Freud täna

Linnar Priim?, kultuurips?loog

psühhoanalüüs kui kultuuriteooria on vaadeldav hoopis teatava mäluteooriana  

Poolteist sajandit pärast Sigmund Freudi sündi ja sadakond aastat pärast psühhoanalüüsi teket kipub sugenema üleolev arvamus, et tema õpetusest on võimalik võetud, ta on läbihekseldatud ja läbinähtud. Aga õpetused on alati suuremad kui õpilased. S. Freudi mõttepärandist on XX sajandi lõpupoole teaduste arengu põhjal veel mõndagi võtta. Psühhoanalüüs tervikuna avaneb uuele vaateviisile, kus teada-tuntu omandab ootamatu tähenduse.

 

Psühhoanalüüs kui kultuuriteooria

 

Friedrich Nietzsche “Tragöödia sünnis” (1873) eristatakse müüti ennast müüdi jutustusest, või õieti: ümberjutustusest. Müüt eksisteeribki vaid ümberjutustustena, sest kujutab endast “iseennast jutustavat”, lõpmatult lugusid genereerivat kultuurimehhanismi. Samamoodi mudeldab sümboli ja müüdi olemust XX sajandi tunnustatuim kultuurisemiootik Juri Mihhailovitš Lotman.

Sellel teoreetilisel taustal oleme õigustatud küsima, mil määral peegeldub müütilise jutustuse struktuuris “jutustava seadeldise” enese struktuur – mil määral näiteks Oidipuse kompleks muutub narratiivi fenomenist taas psüühika fenomeniks. Ja millise psüühika? Kas see mitte pole toosama “müütiline teadvus”, mida Carl Gustav Jung nimetas arhetüüpe ohjavaks “kollektiivseks alateadvuseks” ja mille J. M. Lotmani kultuurisemiootikas saab ära tunda “kollektiivse mäluna”?

Niisuguses valguses kerkib uudselt küsimus: millest räägib psühhoanalüüs? Vanad vastused ei kõlba siia mitte üksnes sellepärast, et need on teada, vaid ka sellepärast, et need pole ammendavad. Üldise märgiteaduse (semiootika/semioloogia) ning eriti kultuurisemiootika vahepealne areng avab silmad nägema hoopis põhjapanevamaid asjaolusid.

Psühhoanalüüs sündis küll psühhoteraapiana, kuid kasvas kultuuriteooriaks. Ja see oli tolle õpetuse loomulik geneetiline kood, mitte kogemata hälve! Nõnda siis tuleks uurida Freudi õpetuse kui kultuuriteooria sünni eeldusi. Tekkelt on ju Freudi teooria “robinsonaad”, nagu neid harrastasid XVII-XVIII sajandi teoreetikud, kes näiteks majanduse kui kollektiivse, ühiskondliku nähtuse seaduspärasused tahtsid tuletada ühe inimese käitumisest. Ka psühhoanalüüs alustab indiviidist, Minast, kelle psüühika jaguneb teadvustatud ja teadvustamata osaks.

Analüüsides Mina psüühilist struktuuri teoses “Ego ning Id” (1923), põrkame kokku ereda juhtumiga, kus kirjelduskeele struktuur sugereerib kirjeldusobjekti struktuuri: me räägime “allasurutud” tungidest seal, kus Freud kõneleb ainult “väljatõrjutud” tungidest (Verdrängung), “alateadvusest” seal, kus Freud peab silmas vaid “teadvustamatust” (Unbewußtes). Lisaks veel Freudi enese ruumisugestioonid: ta toob mängu “ülemal paikneva mina” (ld k super-ego, sks k Über-Ich). Nii kujuneb hierarhiline isiksuse struktuur, millel on kolm “tasandit”: superego, ego ja id. Ego võib siis kujutleda id’i ja superego vahelise võitluse väljana.

Kummatigi näitavad Freudi tekstid, et superego ning id ei ole tema teoorias lahutatavad – asjaolu, mis läheb kolmetasandilise struktuuriga vastuollu. Põhjuseks pole siin aga mitte Freudi teaduslik järjekindlusetus, vaid meie kirjeldusmudeli vildakus. Nimelt näitab tähelepanelik tutvus  Freudi tekstiga, et isiksuse struktuur ei ole tal mitte hierarhiline, vaid mudeldatav kolmesektorilise ringina:

Niisuguses mudelis võib iga sektor vastanduda kahele ülejäänule ja nood moodustada tolle ühe vastas mitte ainult funktsionaalse, vaid ka olemusliku ühtsuse. Id ja superego annavad kokku ühise psüühilise opositsiooni egole, ego ja superego id’ile, id ning ego superego’le: “Superego püstitades… allutas ego end id’ile. Kuna ego on olulisel määral välismaailma, tegelikkuse esindaja, astub superego talle vastu kui sisemaailma, id’i advokaat.”1

Id’i ja superego ühtsuses samastuvad individuaalne ja kollektiivne psüühika. Nende liit loob “kollektiivse alateadvuse”, kuhu paigutuvad asjad, nagu sümbolid (arhetüüpsed üldnimed) ja müüdid (arhetüüpsed pärisnimed), aastaarvud ja loomulik keel – kõik lõpuni kirjeldamatud kultuurinähtused, mida ei tohi unustada, muidu kollektiiv hävineks.

 

Psühhoanalüüs kui mäluteooria

 

Öeldu osutab tähtsale tõsiasjale: XXI sajandi alguses oleme võimelised aru saama, et Freudi kultuuriteooriat ei tule otsida mitte tema teostest “Ühe illusiooni tulevik” (1927) ega “Ahistus kultuuris” (1930), nagu seni tehtud, vaid psühhoanalüüs kui kultuuriteooria on vaadeldav hoopis teatava mäluteooriana ning peaks olema kirjeldatav mälupsühholoogia paradigmas.

Tundub imelik, et mälu-uurijad väldivad uurimast psühhoanalüüsi, ehkki “Freudi sohval” tegeldi just sisu mälust esilekutsumisega. Neist võib aga ka aru saada, sest Hermann Ebbinghaus rajas mäluteooria õppimisprotsessile ja sellelt aluselt pole see siiani tulema pääsenud. Freud aga ei tegele mitte õppiva, vaid meenutava mäluga, mida on palju raskem uurida. Kultuuriteooriat huvitavad mõlemad: nii “informatsiooni sisestus kollektiivsesse mällu” (J. M. Lotman) kui ka see, mismoodi mälusisu kollektiivsest (kultuuri)mälust välja võetakse. Loomulikult määrab mõlemad protsessid kollektiivse mälu struktuur.

Täit selgust selles pole. Aga õpetlikuks võib osutuda uuemate mäluteooriate vaatlus. Siin tuleb kindlasti uurida maailmas tunnustatud mäluteoreetiku Endel Tulvingu vaateid, tema viimatised mõttekäigud on samuti arenenud välja kultuuriteooriani (“kronesteetilise kultuuri hüpotees”, 20022).  Nagu Freudki, lähtub E. Tulving üksikindiviidist, sest “kronesteesia” aluseks on autobiograafiline mälu, inimese võime meenutada oma isiklikku minevikku ja kujutleda oma isiklikku või oma järglaste tulevikku. Noid meenutusi ja kujutlusi nimetab Tulving “kogemusteks”, kuid osutab, et nende tekkemehhanism “ei ole veel täiesti selgeks tehtud” ning on “suures osas tundmatu”. Seetõttu tuleb tal jääda metafooride pinnale “lihtsalt heas usus, et selline neuronaalne korrelaat eksisteerib isegi siis, kui see on veel osaliselt või isegi täielikult tundmatu”. Niisugust väidet poleks Freud endale lubanud!

Psühhoanalüüsi rajajaga ühendab Tulvingut sõnakesksus, verbalism. Mäletatavasti pidas Freud pildilist mõtlemist vähem teadvustavaks kui sõnalist: “Mõtlemine piltides on niisiis üksnes väga ebatäiuslik teadvustus.”3 Tulving peab kronesteesia tuvastamise esmaseks vahendiks samuti kõnet. Olles akadeemiliselt haritud nii filoloogias kui ka kunstiteaduses, ma nende härradega nõustuda ei saa.

Kuid erinevalt Freudist, kes jõuab “kollektiivse mälu” kontseptsioonini, ei pääse Tulving “kultuuriteoreetilisest robinsonaadist”, tema mõtlemisel ei õnnestu välja murda individuaalpsühholoogia nõiaringist. Kui psühhoanalüüsi põhiliseks saavutuseks oli, et see, mida üldiselt peeti “üksikinimese ebanormaalsuseks”, teadvustus kui “kõikide normaalsus”, siis “kronesteesia” ripub üheainsa ainulaadse hälbega patsiendi küljes. Tulvingu kui mälueriteadlase kultuurhariduslik taust jääb õhemaks oma sügavalt haritud eelkäija omast. Nii ei oska ta ära tunda, et näiteks Joaquín M. Fusteri “ettenägeva seadumuse” kontseptsioon pole muud kui “historism”, nagu seda mõistet kasutas XX sajandi algupoole sotsialistliku realismi teooria, mille üks rajajaid Maksim Gorki kutsus üles vaatama minevikule “oleviku saavutuste kõrguselt”, olevikule aga “tuleviku suurte eesmärkide kõrguselt”.4

“Kronesteesia”, mis Tulvingu sõnutsi “tekkis üsna hilja inimese evolutsioonis ning mängis kriitilist osa kultuuri ja tsivilisatsiooni arengus”, on õigupoolest ju pelk Vladimir Ivanovitš Vernadski “noosfääri”5 taasavastus ajal, kus Lotman on sellest lähtudes evitanud kultuurispetsiifilise “semiosfääri” mõiste6, “kollektiivse mälu” mõistelise ekvivalendi.

Lotmani kultuuriteoreetiline dialoog Freudiga7 aga tõendab, et tänaseks pole ammendunud ei psühhoanalüüs ise ega selle toime uute arusaamade katalüsaatorina. Vara on Freudi pilgata!

 

1Sigmund Freud. Psychoanalyse. Ausgewählte Schriften zur Neurosenlehre, zur Persönlichkeitspsychologie, zur Kulturtheorie. Leipzig 1990, S. 321.

2Endel Tulving. Mälu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002. (Tlk Jüri Allik.)

3Sigmund Freud. op. cit., S. 308.

4Maksim Gorki. Teosed kuueteistkümnes köites, XVI. Artikleid ja sõnavõtte 1896 – 1936. Tallinn 1963, lk 447; vt Linnar Priimägi. Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites. Tallinn 2005, lk 485 – 487.

5V. I. Vernadskij. Načalo i večnost’ žizni. Moskva 1989, lk 165 –188.

6Juri Lotman. Semiosfäärist. Tallinn 1999, lk 7 – 35.

7Vt Linnar Priimägi. Der Fall Wagner: Juri Lotman ja Sigmund Freud. = Jaak Kangilaski jt (koost). Püsimatu metaphysicus. Madis Kõiv 75. Tartu 2004, lk 259 – 275.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming