Globaliseerumisest impeeriumini

M? V?ataga

Clintoni ajastu kõrgelennuline idealism on möödas.  

Meie põlvkond on näinud maailma palge muutumist kaks korda. Esiteks 1980ndate lõpul Nõukogude süsteemi kokku varisedes ja teiseks pärast 2001. aasta 11. septembrit. Praeguseks paistab nende sündmuste vaheline ligikaudu tosina-aastane periood, mida võiks lühiduse mõttes nimetada ka Clintoni ajastuks, juba kauge ja kummalise interluudiumina. Korraks lahvatasid kõrgele liberaalsed lootused ning paljastus ka nende odavavõitu loomus. Mõnda aega mängeldi isegi mõttega, et ajalugu sügavamas mõttes on lõppenud, sest liberaalsele demokraatiale pole usutavat alternatiivi, mis inimeste kujutlust ja tahet köita suudaks. Fukuyama meelest ei saanuks näiteks islam seda pakkuda, sest see ei taga võrdset tunnustust naistele. Ajaloo lõpp tähendas tal poliitilise korra vastavust inimloomusele ja inimloomuse määrab eeskätt mugavus- ja tunnustusvajadus. Järelejäänud poliitikaprobleemid paistsid pigem tehnilist, moraalset ja ennekõike keskkondlikku laadi: kuidas tuua mahajäänud maad sujuvalt liberaalse demokraatia sfääri, kuhu tõmmata flirdi ja ahistamise piirid, kuidas vältida ökokatastroofi jne. Spioonikirjanik John Le Carrél kippusid suurejoonelisemad romaaniteemad otsa saama ning ta pidi vahepeal rahulduma rahvusvahelise ravimitööstuse ja narkoäri kuritegelikkuse lahkamisega. Ajaloo lõpu forsseerimiseks tekkis liberaalse interventsionismi doktriin, mis õhutas lääneriike saatma sõjavägesid sinna, kus riigid ikka veel rikuvad oma alamate inimõigusi.

Clintoni ajastu peamine märksõna oli “globaliseerumine”, mis tähendas vabakaubandust ja riikide mõju langust majanduse üle. Selle suundumuse vastu korraldati küll tänavarahutusi, millest aga ei võrsunud tõsisemat poliitilist liikumist. Hiina ja India eeskuju näitas, et kaubandustõkete kaotamine kiirendab majanduskasvu ning võib kahandada vaesustki. Kolmas Maailm ei ole enam globaliseerumise vastu, vaid tahab pigem paremat ja õiglasemat globaliseerumist. Arvamusliidrid nagu Thomas Friedman kuulutasid maailma lamestumist, võistlusväljaku silenemist, mis lõppude lõpuks on lihtsalt veel üks kujund ajaloo lõpu tarvis. 

11. september muutis kõike, nagu ütles president George W. Bush kohe pärast seda päeva. Muutuse äratundmiseks läks küll pisut aega, eriti siin Ida-Euroopas, kus oli kombeks olnud igat parteikogunemist nimetada ajalooliseks ja epohhi loovaks. New Yorgi pilvelõhkujate suurejooneline purustamine ja ligi kolme tuhande inimese tapmine poliitilise programmita terroristide poolt sundis Ameerika Ühendriike ette pöörama oma vägivaldsema poole. Terrorismi eesmärgiks on ikka olnud ülekaalukas vastane endast välja viia. See saavutatigi. Kuid ilmselt oleks vale näha Valges Majas kõigest lihtsameelset, kes astus Osama bin Ladeni kavalasse lõksu. USAs oli juba ammu leidunud ringkondi, kes otsisid võimalust Iraagi ründamiseks ning Lähis-Ida ümberkujundamiseks Iisraeli julgeolekule soodsamaks. Nüüd leiti ettekääne. Väikest rolli mängisid ka Clintoni-aegsed liberaalsed interventsionistid, kes pärast Serbia natsionalismi mahasurumist olid õhutanud samamoodi kohtlema ka muid türanne. See on seadnud paljud liberaalid Iraagi sõja kritiseerimisel ebamugavasse olukorda.

Kunagine suur USA imetleja liberaalne mõtleja Jürgen Habermas ütleb oma viimases raamatus “Lõhenenud Lääs”: “Pole vähimatki kahtlust, et Ameerika normatiivne [s.t moraalne, eeskuju andev] autoriteet on varisenud põrmu.” Ta lisab: “Pool sajandit on Ühendriigid olnud sammuseadjaks teel kosmopoliitilise õigusvõimu poole. Kuid Iraagi sõjaga ei ole ta üksnes hävitanud oma maine ja loobunud rahvusvaheliste õiguste garanteerija rollist; rahvusvahelise õiguse rikkumine on loonud hukatusliku pretsedendi tulevastele ülivõimudele.”

Üks kummaline, pealtnäha täiesti tarbetu samm, mille USA on astunud, on süstemaatiliste piinamiste seadustamine ning rahvusvahelise ja isegi siseriikliku õiguse eiramine “vaenlase võitlejateks” peetavate inimeste kohtlemisel. Muidugi võidakse seepeale kosta (nagu Iivi Masso Eesti Päevalehes 11. XII 2006 on teinudki), et USA poolt toime pandud rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste rikkumised on köömes, võrreldes sellega, mida on kogu aeg tehtud Hiinas ja Venemaal, rääkimata Süüriast või Iraanist. Ja lõppude lõpuks, eks ole ka Eesti korravalvurid nii mõnigi kord nii mõnegi kinnipeetu surnuks või vigaseks peksnud ning karistusest pääsenud – ikka juhtub, mets ja laastud jne.

USA otsene panus universumis sündivasse riiklikku vägivalda võib ju olla suhteliselt tühine, kuid selle kaugemad konsekventsid on tõsisemad. Esiteks pole Hiina ega Egiptus ega isegi Venemaa viimasel ajal pretendeerinud inimkonna teenäitaja rolli. Teiseks valitseb Ameerika Ühendriikides siiani tugev legalistlik traditsioon, mis on sundinud USA valitsust piinamist mitmesuguste eufemismide varjus seadustama. See on umbes sama, nagu oleks Vatikan pärast pedofiiliaskandaale üllitanud bulla, mis õigustanuks ja reglementeerinuks pedofiiliat teatud olukordades mõne teise nime all. Valgustusajast saadik on vangide piinamine olnud läänes tabu (mis muidugi ei tähenda, et seda kunagi harrastatud poleks). Kuid näiteks Nõukogude Liit pidas vajalikuks seda ikka varjata ja salata.*

Ühesõnaga, järjest raskem on hoida ülal kujutlust healoomulisest üliriigist, kes on kogemata sattunud eksiteele või sunnitud enese- ja inimkonna kaitseks senisest vähem vahendeid valima. Üha kohatumana mõjuvad USA näpuviibutused Hiina või Venemaa suunas. Ja nõnda polegi imeks panna, et tänapäeva rahvusvahelise olukorra mõtestamiskatsetes on sõna “globaliseerumine” asendumas sõnaga “impeerium”. Ilmub järjest raamatuid, mille pealkirjas see sõna figureerib, ja tegu pole sugugi ajaloo-uurimustega Rooma, Briti või Nõukogude impeeriumist, vaid hoopis Ameerika Ühendriikide rollist tänases maailmas. Mõnikümmend aastat tagasi kuulusid fraasid USA impeeriumist või imperialismist kitsalt vasakpoolse retoorika repertuaari. Tänapäeval enam mitte, need on omandanud kirjeldava, hinnanguvaba värvingu. Eks ole ju impeeriumegi ajaloos mitmesuguseid olnud ning parimal juhul on nende kaitsev tiib toonud rahvahulkadele rahu ja jõukust.

Üks sääraseid, lõppkokkuvõttes küll pessimistlikke käsitlusi ilmus eelmisel aastal inglise ajaloolaselt Harold Jamesilt pealkirja all “Roomalik kimbatus. Kuidas rahvusvahelise korra reeglid on loonud impeeriumi poliitika”. James arutleb ligikaudu nii: kuni 11. septembrini eeldati, et globaliseerumine toob rahu ja stabiilsuse. Enam mitte, ja muutuse põhjused pole majanduslikku, vaid poliitilist laadi. Nende selgitamiseks läheb ta tagasi enam kui kahe sajandi tagusesse globaliseerumisaega, 1776. aastasse, kui ilmus kaks tähtteost: Adam Smithi “Riikide rikkus” ja Edward Gibboni “Rooma impeeriumi allakäik ja häving”. Mõlemad valgustajad käsitlesid nn Rooma dilemmat: rahumeelset kaubandust on sageli peetud stabiilse, jõuka ja lõimunud rahvusvahelise korra loojaks; samas viib see aga koduste ja rahvusvaheliste hõõrdumisteni, isegi sõdadeni, mis selle korra ja jõukuse hävitavad. Liberaalne kaubanduslik maailmakord võib end laostada, nagu Smith näitab oma suurteose lõpuosades (milleni vähesed lugejad viitsivad ennast puurida).

Nimelt on keeruka ühiskonna toimimiseks vaja reegleid niihästi riigi kui riikidevahelisel tasandil. Et neid aga alati vabatahtlikult ei järgita, siis vajavad need ka jõustamist (ning mõistagi ka formuleerimist). Siin tuleb mängu võimutegur ning võim jaotub alati ebavõrdselt ja koondub üksikutesse keskustesse. Isegi vabatahtlikult kokku lepitud reeglitel lasub võimuvari. Ning tunne, et reeglid on meelevaldsed, ebaõiglased ja peegeldavad kõigest kellegi erihuve, toob kaasa kiusatuse neist mööda hiilida, neid õõnestada või rikkuda. Võim võib küll kaitsta kaubandust ja rahu, aga ta pole kindlasti mingi hüve iseeneses. Pealegi kaldub võim paisuma ning pähe hakkama ja sõltuvust tekitama. Isegi kui võimukandja suudab korrumpeerivatele kiusatustele vastu panna, langeb talle ikkagi kahtlustus sellele järeleandmises. Võim laostab ja/või äratab umbusku. Inimesed, kes usuvad üldkehtivatesse reeglitesse, ja inimesed, kes näevad nende reeglite taga meelevaldset võimu, elavad justkui eri maailmas.

Ja nõnda ongi juhtunud tänases maailmas. USA pretensioon inimkonna universaalsete ühishuvide kaitsja rollile, milles kahtlejaid on niikuinii alati leidunud, on nüüdseks murenenud. Ta võib küll veel pretendeerida üksnes kõikidest halbadest variantidest kõige aktsepteeritavama staatusele (mis esialgu ja nii paljude silmis ehk polegi nii vähe). Aga maailmapoliitika üldtoon muutub nüüd kindlasti kainemaks, jahedamaks, küünilisemaks. Clintoni ajastu kõrgelennuline idealism on õnneks või kahjuks möödas.

Selles olukorras võiks Adam Smithi äsja eesti keeles ilmunud suurteose kõrval olla asjakohane lektüür veel üks elegantne ja terane raamat, Iisraeli sõjanduseksperdi Martin van Creveldi illusioonivaba käsitlus “Sõja tulevik”. Selle originaal ilmus küll juba üleeile, 1991. aastal, veel enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuid pärast 11. septembrit kõlavad raamatu seisukohad veelgi aktuaalsemalt. Autori tees on suhteliselt lihtne: tuumarelvad ühelt poolt ja nn väheintensiivsed konfliktid (sissisõjad) teiselt poolt on murendanud pärast Vestfaali rahu sajandeid valitsenud arusaama, et sõjad saavad käia ainult riikide vahel, poliitiliste vm huvide nimel ja et tuleb lahus hoida valitsuse, sõjaväe ja rahva rolli. Uues olukorras on praegused suured armeed, kallid relvad ja clausewitzlik strateegiline mõtlemine suurel määral kasutu. Oma lohutus tulevikunägemuses näib van Creveld astuvat uue keskaja kuulutajate pikka ja auväärsesse ritta, kuigi ta end konkreetsete ennustustega tulevikusõja reeglite ja meetodite kohta siduda ei riski. Raamatu tugevaks küljeks on tänapäeva poliitika põhimõistete (riik, rahvas, suveräänsus, valitsus, huvid jne) relativeerimine, nende asetamine ajaloolisse konteksti, kus ilmneb nende tinglikkus ja mööduvus. Samuti leidub seal intrigeerivaid sissevaateid sõduri psühholoogiasse (sõja mõte polevat tappa, vaid eluga riskida) ning sugudevahelistesse suhetesse. Häiriva joonena torkab aga silma see, kuidas katsed sõda mõista lähevad sujuvalt üle sõja kui inimese (või mehe) ürginstinkti õigeksmõistmiseks. Kuigi autor väljendab raamatu pühenduses lootust, et ta lastel ei tuleks iialgi vajadust sõdida, tekib lõpupeatükkide ekstaatilisi sõjaiseloomustusi lugedes küsimus: miks ka mitte, kui üks hea sõda on nii vaimustav, joovastav, erutav ja sellisena parem kui seks, pealegi olevat püsiv rahu seevastu kõigest asjatu unistus, mis pole isegi kuigi kaunis? Nõnda saab van Creveldi raamatut võtta Fukuyama ajaloo lõpu omamoodi paroodiana. Mõlemad autorid (nagu ka omakasu õigustav Adam Smith) rajavad oma käsitlused arusaamale inimloomusest. Fukuyama arvas, et läänelik liberaalne demokraatia on ainus poliitiline süsteem, mis rahuldab inimloomust, ning pärast kommunismi pole enam jäänud suuri poliitilisi ideid või kujutlusi paremast elust, mis võiksid sundida inimhulki oma elu kaalule panema. Van Creveld näitab, et inimloomus ei ihkagi rahuldust ning sõdimiseks pole ka tingimata ideed vaja, rääkimata veel poliitilisest ideest. Tarvis läheb esmajoones y-kromosoomi. Y-kromosoomi tuleviku kohta aga tasuks juba lugeda geneetik Bryan Sykesi populaarset raamatut “Adam’s Curse: A Future Without Men” (2005). Igatahes selle pealkirjas mainitud Adam ei ole Smith…

 

 

* Huvilised – kuigi neid on meil kahjuks vähevõitu –  saavad Internetist või Ameerika lehtedest pidevalt lugeda juhtumitest, kuidas mõni valel ajal ja vales kohas viibinud moslem on CIA “piinataksoga”, s. o erilennukiga, toimetatud eritöötlemisele Süüriasse, Egiptusesse või Guantánamosse. Toimuvale lisab kõhedust tõsiasi, et niimoodi väljapressitud informatsioon on enamasti täiesti kasutu – justkui olekski Orwelli loosung “Piinamise eesmärk on piinamine” tõeks saanud. Viitan mõnele juhtumile: Kanada-Süüria kodanik Maher Arar, kes toimetati piinamisele Süüriasse ja pääses viimaks tänu Kanada valitsuse sekkumisele: vt ülimahukat valitsusraportit (http://www.ararcommission.ca/eng/26.htm). Viimastel nädalatel on silma hakanud Egiptuses sündinud Austraalia kodaniku Mamdouh Habibu, pakistanlast Muhammad Saad Iqbali, Suurbritannia kodaniku Moazzam Beggi lood. Viimane on kirjutanud oma läbielamistest raamatu “Enemy Combatant: My Imprisonment at Guantánamo, Bagram, and Kandahar”. Kolme briti jorsi Asif Iqbali, Ruhel Ahmedi ja Shafiq Rasu seiklus- ja piinarikkast teekonnast Inglismaalt Afganistani ja sealt Guantánamosse on Michael Winterbottom ja Mat Whitecross vändanud filmi. Samuti soovitan lugeda ajakirjanik Joseph Lelyveldi artiklit sääraste juhtumite õigusliku tausta kohta (http://www.nybooks.com/articles/19853).