Gailit viinapudelis

Kaarel Tarand

  Viinavabrikandid on puhtakujulised kultuuriinimesed. Ainu­üksi alkoholiaktsiisi ja kultuurkapitali kaudu on loojad ja viinavabrikandid nagu nabanööri pidi seotud. Pole ainult lõplikult selge, kumb on ema ja kumb loode, muna ja kana probleem on veel lahendamata. Kaalukauss kaldub aina kindlamalt vabrikantide poole. Nemad oleksid ju ilma loojate abita ka olemas, loojaid viinatootmiseta aga mitte.

Ma ei tea, kas üldse või kui kõva viinamees August Gailit ise oli, tema loodud kangelaste hulgas on aga nii karsklasi kui ka neid teisi. Toomas Nipernaadi polnud igal juhul just ülearu janune, oma vägevamad tembud tegi ta ära ilma viina toeta. Teda huvitas hoopis vabadus. Aga see ei loe. Kui vabrikant tahab, teeb ta Nipernaadist viina nime. Ja mitte ainult. Keerulisi teid pidi on asjasse segatud veel terve hulk elusaid ja surnud loojaid. Kõigepealt Ernst Enno, Gailitist veel varasema aja laulik, oma “Rändaja õhtulauluga”. Seejärel vanemuislased – 1970ndatest, mil Jaan Tooming “Veli Joonatani” lavastas, kus see Enno luuletus juba lauluna sees oli ja veidi hiljem sealt Anne Maasiku laulukavasse rändas. Siis Kaljo Kiisk ja Juhan Viiding, kes Maasiku laulukavast innustatult Gailiti ja Enno Nipernaadi-filmis (1983) üldse kokku viisid. Ise veel naiivselt ette kujutades, et tegu on originaalse ideega ja et loovad iseseisvat kunstiteost (igaüks Eestis, kes on loonud midagi enamat viinapudeli sildist, saab soovi korral veel elus asjaosaliste käest täpselt teada, kuidas idee sündis ja filmi jõudis). Aga võta näpust, nüüd tuleb välja, et sellest ajast pärineb hoopis viinatööstuse võõrandamatu õigus kaht kirjanikku komplektina käsitleda, mis sest, et Eesti Vabariik on vahepeal taastekkinud ja ühinenud nii WIPO asutamise konventsiooniga kui ka Berni konventsiooniga.

See, et varem või hiljem leiavad tähtsamad kirjanduslikud kangelased igavese elu pudelisiltidel, on selge juba aastakümneid, hiljemalt ajast, kui Eduard Bornhöhe Gabriel ja Agnes õilsatest armastajatest etanooliga rikastatud suhkrujookideks muutusid. Niisugusteks, mille kohta kombeks öelda: “… peaasi, et magus on ja purju teeb!”

Autorikaitse suudaks küll Anne Maasiku autoriõigusi kaitsta. Aga Eesti Autorite Ühingu juht Kalev Rattus soovitab hoopis Maasikul ennast ise kaitsta (kuna ta pole esindusühingule taibanud andamit maksta). Gailiti Toomas Nipernaadi perekonnanimi aga kuulub viinatootja seletuse järgi kõige saba ja karvadega hoopis Tallinnfilmile, mitte Gailiti pärijatele. Olemata jurist, söandan küll väga kahelda väites, et Nipernaadi nimekuju oleks 1983. aastal täies ulatuses Tallinnfilmi (ja sealt edasi Tallinnfilmi õigusjärglase) kätte läinud. Nii et kinofirma oleks võinud selle pealkirja all või sellise tegelasega peaosas näiteks pornofilme vändata. Või siis Gailiti leiutatud nime piiramata kasutusaladele levitada.

Tähendab, äpardunud reklaamiagentuuri kõrval on süsteemis veel teisigi, kelle arvates tuleb loomingu ja raha suhteid juriidiliselt korrektselt, mitte sisu järgi käsitleda.

Kõige halvem on asja juures see, et reklaamitegijad saavad küüniliselt arvestada (ja nii mõnigi seda ka teeb) seaduse ja eetika piiril mängimisest tõusva meediavõimenduse ja lisatuluga. Ajakirjanduse üks töid ongi kõlvatusi valguse kätte tirida. Kuid tänu sellele, et ajalehed inetust loost kirjutavad, levib reklaam nüüd ka nende inimesteni, kes televiisorit ei vaata. Mida minagi siin praegu teen? Protesteerides korraga viinale Nipernaadi nime andmise, Kiisa-Viidingu idee varguse, Enno-Maasiku laulu piraatversiooni tegemise ning selle kõige vales valguses kokkusegamise vastu, teen reklaami vääralt toiminud viinavabrikule ja reklaamiagentuurile. Ja kui ma kutsuksingi inimesi üles toodet boikoteerima, siis oleks see veel üks aktsioon reklaamikampaania toetuseks.

Tartu ülikooli professor Heiki Pisuke on viimastel aastatel kirjutanud terve rea raamatuid, mis käsitlevad intellektuaalse omandi ning autoriõiguste kaitset Eestis. Iga loometööstuses (sinna ju reklaamimehed end liigitavad) töötav inimene peaks neist vähemasti kõige õhema, sel kevadel ilmunud “Autoriõiguse alused”, olema põhjalikult läbi lugenud. Siis ta teaks, et põhiseaduse paragrahvis 39 kirjas seisev väide “riik kaitseb autori õigusi”, tähendab hoopis midagi muud kui seda, et riik peab üleval kohtuid, kuhu autorid kaebusi saavad kirjutada. “Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse”, on rõhutatud autorikaitse seaduses.

Kui mulle tänaval kallale tungitakse ja läheduses seisab politseinik, siis ma eeldan, et ta tuleb mulle appi, mitte ei oota, kuni mind haiglas kokku lapitakse ja ma jaoskonda kaebuse viin. Kui autorite varale, teostele kallale tungitakse, siis peaks õiguskaitseorganid samamoodi kaitset pakkuma. Oma initsiatiivil, mitte kirjalikku kaebust ootama jääma. Praegu aga see nii ei ole. Hoopis varastel on pidu.