Georg Henrik von Wrighti mälestades

JAAN KAPLINSKI

Georg Henrik von Wright 1961. aastal.

Georg Henrik von Wright 1961. aastal.

Wikimedia Commons

Tänavu 14. juunil saanuks Georg Henrik von Wright saja-aastaseks. Kõigile, kes on tegelnud moodsa loogikaga ja analüütilise filosoofiaga – mõlemad on väga tihedas seoses – on tema nimi kindlasti tuttav. Ka Ludwig Wittgen­steini elu ja loomingu uurijad sõltuvad rohkem või vähem von Wrightist, kes oli Wittgen­steini õpilane, sõber ja üks tema testamenditäitjatest ja käsikirjade korraldajatest-avaldajatest. See viiski mind 1990. aasta paiku von Wrightiga kokku.

Mind kiusas küsimus Wittgensteini seostest India ja Hiina filosoofiaga, lootsin, et Soome filosoof sellest midagi teab. Meid tutvustas üks mu soomerootslasest tuttav. Eestis ei ole ilmselt paljudel hääd ettekujutust soomerootsi kogukonnast, millel on Soomes tänini üpris oluline roll, mis küll alati välja ei paista ja millel Eestis pole õiget analoogi. Soomerootsi vanad haritlaspered, mõneski neist aadlipäritolu, on kõik omavahel tuttavad ja sageli ka suguluses. Nagu ka von Wrightid. 1995. aastal Tartus tutvustas üks Rahvusarhiivi töötaja Georg Henrikule tema perekonnalugu: tema suguvõsa on pärit Šotimaalt, kust üks Wright XVII sajandil ususõdade ajal lahkuma pidi. Tema ja ta järeltulijad elasid paar põlve Narvas, kus tol ajal olnud isegi anglikaani kogudus. Põhjasõja aegu oli üks Wrightidest võidelnud vapralt Rootsi kuninga all Vene vägede vastu ja selle eest ülendati ta aadliseisusse ning oma nime ette silbikese von. Von Wrightid on Soome kultuurielus ka varem teinud üht-teist olulist: XIX sajandi alguses sündinud Magnus, Wilhelm ja Ferdinand von Wright olid kuulsad loodusmaalijad, kelle linnupilte tänini hinnatakse ja imetletakse.

Wittgensteini seostest „Idaga“ ei osanud ka von Wright midagi öelda: Austria geenius polevat sellest rääkinud, nagu ka paljust muust. On ju teada, et ta ei tahtnud lugeda teiste filosoofide töid, mis oleks tal seganud oma mõtteid mõelda-arendada. Küll oli ta olnud vir­tuooslik vilistaja, kes võis vilistada mõne viiulikontserdi terve viiulipartii.

Georg Henrik, kes suri 16. juunil 2003, oli kahtlemata oma suguvõsa kõige kuulsam liige ja küllap ka kõige nimekam Soome filosoof üldse. Tema filosoofiat võivad kindlasti käsitleda analüütilisse filosoofiasse süvenenud inimesed, sama käib kindlasti ka tema loogika-alaste tööde kohta. Von Wright on deontilise loogika looja, on avaldanud põhjapanevaid töid modaalsest loogikast, on arendanud ka parakontradiktoorset loogikat, tegevuse teooriat ja vaimufilosoofiat. Minu arusaamise järgi on ta edasi arendanud ka Wittgensteini mõtet meie keele ja maailma piiride kokkulangevusest.

Laiemale publikule on ta tuntud vähem keelekriitikuna kui kultuuri­kriitikuna. Üks mu soomerootslasest tuttav iseloomustas teda mycket ancien régime –vabas tõlkes ’väga endisaegne’. Võib-olla saab endisaegsusega, aristo­kraatlikkusega mõnevõrra seletada seda, kuidas see puhmaskulmudega vanahärra, kes koduski kandis pintsakut ja lipsu ning jalas musti läikivaid kingi, käis noorte radikaalide seltsis Vietnami sõja ja tuumajaamade vastastel meeleavaldustel ning kritiseeris meie ilusa uue ilma ideoloogia alus-arusaamu nagu usku progressisse, tehnoloogia kõikvõimsusse ja majanduskasvu. Georg Henrik von Wright oli kultuuripessimist, kes oma viimases jõulukaardis mulle kirjutas, et maailm on aina enam muutumas iseenda paroodiaks. On vist loomulik, et inimene vananedes muutub pessimistimaks, Georg Henriku pessimism oli aga sügav ja lohutu; vahel pahandas see tema abikaasat Elisa­bethi, kes siis meest noomis: noorte ees ei peaks kõigest nii süngetes värvides rääkima.

Elisabethi jutud ja arvamused täiendasid tema mehe omi, nii sain mõnest nimekast filosoofist isiklikuma kujutluse. Wittgensteinist, kes vahel nende pool nädalapäevad elas, ütles proua von Wright, et too olnud täiesti talumatu tüüp. Kuid ta mõelnud, et see mees on ikkagi geenius ja ühe geeniuse peab elus ikka välja kannatama. Kannataski. Poissmehest Wittgensteinil olnud aga raske välja kannatada von Wrightide lapsi, kes tema meelest palju kära tegid. Elisabethil oli väga halb mälestus Bertrand Russellist, kelle suhtumine naistesse olevat olnud võimatu. Mõlemad aga rääkisid ainult hääd George Moore’ist.

Elisabeth parandas kord energiliselt mind, kui olin ühes essees tema kaasat võrrelnud süstemaatiliselt oma rajal edasi liikuva sipelgaga, kontrastiks liblikatest vaimuinimestele, kes lendlevad ühelt ainelt, ühelt teemalt teisele. Elisabethi arvates oli Georg Henrik pigem liblikas kui sipelgas ja selles on tal ilmselt õigus, kui mõelda kõigile teemadele, millega ta on tegelnud: modaalne ja deontiline loogika, vaimufilosoofia, inimkonna tulevik, Spengler, Tolstoi, Wittgenstein ja palju muud.

Georg Henriku tutvus Wittgensteiniga algas väikese pahandusega. Kui ta 1939 Cambridge’i end täiendama tuli, läks ta kuulama Wittgensteini loenguid. Semester oli aga juba alanud ja Wittgenstein ei soovinud auditooriumis näha inimesi, kes polnud end eelnevalt kuulajaks registreerinud ja palus von Wrightil lahkuda. Nii ei olnud kahe filosoofi esimene kokkupuude kuigi sõbralik, kuid noormees ei lasnud end Wittgensteini kurjast märkusest heidutada. Ta kirjutas professorile kirja, kus vabandas ja seletas, et saabus just Soomest ja ei teadnud, et tema loengu kuulajaks tuleb end registreerida. Vabandus võeti vastu, noor filosoof sai geeniuse loengutel käia ja kahe mehe vahel sigis vähehaaval sõprus. Ilmselt tajus Wittgenstein soomlases midagi, mis temas huvi ja võib-olla isegi sümpaatiat äratas. Mida ei rikkunud ka von Wrightide (Wittgensteini meelest) kärarikkad lapsed.

Wittgensteini vaimust ja maistest varadestki oli von Wrightide kodus mõndagi olemas. Leian oma märkmetest ülestähenduse sellest, et radikuliidist vaevatud Georg Henrik käis Wittgensteini kepiga. Tunnistust Wittgensteini vene keele õpingutestki näidati mulle – see oli temale kuulunud Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“ eksemplar, kus sõnadele olid pandud rõhumärgid. Raamat, mida nimetab ühes oma luuletuses meie aja Vene luuletaja Sen-Senkov.

Ka Georg Henrik ise õppis lugema vene keelt ja tal oli omajagu suhteid Vene, alias Nõukogude loogikutega. Kahjuks ma ei mäleta, kas rääkisime konkreetselt mõnest neist, näiteks Jessenin-Volpinist või Zinovjevist. Küll kurtis ta kord, kui, nagu ikka õhtuti, kui nende juures ööbisin, õhtul veel mõne pitsi viskit jõime, et äsja olid tal külas olnud Vene loogikud, kes joonud ära kõik pererahva viskivarud. Midagi oli siiski järel või siis värskelt juurde muretsetud. Huvi Venemaa vastu – 1990ndatel aastatel oli see Läänes vägagi üldine ja arusaadav – viis Georg Henriku Venemaa ajaloo tõlgendamisele Spengleri vaimus. Temagi uskus, ja on sellest ka kirjutanud, et Vene kultuuri võib näha kui üht „pseudomorfoosi“, mujalt üle võetud kultuuri, millel oma maal puuduvad sügavamad juured. Sellest, et Venemaal lihtrahvas, s.t talurahvas ühelt ja aristokraadid ning intelligents teiselt poolt elasid eri maailmades, on kirjutanud mõnedki kultuuriloolased ja sellest lõhest alamate ning ülemate-haritumate vahel said alguse intelligentsi püüded „minna rahva juurde“, olgu revolutsioonilise narodnikluse või lepliku tolstoiluse kujul. Tolstoilus, nagu teame, oli hingelähedane Wittgensteinile, kes küll nooruses sõjavaimustusega kaasa läks ja alles sõja läbi teinult Vene kirjaniku järgijaks sai. Usun, et õhtustel „öömütsi“- istumistel oli juttu ka Wittgensteini soovist minna Nõukogude Liitu aitama sääl uut ilusat ilma ehitada, millest õnneks midagi välja ei tulnud.

Mõtlen praegu, et Tolstoil, Wittgensteinil ja Georg Henrik von Wrightil on midagi ühist. Nad kõik on pärit põlisest eliidist, kellel lihtrahvaga oli olnud vähe lähemaid kokkupuuteid, kes mingis mõttes elasid sellises „pseudomorfses“ maailmas, oma kultuurimullis. Nii krahv Tolstoi, Austria-Ungari terase­kuninga Karl Wittgensteini poeg Ludwig kui soomerootsi kõrgkultuursest perest pärit von Wright. Neid kõiki selline olukord ei rahuldanud ja nad kõik püüdsid omal kombel jõuda rahvale, lihtsale inimesele lähemale. Muuta maailma kõigile elamisväärsemaks, aidata inimesi, võidelda tõe ja õigluse eest. Olgu siis talupoegliku lihtsa elu juurde tagasipöördumist igatsev-kuulutav krahv, külakoolmeistri ja sanitarina töötav Wittgenstein või noorte radikaalidega Vietnami sõja vastastel meeleavaldustel kaasa kõndiv von Wright.

Maailma parandada püüdvad vaimu­inimesed elavad sageli läbi ränki pettumusi, kui maailma julmuse, hoolimatuse ja rumalusega lähemalt kokku puutuvad. Nii Tolstoi, kes lõpuks meeleheites kodunt pages, ja von Wright, kes leidis, et maailmast on saamas iseenda paroodia. Wittgensteini kohta ei julge ma siin midagi arvata, kuid tema püüd ikka ja jälle lahti öelda oma endisest elust ja tööst osutab sügavamale, eksistentsiaalsele rahulolematusele. Kuid Wittgenstein leidis leevendust oma rahulolematusele konkreetses töös, ligimese teenimises õpetaja, aedniku või sanitari ametis ja ei esitanud oma maailmaparanduse ideoloogiat. Milleks ehk küll võib lugeda tema püüdu päästa inimesi filosofeerimise abil filosoofiast, vigaste arusaamade kütkeist. Seda tegi omal kombel ka von Wright mitmel tasemel, nii akadeemilise filosoofina kui populaarsete raamatute autorina ja mitmesugustel foorumitel ja konverentsidel esinedes. Ning suuremeelselt aidates idaeurooplastest kolleege ja teisi vaimuinimesi pärast raudeesriide haihtumist.

Kord kutsus ta mind isegi esinema Helsingi ülikooli filosoofia seminaris, kus püüdsin esitada oma mõtteid tegevusest, tegevusetusest ja „minast“, toetudes Georg Henriku seisukohtadele, ent ka Laozile ja Euroopa müstikutele. Kuulajaskond oli väärikas – auditooriumis olid Jaakko Hintikka ja Ilkka Niiniluoto. Oma ettekande järgi olen kirjutanud artikli „Müstiline tegevusetus“, mis ilmus 1993. aastal Akadeemias.

Kord tegin Eesti Televisioonile intervjuu Georg Henrikuga. Loodan, et ETV arhiivis on see intervjuu olemas, nagu ka mu teised intervjuud. Selles oli juttu ühest filosoofi kohtumisest tavalise soomlasega, purjus mehega, kes temalt trammis viisakalt ja vabandades küsis, kas ta võiks öelda, mis on elu mõte. Von Wright vastas suurepäraselt, öeldes, et elu mõtet ei saa üks inimene teisele õpetada, selle peab igaüks ise leidma. Hää näide temale iseloomulikust ettevaatlikkusest teaduslike ja filosoofiliste arvamuste esitamisel, temaga suheldes sain paremini aru täppisteadlase suhtumisest tõesse, niivõrd kui tegu on tema alaga. Tõde on see, mis on tõestatud. Ometi võis Georg Henrik esitada ka radikaalseid seisukohti, aktsepteerida Spengleri seisukohti ja minna kaasa uusvasakpoolsete suhtumistega Ameerika poliitikasse. Ja muidugi leida, et maailm on hukka minemas. Seisu­kohad, mida tõestada on raske kui mitte võimatu. See on väga inimlik: me võime olla väga korrektsed, pedandid väiksemates ja lihtsamates asjades, suurte inimkonna ja maailmaprobleemide käsitlemisel aga lepime emotsionaalsete üldistustega. Võib-olla ongi ainus ratsionaalne, mõistlik viis suuri probleeme käsitleda kirjandus. Dostojevski aitab meil Venemaad (ja inimloomust) mõista paremini kui suurem osa politoloogide ja psühholoogide kirjutatust. Ehk siis ka Spengler oma julgete metafooride ja üldistustega. Seda kirjutades on mul silme ees von Wrighti väike raamaturiiul Vene klassikaga, kus vist seisis ka Wittgensteinile kuulunud, siin juba nimetatud „Kuritöö ja karistus“ rõhumärkidega.

Nii võikski ehk öelda, et Georg Henrik von Wright oli ühelt poolt loogik ja analüütilise filosoofia suurkuju, teiselt poolt aga vägagi traditsiooniline filosoof, esseist, kes ilmselt tundis vajadust mõelda ja end väljendada metafoorides. Minuga tahtis ta ikka rääkida pigem üldistest asjadest, maailmamuredest, Dostojevskist kui loogikast. Tema vajas ehk kirjaniku seltskonda, mina täppisteadlase oma, nii sündis ja kestis meie sõprus, mis kestis ligemale kümme aastat kuni Georg Henriku haiguse süvenemiseni ja tema sunnitud kolimiseni Laivurinkatu maja ülemiselt korruselt, kus veetsin mõnegi päeva ja öö väikeses teenijatoas, seltsiks raamatud. Korra võtsid von Wrightid mind kaasa Vålö saarele Inkoo lähedal, kus nad on veetnud juba aastakümneid oma suved. Nad sõitsid Ladaga, mida juhtis Elisabeth, merel võttis paadirooli enda kätte juba Georg Henrik. Käisime ka naabersaarel, kus puhkas Rootsi kirjanik ja ajakirjanik Olaf Lagercrantz, Georg Henriku sõber. Lagercrantzid on samuti vana aristo­kraatlik suguvõsa (muide lähedalt suguluses Eesti von Wrangelitega), mis ehk natuke seletab Olafi vasakpoolsust. Oli liigutav kuulda, et Lagercrantz oli lugenud minu rootsi keelde tõlgitud jutukest „Literatuur“. Mida Georg Henrik minu kirjutatust luges, ma ei mäleta. 1996. aastal avaldas kirjastus Vagabund tema esseekogumiku „Minerva öökull“, kuhu minagi üht-teist tõlkisin. Mõnuga. Vanahärra muidugi kõkutas naerda, silmitsedes eestikeelse raamatu päälkirja, mis soome keele oskajale kõlab omajagu pikantselt.

1995. aastal käisid von Wrightid Tartus ja Tallinnas. Olin nende saatja. Tartus pidas Georg Henrik filosoofidele loengu vaimufilosoofiast, polemiseerides reduktsionismiga. Pärast õnnestus mul meelitada Madis Kõiv kaasa ülikooli külalistemajja, kus kaks tarka meest oma kaks tundi vestlesid. Mäletan, et nad rääkisid pikemalt Leibnizist. Ka Tallinnas kohtus ta filosoofidega. Kui Georg Henriku ja Elisabethiga Tallinna sadamas hüvasti jätsin, küsisin, kes Eesti filosoofidest talle kõige sügavama mulje jättis. Kõhklemata vastas ta, et „see Koiv“. Minule polnud see kompliment Madisele muidugi mingi üllatus. Viis küll mõttele, mida oleks võinud teha ja kelleks oleks ta võinud saada, kui oleks elanud ja töötanud mujal kui ENSVs, liikuda vabalt ühest tippülikoolist teise ja avaldada vabalt ka oma kõige nonkonformistlikumaid mõtteid. Seda sai teha Georg Henrik, kes elas vabas maailmas. Mille muutumisega inimesest aina enam võõrduvaks „tehnosüsteemiks“ ta ei saanud leppida ja oma leppimatust kirglikult kuulutas. Ise mõtlen ketserlikult tihti, et tehnosüsteemina funktsioneeriv vaba maailm on vaba niivõrd ja nii kaua, kui vaba mõte tema toimimist ei hakka häirima. Tehnosüsteem, kommertsiaal-tehniline tsivilisatsioon on palju stabiilsem kui oli nõukogude süsteem, kus vaba mõtteavaldust kardeti. Omal kombel on aga mõlemad totalitaarsed, painutades inimese oma väärtuste ja vajaduste järgi, muutes ta tehnosüsteemi, majanduse masinavärgi kruvikeseks. Millega mõnelgi meist on raske või võimatu leppida. Nagu filosoof Georg Henrik von Wrightil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar