Filosoofia kui egoloogia

Jaanus Sooväli

Emmanuel Levinas, Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tõlkinud Kaia Sisask. Ilmamaa, 2012. 368 lk. Emmanuel Levinasi eetika, Eestis mitte enam päris tundmatu, on XX sajandi üks ainulaadsemaid, olulisemaid ja suurejoonelisemaid eetikaid. Levinasi teiseks peateoseks peetud „Teisiti kui olla ehk teispool olemust” (1974) ilmumine eesti keeles on seega omamoodi sündmus – sündmus on mõistetud siin muide ka millegi niisugusena, mis tekitab rahutust ja kummastust teatu ning tuntu kalkuleeritavas alas. Sõnadega nagu „ilmumine”, „tuntu” ja „tundmatu” oleme aga juba puudutanud – küll veel alles riivamisi ja suurelt distantsilt – kuid distants peab jääma – Levinasi mõtlemist kui ontoloogiast hälbivat eetikat käivitavaid alusprobleeme. Mida on siin silmas peetud ontoloogiaga – ja mida eetikaga? Ontoloogia metafüüsika põhiosana on mõtlemine olemisest, olemise – eeskätt küll oleva olemise – teoreetiline ja kontseptuaalne haaramine. Levinasi järgi on ontoloogia lääne filosoofilises traditsioonis selle algusest peale kuni Martin Heideggerini välja olnud Sama või Samasuse mõtlemine – mõtlemine, mis hõlmab ning sulgeb oleva mõistetesse ja kategooriatesse ning redutseerib seeläbi selle absoluutse singulaarsuse. Selline ontoloogia paistab Levinasil sisaldavat tegelikult kogu õhtumaist filosoofiat. Levinas nõustuks Friedrich Nietzschega, et tunnetus, nagu viimane „Rõõmsas teaduses” (1882) sõnab, on filosoofias alati tähendanud võõra ja tundmatu tagasiviimist või taandamist lähedasele ning tuntule.1 Need lähedased ja tuntud mõisted, kategooriad ja struktuurid, millesse mingi singulaarne Teine suletakse, peituvad oleva olemise mõtleja – filosoofi – enda suveräänses mõistuses ja tema ego identiteedis – lühidalt, tema egoloogilises immanentsuses. Seda võib illustreerida näiteks Descartes’iga algav uusaegne teadvusfilosoofia, kuid Levinas toob oma esimeses peateoses „Totaalsus ja lõpmatus. Essee väljaspoolsusest” (1961) huvitava näite veel palju kaugemalt, antiikfilosoofiast: „Sama primaarsus oli Sokratese õpetus: võtta mitte midagi vastu Teisest, vaid võtta vastu ainult minus endas leiduvat, justkui ma oleks olnud juba terve igaviku selle omanik, mis tuleb mulle väljastpoolt […]”2. Levinas viitab muidugi Sokratese õpetusele tunnetusest kui meenutusest (anamnees), mille järgi tunnetamine on teadmiste uuesti avastamine meist endist meenutuse või mäletamise teel. Kõik, mida mõtleja võib avastada ja tunnetada, on ühel või teisel viisil juba temas endas varjul, isegi kui tunnetuse käigus püütakse tunnetada Teist. Just sarnases tähenduses on filosoofia Levinasi järgi olnud enamasti enesetunnetus, egoloogia ja mingis mõttes koguni egoism: absoluutne vägivald Teise Teisesuse ja singulaarsuse kallal. Täpsuse huvides tuleks nähtavasti lisada, et Levinasi kriitikat paistab see filosoofia egoloogilisus pälvivat eeskätt siis, kui mängus on suhe inimolevate ja mitte asjade või isegi loomadega (suuremal osal loomadest ei ole Levinasi arvates nägu – see olevat Derrida sõnul tema õnnetu heideggerlik pärand).

Sellel on muidugi ka omad erilised põhjused, miks õhtumaine filosoofia on suures osas olnud egoloogiline Sama mõtlemine. Esiteks, Teise Teisesus ei ole kontseptuaalselt kirjeldatav, seda ei ole võimalik objektiveerida: Teist objektiveerides on Teine lootusetult kaotatud ja tema kallal vägivalla- ja võimuakt toime pandud. Teine ei allu ega avaldu fenomenoloogilisele vaatlusele, tema ilmumine on mitteilmumine (teisesusest kõneldes on katkestus traditsioonilise loogika paratamatu). Teine on niisiis mingis mõttes nähtamatu, uurivale pilgule täielikult saavutamatu, mõistetamatu ja lõpmatult võõras. Teise nägu või pale, millel Levinasi eetika teatavasti suures osas põhineb, on Roger Burggraeve, Levinasi tuntud tõlgendaja ja õpilase sõnul eeskätt just see, mis Teise füüsilises ilmnemises jääb minu pilgu eest varjatuks.3 Kui ma näiteks eristan Teise näojooni (imetlen tema silmavärvi, tema suu või nina kuju jne), on Teine juba redutseeritud: just nimetatud põhjusel kirjeldab Jaan Undusk Levinasi antifüsiognoomikuna.4 Teise Teisesuse nähtamatus kujutab endast aga ka tema haavatavust: mida varjatum Teine oma Teisesuses ja teistsuguses on, seda lihtsam on tema kallal vägivallatseda, seda lihtsam on teda taandada pelgalt tema füüsilisele ilmnemisele, semiootiliselt või esteetiliselt tõlgendatavatele näojoontele. Filosoofia kui ontoloogia on Levinasi arvates läinud oma algusest peale just seda lihtsamat teed.

Teiseks peamiseks põhjuseks on see, et filosoofi (kuid õigupoolest kõikide olevate) olemisviisi juurde kuulub conatus, ammendumatu olemises püsimise püüdlus. Levinas sõnab vaatluse all olevas teoses (lk 21): „Esse on interesse. Olemus on huvitatus, omakasupüüdlikkus. [—] Ta kinnitab ennast positiivselt kui kõigi olevate conatus.” Esmalt tuleb mainida, et termin olemus väljendab Levinasi teoses olemist (être, Sein), olemissündmust (vt lk 13), mitte seda, mis aksidentaalsete omaduste ja tunnuste eemaldamisel aluseksolevana üle jääb – muutumatut metafüüsilist olemust või substantsi. Lihtsalt öeldes viitab see huvitatus ja omakasupüüdlikkus sellele, et mis tahes ego – olgu selleks filosoofi või kapitalisti oma – vaatleb teisi inimesi alati ainult omahuvist, oma mõistetest ning kategooriatest lähtuvalt, hindab neid vastavalt nende kasulikkusele omaenese plaanide, ettevõtmiste (filosoofi puhul näiteks süsteemi) ja eksistentsi jaoks.5 Need aga, kes mina plaanidele mingil viisil vastu seisavad või neid ohustavad, tuleb kõrvalda. Viimaks võtab see olemise omakasupüüdlikkus „dramaatilise kuju omavahel võitlevates egoismides, kõigi sõjas kõigi vastu, üksteise suhtes allergiliste egoismide paljususes [—]” (lk 21).

Teose pealkiri „Teisiti kui olla ehk teispool olemust” viitab juba kaunis selgelt selle põhiprobleemile: olemine on oma „olemuselt” omakasupüüdlikkus, mis lõpuks viib egoismide-vaheliste võimuvõitluste ja sõdadeni nii üksikisikute kui riikide tasandil; Levinas tahab aga artikuleerida selle, mis olemise arvatavast kõikehõlmavusest hoolimata läheb teispoole olemist ja toob teatava katkestuse selle piirideta valitsusalasse. Selle olemise teispoole – transtsendentsi – artikuleerimine oli keskne küsimus juba „Totaalsuses ja lõpmatuses”, kuid kaht teost eraldaval ajavahemikul on Levinasi mõtlemine mõnevõrra teisenenud. „Totaalsus ja lõpmatus” sai teatavasti kaunis ulatusliku kriitika osaliseks Derrida „Vägivallas ja metafüüsikas” (1964). Ühelt poolt paistab Derrida „tunnustavat” Levinasi püüet artikuleerida kontseptuaalselt Teisesuse – Teisega palgest palgesse seismise – puhast kogemust, mis filosoofia algusest peale olevat olnud filosoofiast pagendatud ja selle võimalikust teemade ringist välja suletud; teiselt poolt aga osutab Derrida asjaolule, et Levinas paistab radikaalselt lahutavat Sama ja Teise, ontoloogia ja Teisesuse mõtlemise, samas kui tema katse õhtumaist filosoofiat ületada eeldavat tegelikult sellesama filosoofia enda mõistelisust (kui ainsat meile saadaolevat) – mõistelisust niisiis, mis Levinasi järgi Teisesuse välistab. Levinasi „Teisiti kui olla” paistab olevat otseselt tõukunud Derrida kriitikast – ühe peamise probleemina käsitab see just seda, kuidas Teisesuse kogemus kui katkestus olemise omakasupüüdlikkuse, interesse’ga endast juba ego conatus’es ja ontoloogia keeles märku annab (just selles seoses eristab Levinas näiteks ütlemist ja öeldut, vt lk 23–28).

Ego või subjekti mõistmine (ning „olemine”) conatus’ena on seega teatavas mõttes üksnes pealiskaudne mõistmine, mis varjab ära midagi muud, midagi peitunut, nii nagu ka filosoofia kui ontoloogia summutab oma endassesuletuses Teise. Ego olemispüüdes endas leidub juba mingi kõhklus või ebalus, mis heidab kahtlust sellele samale olemispüüdele. See süümepiin, nagu Burggraeve sõnab, tuleb küll esile alles Teise näoga kohtudes, kuid on presenteerimatu transtsendentsina peidus juba egos endas. Just antud seoses kõneleb Levinas „Teisest Samas” (vt lk 58–61). Selle kõhkluse valgusel kaldub Sama / mina oma conatus’es nägema üksnes sihitut rähklemist – ego enese-ekspansioon iga hinna eest kaotab oma süütuse ja iseenesestmõistetavuse. Just nimelt Samasuse kui kindla aluse kadumisel avaneb talle „teisiti kui olemine”. Teisega näost näkku kohtumise kogemuse mitte-objektiveerivat filosoofilist eritlemist võibki nimetada Levinasi eetikaks. Nüüd see eetika on Levinasi järgi tegelikult küll kõige „esimene filosoofia” – teatav „virtuaalne” suhe Teisega eelneb mis tahes ontoloogilisele tegelemisele objektidega. Veelgi enam, ontoloogia võimalikkuse tingimus ise saab Levinasi järgi olla üksnes suhe Teise Teisesusega – Sama identiteet on algusest peale konstitueeritud Teise kustunud jälgedest, immanents võimaldub transtsendentsilt.

Levinasi „Teisiti kui olla …” on kirjutatud suhteliselt hermeetilises keeles ja eeldab küllaltki põhjalikku fenomenoloogia (Husserl, Heidegger) tundmist. Kuid isegi fenomenoloogia tundmine ei garanteeri veel mingil juhul Levinasi argumentatsiooni mõistmist (olgu mainitud, et ka eespool esitatu on ilmselgelt lihtsustus). Levinas kasutab kummalisi metafoore, esitab esmapilgul arusaamatuid argumente, loob liiga keerulisi, liiga läbipaistmatuid seoseid traditsiooniga – teeb niisiis kõike seda, mida üks endast lugupidav akadeemiline filosoof ei tohiks mingil juhul teha. Mistõttu ka üsna suur osa akadeemilisest filosoofiast välistab Levinasi kaasamise oma mõtlemisse. Levinas vastaks sellele vahest nõnda: võib-olla takerdub suur osa sellisest filosoofiast teatavasse pealiskaudsusse, võib-olla varjab see samal viisil midagi ära, nagu ego olelemine pelga conatus’ena? Levinasi mõtlemist nagu Teise Teisesustki võib ehk tõepoolest mõista millenagi, mis murrab sisse (nii seest- kui ka väljastpoolt) teatu ja tuntu suletud alasse ja tekitab seal kummastust – niisiis sündmusena.

Mis lõpetuseks eestikeelsesse väljaandesse puutub, siis tõlkija Kaia Sisask paistab olevat teinud head tööd (arvestades seejuures ka, et ülesanne on olnud kõike muud kui kergekaaluline). Tegemist on muide tõlkijaga, kes oma tegevust selgelt ka reflekteerib.6 Mõningaid lapsusi küll esineb, näiteks lk 40 leiduva lause „omakasupüüdlikkus peatab olemuse” asemel peaks hoopis olema „omakasupüüdmatus [désintéressement] peatab olemuse”, kuid sarnased vähesed vead on ilmselgelt sündinud tähelepanematusest. Ka mõningad sõnavasted võivad tekitada küsimusi, kas näiteks ’sensibiilsus’ on prantsuse sõnale sensibilité ikkagi parem vaste kui ’tundlikkus’ (tõlkija selgitus mind päriselt ei veennud), kuid need on vaieldavad asjad, millele võib esitada poolt- ja vastuargumente. Olgem niisiis tänulikud, et Levinasi „Teisiti kui olla ehk teispool olemust” on lugeda nüüd emakeeles.


1 Vt Friedrich Nietzsche, „Fröhliche Wissenschaft”, lk 355.

2 Emmanuel Levinas, Totality and Infinity: an Essay on Exteriority. Kluwer Academic Publishers, Dordrecht 1991, lk 43.

3 Vt Roger Burggraeve, Violance and the Vulnerable Face of the Other: The Vision of Emmanuel Levinas on Moral Evil and Our Responsibility. – Journal of Social Philosophy 1999, 10, nr 1, lk 29-30.

4 Vt Jaan Undusk, Füsiognoomika eitus eksistentsiaalses judaismis. Emmanuel Levinas, Raske vabadus. Vagabund, 2004.

5 Vt Roger Burggraeve, „Violence and the Vulnerable Face of the Other” lk 33.

6 Vt Kaia Sisask, Filosoofiatõlkest ja keelest. Emmanuel Levinasi „Teisti kui olla ehk teispool olemust”. Keel ja kirjandus 2013, nr 2, lk 112–116.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming