie’ kirjale vastuse, kus ta avaldab imestust dr Aslani lubaduste üle endist diplomaati “noorendada”. Tookord oli kõikidele teada-tuntud juhtum, kui Somerset Maugham jäi seniilseks ja segaseks pärast seda, kui Šveitsi doktor Paul Niehans oli süstinud talle lamba looterakke. (Kuuldavasti tegi kõnealune doktor Maugham’ile komplimendi tema “meeldivalt pehmete munandite” kohta.) Samuti haaras Greene kinni võimalusest näidata oma teadmisi Marcel Allaini ja Pierre Souvestre’i aastatel 1874 – 1914 välja antud prantsuse detektiivisarjas “Fantoom”/“Fantômas” kohta.

 

 

Lugupeetud Leslie,

tänan Teid kirja eest. Ma ootan kannatamatult raamatute saabumist. Ma olin täiesti ära unustanud, et Chad Newsome elas Malesherbes’i bulvaril. Ma olen kindel, et see pidi olema kusagil siinpoolses otsas Monceau’ pargi lähedal, mis on olnud ka paljude Fantoomi kuritööde tegevuskohaks.

Ma olin mõned aastad tagasi Rumeenias ja kuulsin seal palju doktor Aslanist, aga pärast seda, mis juhtus Somerset Maugham’iga selle Šveitsi šarlatani kätes, tekitab mõte noorenduskuuridest minus vastumeelsust! Siiski olen ma kindel, et doktor Aslan on palju parem kui see mees [dr Niehans], kelle nime ma alati freudistlikult ära unustan.

Mul on vend Hugh, kes elab Ida-Anglias, nii et, kes teab, äkki on mul ühel päeval tõesti võimalik Teile Norwichi külla tulla.

Parimate soovidega

Teie Graham

 

 

Essexi arhiivi kohaselt suri Peter Leslie 11. detsembril 1971. aastal oma kodus Colchesteris südamepuudulikkuse tagajärjel. Greene’i viimane kiri talle on saadetud Antibes’ist 1969. aastal 8. novembril:

 

Lugupeetud Leslie,

Teie kuus Jamesi teost jõudsid turvaliselt Antibes’i kohale ning ma paigutasin raamatud oma riiulitel ümber, et leida neile väärikas koht oma majapidamises. Need seisavad kümne teise esmatrüki kõrval, nii et nüüd on mul tõeliselt hea väljapanek. Ma ei oska oma tänulikkust sõnades väljendada. Kummaline kokkusattumus – varsti pärast seda, kui sain Teilt Jamesi teoseid puudutava kirja, sain ma kirja ka Ameerikast ühelt oma vanalt sõbralt, kes oli kunagi minu agent. Ta küsis minult, kas ma sooviksin endale saada Jamesi autogrammiga fotot, mille James oli kunagi andnud tema abikaasa isale. Ma loodan, et see Jamesi puudutavate materjalide hoovus minu suunas kestab.

Ma sõidan nüüd kümneks päevaks Anacaprisse, kuid loodan, et ühel päeval toob saatus Teid kas Pariisi või Antibesi.

Kui õnnelikud olid need päevad, mis ma Eestis veetsin. Kunagi oli mul Leningradis suur tüli oma kommunistist teejuhiga, kui süüdistasin tema valitsejaid kolonialismis. Mulle ei meeldiks praegu [Tallinnasse] tagasi minna.

Alati Teie Graham

 

 

Kahjuks ei kohtunudki Greene kunagi Tallinna endise asekonsuliga. Peter Leslie suri kaheksakümne kaheksa aastaselt enne kui kirjanik jõudis teda külastada. Graham Greene ise suri 20 aasta pärast, napilt kuus kuud enne oma 87. sünnipäeva.

 

 

Tõlkinud Ester Rooste