Geertz – antropo­loogia saadik

Maarja Kaaristo

  Selle aasta 30. oktoobril lahkus 80aastaselt üks nüüdisaja tuntumaid kultuuriantropolooge Clifford Geertz. Tema tööd on sotsiaal- ja humanitaarteadustes olnud äärmiselt mõjukad juba 1970. aastatest ning teda võib julgelt pidada üheks kuulsamaks viimaste aastakümnete antropoloogiks, kelle intellektuaalne mõju pole piirdunud oma erialaga, vaid ulatunud selle piiridest märksa kaugemale. 1996. aastal kirjutas ameerika religiooniuurija Daniel Pals Geertzi kohta: “Kritiseerijaid on tal vähe, kuid austajaid terve leegion”.

Clifford James Geertz sündis 23. augustil 1926. aastal San Franciscos. Teeninud aastatel 1943 – 1945 USA armees, astus ta Antioch College’isse, et õppida inglise keelt ja kirjandust, vahetas aga eriala ning hakkas õppima filosoofiat. Kirjandusteaduslik taust on Geertzi töödes tuntav ning ka ta ise on sageli rõhutanud selle tähtsust. Ka kunagine soov saada kirjanikuks on tema teadustöödes selgesti tunda: Geertzi sõnakasutust ning stiili iseloomustab lennukus ja vabadus, mida antropoloogiateaduses muidu ehk harva kohtab. Samuti on ta kirjandusteadusest antropoloogilisse leksikasse üle toonud mitmeid mõisteid, olgu või “tekst” või “retoorika”, viimast on koguni nimetatud tema elu ja töö seisukohalt üheks keskseks mõisteks. Oluline on ka Geertzi filosoofiaalane taust (viimase vahetas ta antropoloogia vastu seetõttu, et tema arvates oli tegu liialt teoreetilise teadusega). Siinkohal tuleks kindlasti mainida Ludwig Wittgensteini ja tema hilisemaid keelealaseid töid, kus käsitletakse keele sõltumisi kõnelemiskontekstist. Lisaks Wittgensteinile on Geertzi mõjutanud ka Susanne Langer, Gilbert Ryle, Talcott Parsons, Paul Ricoeur, Alfred Schulz ja Max Weber.

Saanud 1950. aastal bakalaureusekraadi filosoofias, läks ta oma õppejõu George Geigeri soovitusel Harvardi ülikooli antropoloogiat õppima ja kaitses seal 1956. aastal doktorikraadi. Pärast lühikest aega kestnud välitöid Põhja-Ameerika kaguosa indiaanlaste juures suundus Geertz välitöödele Indoneesiasse. Välitöid tegi ta peamiselt Bali ja Jaava saarel ning Marokos – need piirkonnad said tema Trobriandiks. Lisaks sellele viibis ta lühemat aega veel ka Celebesil ja Sumatral. 2000. aasta maikuus peeti Marokos Safrūs temale pühendatud konverents pealkirjaga “Kultuurid, ühiskonnad ja maa-alad: auavaldus Clifford Geertzile”. “See valmistas mulle väga suurt rõõmu,” kommenteeris teadlane ise. “Sest antropolooge ei oodata kuigi sageli tagasi sinna, kus nad oma välitöid läbi on viinud”.

Alates 1970. aastast töötas Geertz pikemate ja lühemate vaheaegadega peamiselt Princetoni ülikoolis, mille emeriitprofessoriks nimetati ta 2000. aastal. Lisaks sellele on ta töötanud ka mitmetes teistes maailma juhtivates ülikoolides nagu Stanfordi, California, Chicago ja Oxfordi ülikool. Ta on avaldanud 12 raamatut (nende seas näiteks “Jaava religioon”, 1960; “Kultuuride tõlgendamine”, 1973; “Omakandi tarkus”, 1983 (eesti keeles 2003), “Teadmiste valgel”, 2000) ning olnud mitmete toimetaja või kaasautor.

Geertzist kõneldes tuleb kindlasti rääkida sümbolistlikust või tõlgendavast antropoloogiast. Oma peateoses “Kultuuride tõlgendamine” defineeris ta kultuuri kui “päritud kontseptsioonisüsteemi, mida väljendatakse sümbolite kujul teadmisi ja ellusuhtumist edasi andes, põlistades ning arendades”. Geertz vastandas oma seisukohad üsna selgelt lévistrausslikule (viimase tööd analüüsib näiteks “Kultuuride tõlgendamise” 13. peatükk) formalistlikule struktuuri- ja funktsiooniotsingule ning on mitmel pool rõhutanud, et tema viljeldavat antropoloogiat iseloomustab teooria puudumine. Tema peatähelepanu koondus rakenduslikule ja pragmaatilisele fenomenoloogilisele ning hermeneutilisele meetodile, üldistava tähendus- või kultuuriteooria (või -filosoofia) konstrueerimist ei pidanud ta vajalikuks. Sellest hoolimata seostatakse just tema nime teoreetilise murrangu ja postmodernismi saabumisega antropoloogiateadusesse. Geertz oli üks neid XX sajandi teise poole mõjukamaid antropolooge (Marshall Sahlinsi kõrval), kes osutasid oma tekstidega uutele suundadele ja andsid kultuuri analüüsimise tarvis uued alused, eeldused ja võtted. Mõlemad teadlased analüüsisid kultuuri, kuid üsna erinevas võtmes: Geertz hermeneutilises vaimus, Sahlins viljeles pigem uus-lévistrausslikku strukturalismi, nagu on märkinud USA antropoloog Stephen P. Reyna.

Antropoloogiat ei näinud Geertz “eksperimentaalse teadusena, mille eesmärgiks on seaduspärasusi otsida, vaid tõlgendava teadusena, mis otsib tähendusi”. Seega, kui kultuurid on sümboltähenduste süsteemid, ei saa tähendusi sotsiaalse interaktsiooni protsessist eristada. Nii keskendus Geertz eelkõige oma meetodi, “tiheda kirjelduse” väljaarendamisele. Kultuur on tema jaoks ennekõike relativistlik tekst, mida uurija peab “lugema”, tekst, millele ühiskonna liikmed on omistanud teatud tähendused ja mida antropoloog seda teksti lugedes ja nimetatud meetodit kasutades tõlgendama peab. Sümbolite tähendus sõltub muu hulgas kontekstist, selgitab Geertz “Kultuuride tõlgendamise”, tõlgendava antropoloogia ühe võtmeteksti esimeses peatükis. Meetodi kandva idee selgitamiseks kasutas ta G. Ryle’i praeguseks äärmiselt tuntud võrdlust silmapilgutamisega: silma pilgutamise füüsilist akti kirjeldades ei mõista me selle tähendust, sest võimalikke variante on väga palju ja need sõltuvad nii kontekstist kui ka sellest, milliseid tähendusi kas silma pilgutaja või pilgutamise pealtnägijad sellele omistavad (või ei omista). Nii tuleb erinevaid kultuurielemente ja kultuuris leiduvaid sümboleid uurida ennekõike põhjuslikult, erinevaid tähendusi kiht kihi järel maha koorides ja eristades. Tiheda kirjelduse meetodi üheks näidisrakenduseks empiirilise materjali põhjal võib pidada “Kultuuride tõlgendamises” ilmunud esseed Bali saarel korraldatud kukevõitluse kohta.

Eesti lugejale pakuvad kindlasti huvi ka Geertzi sümbolistliku antropoloogia ja Juri Lotmani ning Tartu-Moskva koolkonna semiootika võimalikud seosed. Esimesi, kes võrdles nimetatud autorite kultuurisemiootikat, oli ameerika sotsiolingvist ja antropoloog Dell Hymes 1978. aastal. Nimetatud teema vastu on huvi tundnud ka vene teadlased, näiteks on Andrei Zorin võrrelnud Geertzi ja Lotmani ideoloogia kontseptsiooni. Zorin näitab Geertzi ja Tartu-Moskva koolkonna erinevat lähenemist muuhulgas suhtumises Lévi-Straussi, kes Lotmani jaoks oli vaieldamatu autoriteet, Geertz aga kritiseeris julgelt tema “universalistlikku ratsionalismi”. Kuigi leidub ka palju sarnast, on Geertz ise 2003. aastal Toomas Grossile ja Marek Tammele antud intervjuus kinnitanud, et ei olnud raamatut kirjutades Juri Lotmani ideedega tuttav ning seega on koolkonnad kujunenud teineteisest sõltumatult.

Geertzi laia haaret arvestades on tal üsna ootuspäraselt ka mitmeid kriitikuid. Tuntuim on ehk ameerika religiooniantropoloog Talal Asad, kes on Geertzi kritiseerinud liigse kultuurile keskendumise ning selle pärast, et ta on jätnud tähelepanuta võimu konstrueerimise mehhanismid nii ajalooliselt kui institutsionaalselt. Samuti on Geertzi süüdistatud defineerimisprobleemides, liigses epiteetide kasutamises, kontseptsioonide ähmasuses, postuleeringutes stiilis “religioon on see, mida ta teeb” (nt N. Frankenberry, H. Penner), koguni etnotsentrismis (K. Windschuttle).

Kriitikast hoolimata ei ole Geertzi rolli antropoloogiateaduses võimalik üle tähtsustada. Seda näitab asjaolu, et tema teosed pole siiamaani oma aktuaalsust kaotanud – neid loetakse, tsiteeritakse, analüüsitakse ja ka kritiseeritakse endise innuga. Antropoloogia teoreetiliste ja metoodiliste piiride laiendaja, teoreetilise murrangu ja paradigmavahetuse algataja ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste vahele silla ehitajana kuulub Geertz, “antropoloogia saadik”, nagu ütles ameerika antropoloog Renato Rosaldo, õigusega nimetatud distsipliini kõige olulisemate esindajate sekka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming