Filosoofia maalib nurga taga halliga hallile

Leo Luks

   

I

Kui ma – küll ilma isata – ülikoolimajja jõudsin, oli eesti filosoofia juba alanud. Tegu ei olnud küll ürgalgusega, filosoofia ei sündinud eimiskist, kuigi selles polnuks midagi imelikku. Eesti filosoofia sündis nõukogude eesti filosoofiast, viimast küll ületades, kuid kindlasti oli selles ületamises ka dialektilist varasemast kaasavõtmist. Üheks vormilise ületamise märgiks oli lahtirebimine senisest traditsioonist ja ametliku filosofeerimise keelest, 1993. aastal ilmus TÜ filosoofia osakonna eestikeelne kogumik Studia Philosophica (SP). Kogumik rõhutas oma uudsust numbriga I, kuigi sulgudes peeti meeles ka eelkäijaid ajast, mil filosofeerimise keeleks oli vene ning ajakirja nimeks Trudõ po Filosofii. Just see kogumik kingiti koos matrikliga minulegi, esmakordse vastuvõtu järel kokku tulnud filosoofia rebasele, ning mulle tundus see suisa trükisoe, kuigi ta seda ei olnud. Aasta siis oli 95.

 

 

II

Kui eesti filosoofia maailma avalikkuse ette jõudis (1995. aastal SP teise, läbinisti ingliskeelse vihuga), oli filosoofia seal juba lõppenud. Minek pidi olema läbimurre keelebarjäärist, enda peitmise lõpetamine Euroopa ja muu maailma eest (SP, nr 2, lk 5). Kuna eesti filosoofiline kultuur oli pikki aastakümneid surutise all, puudus võimalus laiemaks vestluseks Euroopaga, siis valitses küllap koostajate seas arusaam, et Euroopa januneb meie mõtete järele samamoodi. Nüüdseks teame, et maailma filosoofia-ajakirjad on küllaltki kitsalt spetsialiseerunud mõtteviiside ja probleemistiku järgi, täites püüdlikult rahvusvahelise teadusbürokraatia “tegijatele” kehtestatud nõudeid. Filosoofia stiihia on lõppenud, käib nikerdamine teadusartiklite vormi raames. Ühe piiririigi seinast seina artiklikogumik ei huvita kedagi. Võib-olla on see väide ekslik ning kuskil kaugel maal loetakse SPd vaimustusega, kuid Soome raamatukogude kataloogist leidsin ma ainult SP 1. numbri, juhuslik otsing teiste välisriikide raamatukogudest ei andnud aga üldse tulemust. Ehk olid teadusbürokraatia nõuded 1995. aastal leebemad kui praegu ning ingliskeelsed tekstid pälvisid kodumaiste bürokraatide silmis suurema tunnustuse kui emakeelsed. On selge, et praegu kehtivate kriteeriumide järgi ei ole SP teadusajakiri: see ei ilmu regulaarselt, puudub rahvusvaheline kolleegium ning artiklite eelretsenseerimisega tehti algust alles viimases vihus. Seda mitte juhuslikult, toimetus on võtnud sihi jõuda selleni, et SP pälviks rahvusvahelise teadusväljaande staatuse (SP, nr 5, lk 5). Nii et väikese vahepausiga (3. osa oli jälle eestikeelne) võetakse taas suund laia maailma, õigemini üritatakse luua eesti filosoofidele võimalus saada ka Eestis avaldades teadusfondi jaoks “linnukesi” kirja. Seega ei ole liialdus väita, et üks etapp SP ajaloos on lõppenud, ning vahekokkuvõtteid teha. Muu hulgas seisab ees nimevahetus, sest Baselis juba ilmub samanimeline ajakiri.

 

 

III

Viimase SP kõige teravama teksti eesti filosoofia oleviku ja tuleviku kohta on kirjutanud Andrus Tool (“Filosoofiline refleksioon humanitaarteaduste loomuse üle ja teaduspoliitika”). Käsitledes Dilthey ja Nietzsche seisukohti vaimuteaduste eriomase rolli osas, toob Tool esile, et juba kõnealused mõtlejad näitasid, et humanitaarteadustelt ei saa nõuda loodusteaduste objektiivsust (tänaseks on jõutud tugevate kahtlusteni, kas ka loodusteadustes üldse mingit objektiivsust leidub, aga see on teine jutt; soovitan lugeda Rein Vihalemma ja Endla Lõhkkivi artikleid mitmetes SP numbrites). Humanitaarteadused peaksid hoopis olema orientatsiooniteadused, mis ei ole suunatud ajatule lugejale, vaid kindlale publikule (SP, nr 5, lk 32). Eesti filosoofia missioon võiks siis olla pakkuda orientatsiooni eestlastele. See eesmärk läheks aga kohemaid vastuollu praeguse põhilise teaduse hindamise kriteeriumiga, milleks on rahvusvaheliste publikatsioonide hulk (SP, nr 5, lk 33). Välismaa tunnustatud teadusajakirjades on raske avaldada Eestit puudutavaid artikleid. Tool järeldab, et oleme samas positsioonis, nagu Nietzsche kirjelduse järgi oldi XIX sajandi Saksamaal: teadus astub elu ja humanitaarteaduse vahele ja lahutab nad teineteisest (SP, nr 5, lk 34). Sellist võõrandumist võib kogeda juba praegu SPd lugedes: mõned artiklid on nii sügavalt mingis lääneliku filosoofia traditsioonis ja probleemis sees, et teise ala spetsialistil (olgu ta samuti filosoof) ei ole võimalik aru saada (nt Mölder, SP, nr 5, lk 38–52). See ei ole etteheide: Tooli mõttekäike üldiselt heaks kiites ei arva ma sugugi, et Eestis tehtav filosoofia peaks olema ainult orienteeriv, üldhariv või koguni kodukootud. Suurimaks väljakutseks reformijatele jääb siiski see, kas teadusväljaandeks kasvav SP jääb avatuks ka orientatsiooni pakkuvatele artiklitele, mis enamasti on palju vähem “teaduslikud” (ehk läänelikke filosofeerimise malle kopeerivad).

 

 

IV

Eelnevast võib jääda petlik mulje, nagu oleks SP Eesti intellektuaalset avalikkust märkimisväärselt mõjutav väljaanne ning plaanitav muutus teaduslikkuse suunas ohustaks seda positsiooni. Tegelikult on SP kogu aeg jäänud sisu poolest tõsiselt filosoofiliseks, edvistamises teda süüdistada ei saa. Ajakiri maalib filosoofiat halliga hallile, on ka kujunduse poolest hall, nikerdab vaikselt nurga taga. Ainus koht, kus ajakirja osta saab, on TÜ raamatupood Tartus, kusjuures sealgi peate kõvasti vaeva nägema, et ilmetu välimusega trükis nurgatagusest orvast üles leida. Vanu numbreid saab lugeda Eesti suuremates teadusraamatukogudes.

See, et SP on tundmatu ajakiri, ei ole otsene etteheide väljaandjatele. Tegu on formaalselt siiski ühe ülikooli ühe osakonna toimetistega, millega pole vaja turuplatsidel lokku löömas käia. Ometi seab eesti filosoofiakultuuri hõredus (nt ainult kaks ülikooli, kus saab filosoofiat erialana õppida) ajakirjale kõrgemad nõudmised. SP on ainus eestikeelne filosoofiale keskendatud perioodiline väljaanne, olgugi et ilmumistsükkel on kaunis kaootiline.

Tundub, et ühes mõttes on SP toimetajad oma missioonist ka aru saanud. Väljaandes ei avaldata ainult TÜ töötajate-kraadiõppurite artikleid (neid on minu rehkenduse järgi läbi aastate 48st 25), vaid on avatud ka teistele. Kahjuks ei ole see avatus paisunud kõiki eesti filosoofe ühendavaks vestluseks, põhiliselt on SPs avaldanud ennast TTÜ teadusfilosoofid (Müürsepp, Näpinen). Priit Kelderi artikkel uuskonfutsiaanlusest (SP, nr 1) on pigem meeldiv erand. Tallinna ülikool jõuab SP kaante vahele alles viimases vihikus Margus Oti ettekande näol.

Kindlasti on selles, et ükski endiste EHI ega pedagoogikaülikooli mõtleja ajakirjas midagi varem avaldanud ei ole, oma osa ka isikutevahelistel suhetel. Kuna mul puudub taustinfo, siis ma ei hakka spekuleerima, kas mõne isiku avaldamissoovi on kunagi toimetuse poolt tõrjutud. Kuna SP ei ole teadusväljaanne ega jõua ka laiemate kultuurihuviliste lugejateni, siis on loomulik, et filosoofide huvi sinna kirjutamise vastu on jäänud väikseks. Seega tuleb järeldada: SP on küll läbilõige viimase 14 aasta eesti filosoofiast, kuid ei anna sellest piisavat ülevaadet. Eesti filosoofia leiab suurel määral aset mujal, ennekõike ajakirja Akadeemia kaante vahel.

 

 

V

SP nurgataguse staatuse tõttu ei pea ma paljuks kõnelda veidi sellest, kes ajakirja viies numbris on kirjutanud ja mida. Kõige rohkem on siin tehtud teadusfilosoofiat, paljuski ka seetõttu, et SP neljas number koosneb Tartus peetud keemiafilosoofia konverentsi ettekannetest. Kuigi teadusfilosoofidel paistab olevat üle Eesti kõige parem klapp (palju artikleid väljastpoolt Tartut), hakkas mulle silma, et TÜ on ajakirjas esindatud ainult kahe filosoofiga: Rein Vihalemm ja Endla Lõhkkivi on kumbki kirjutanud kolm artiklit, järelkasvu SPst välja ei paista.

Teine õppetool TÜ filosoofia osakonnas on praktiline filosoofia. Sellelt suunalt on ajakirja jõudnud üllatavalt vähe artikleid, läbi aastate ainult seitse, kusjuures Eero Loonelt kolm ja Valdar Parvelt kaks. Ometi pidanuks SP oma senises formaadis olema ka noortele filosoofidele suleproovimise kohaks enne sisenemist karmi teadusajakirjade maailma. Pärast seda, kui professoriks sai Margit Sutrop, on õppetooli põhisuunaks olnud eetika ning oma ettevõtmisi publitseeritakse ja esitletakse palju suurejoonelisemalt, kui suudaks pakkuda tagasihoidlik SP.

Filosoofia ajaloo valdkonnas on autorite pilt kõige kirevam. Põhiliseks uurimisteemaks mõistagi Heidegger, kuid leidub artikleid ka kantiaanlusest (Parhomenko, Stolovitš, SP, nr 1) ja Berkeleyst (Jakapi, SP, nr 3). Silma jäi, et just filosoofia ajaloo õppetooli juures on olnud kõige rohkem filosoofiast loobujaid (nt Kiisler, Soms).

Valdav enamik artiklitest on tõsised akadeemilised uurimused, harva lipsab sisse isemõtlejalikku haaret (Ott, SP, nr 5). Veidi leiab ajakirjast siiski ka meie kultuurilise orientatsiooni üle mõtisklevaid artikleid. Julgen soovitada Eero Loone artiklit (SP, nr 1) nõukogude eesti filosoofia kohta; seal on küll palju koolkondlikku ilkumist ja teiste materdamist, kuid leidub ka huvitavaid fakte. Üldiselt on ju üks pikk periood eesti filosoofiast sootuks unustatud (huvitaval kombel ei keskendu ükski SP 48 artiklist Marxile ega marxismile, kuigi 50 aastat Marxi uurimist võiksid ju tänaseni midagi huvitavat pakkuda). Veel tasub mainida SP kolmandas vihus peetud vaidlust fenomenoloogia ja teadusfilosoofia vahel (Parhomenko, Vihalemm), kaudselt jätkub see vaidlus ka hiljem (Vihalemm, SP, nr 5). Siiski tuleb öelda, et intensiivsemalt tegeletakse ka eesti filosoofia enesemõtestamisega mujal (vt kogumikke “Tõtt öelda” ning “Eesti filosoofia: mis see on?” ning Madis Kõivu mõtisklusi Akadeemias).

 

 

VI

Mis saab edasi? SP toimetus on valinud teadusajakirja tee ja see otsus on õige. Teine võimalus oleks muutuda loetavaks ja populaarseks kultuuriajakirjaks, kuid vaevalt teaduslikkusele orienteeritud TÜ sellist ajakirja pidada tahaks. Soomes on küll ka populaarfilosoofia ajakiri Niin&Näin, kuid Eestis vaevalt erakapital sellist ajakirja käivitada julgeks.

Mõned soovitused ja märkused. Mõnesuguse teadusliku aktsepteerimise saavutamine ei taga ajakirja levikut maailmas, eriti kui arvestada, et väljaanne tuleb segakeelne, üks neist eesti keel. Kuigi põhieesmärgiks polegi lai levik, vaid “linnuke”, mille autor avaldamise eest CVsse saab, ei teeks tuntus ometi paha. Ainsaks variandiks jääb muuta SP kõigile kättesaadavaks võrguajakirjaks, nii suureneks ka kodumaiste lugejate arv. Lisaks teaduslikele artiklitele tuleks sisse seada ka arvustuste-ülevaadete rubriik. Paha ei teeks lühikese autorite tutvustuse lisamine.

Kui toimetusel jääb jaksu mõelda ka kitsamalt eesti filosoofiakultuurile, siis pakuksin lõpetuseks ühe intrigeeriva plaani. Ehk oleks juba aeg vaadata läbi SP venekeelse eelkäija 36 köidet ning tõlkida sealt eestikeelne valikkogu artiklitest, mida saab filosoofiaks pidada ka väljaspool ortodoksset marksismi-leninismi. Selline kogumik oleks ülimalt värskendav, sest nooremate lugejate teadmised eesti filosoofiast ei ulatu 1990ndatest varasemasse aega (mõned põiked Masingu või Koorti manu välja arvata). Kui aga pole võimalik ühe vihu jagu avaldamiskõlbulikke tekste kokku saada, siis oleks see äärmiselt hävitav hinnang kogu nõukogude perioodile eesti filosoofias – üheski teises vaimuteaduses asi nii hull ju ei ole olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming