Film pole film pole film

Tristan Priimägi

Kultuur ja plahvatus. Pendel. Tsenter ja perifeeria. Kultuuri kulgu on ikka ja taas mudeldatud vaheldumise kaudu. Korrale tekib vastureaktsioon, mis kogub jõudu seni, kuni võtab ise võimu. Sellele järgneb paratamatult uus tsükkel. Üks selliseid mudeleid on ka „põlvkondade vahetus”, mis kätkeb endas ühtviisi sümboolset isatappu, prevaleeriva ideoloogia võimult kukutamist, tihti ka lihtsalt mässu mässu pärast. Kui vanematekodul on vaja aken sisse visata, siis võib küll retooriliselt küsida „miks”, aga sisimas teame vastust niikuinii. Sellepärast, et nii on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi.

Põlvkondade vahetuse puhul tundub see tsükkel mingist sisemisest hüsteeriast kannustatuna olevat muutunud järjest äkilisemaks. Mõtteviiside klassifitseerimine ei käi enam nii sujuvalt põlvkondade järgi ja on teadmata, kui kaua võib selle mõõdupuuks kasutada kümnendit, nagu seda praegu tundub tehtavat. Kunstikriitika näitas hiljuti, et nullindate analüüs algas juba siis, kui kõnealune dekaad polnud veel läbigi saanud. Tagarääkimine algas enne, kui kadunukese paberid vormistatud said. Kas selline suundumus jätkub ka edaspidi, seda saame lähitulevikus näha. Uute „revolutsioonide” näljas on vajutud kuskile postmodernistliku ebamäärasuse uttu, kus on üldse millegi defineerimisega suuri raskusi.
Semantiliselt on huvitav see, et „põlvkondade vahetus” on terminina imbunud kasutusse tehnoloogilise progressi kirjeldamisel. Kas see on lihtsalt turundusnipp? Räägime näiteks kolmanda generatsiooni telekommunikatsioonist (3G) või programmeerimiskeelest (3GL), uue põlvkonna iPhone’idest …
Järjest sagedamini tähendab põlvkond selles kontekstis midagi muud kui seni. Õigemini hakkab see kaotama sõnana üldse oma tähendust. Asjade loomulikku arengut, leiutiste järkjärgulist täiendamist on hakatud näitama millegi revolutsioonilisena. Ühtlane turundussõnumite hõikumine muutub tähenduseta taustamüraks. Pole tegelikke põlvkondi ega ka ideid, mida nad kandma peaks. Pole vastandusi suurtele ideedele ega ka enam neid algseid ideid, millele üldse vastanduma peaks. Põlvkonnad vahelduvad iseendale ja meilegi märkamatult. Isatapp on asendunud intsestiga, kus õe ja venna geneetiliste omaduste ühendamise tulemusena sünnib uus, täiustunud ja järjest välgukiirul uuenevale maailmale julgelt vastu astuv uuem mudel. Igavene versioon, niinimetatud koopia koopia koopia. Siin võimutseb suure narratiivi surm. 
Tundub, et filmimaailma digirevolutsioonile vaadatakse just seetõttu veidi kahtleva kõõritusega otsa, et ei suudeta ära otsustada, kummaga on tegemist –
kas jäädavalt uut kurssi kuulutava murrangulise sündmusega või lihtsalt järjekordse etapilise uuendusega samanäoliste uuenduste jadas. Filmis on ju ühest küljest muutunud kõik kuni selle momendini, et pole enam võimalik üheselt defineerida, mis asi see film üldse on. Nimetus on küll „film”, aga filmi ennast ju enam pole. Pole optilist illusiooni, mis lubab meie silmal kaadrid liikuvaks pildiks ühendada, sest ei ole enam ka kaadreid. Ei ole ka enam seda plastikust emulsiooniriba, millele tekib keerulise valgustusprotsessi tõttu kujutis. Seda materjali enam lihtsalt ei kasutata ja vähemalt ajutiselt ka enam ei toodeta. Me vaatame nullide ja ühtede tantsu. Mis siis alles jääb? Narratiivsus? See küll filmist filmi ei tee, aga selle puudumine ei võta ka filmilikkust mingil moel ära. „Pikkus” tundub olevat see, mille külge vanast harjumusest klammerduda tahetakse, lähemal vaatlusel laguneb aga seegi koost. Kahe- ja kolmetunnised filmid on asendunud üheksatunniste teostega, mis on lihtsalt jaotatud filmilevis tarbitavateks juppideks. Ühe hea seriaali kokku 12tunnine hooaeg väärib kõigilt oma omadustelt samavõrd või enamgi filmi nime kui enamik tavafilme. Teleseriaalide ava­episoodid kestavad poolteist tundi nagu ka tavalised žanrifilmid … Mida rohkem torkida, seda sogasemaks läheb vesi. Mugavusest välditakse juba siin-seal üldse filmist rääkimist, asendusterminina on käibele võetud visual content, mis oma ametlikkuses kirjeldab mitmeti tulevikku. Selles tulevikus tarbitakse kõikvõimalikku liikuvat pilti kõikvõimalikelt ekraanidelt: You Tube’i klipp on samaväärne sandaalieeposega ning füüsiline formaat tuleb pärast pikka võitlust surmava haigusega siiski siit ilmast lahkunuks kuulutada. Emotsionaalne investeering asendub praktilisuse, kättesaadavusega.
Steven Spielberg on öelnud ühes oma intervjuus, et näeb kinodele tuleviku maailmas kohta elitaarse nišihobina. Kino roll sarnaneb tema arvates edaspidi umbkaudu ooperiteatri omaga – anakronism keset muutuvat maailma. Neid, kes on nõus sulgema end vabatahtlikult pimedasse tuppa tundideks vangistusse, jääb järjest vähemaks. Liikuva pildi tarbimiseks lihtsalt ei pea enam kuskile eraldi minema.
Kas see on nüüd just nimelt düstoopia? Paljude arvates küll. Kas tegemist on aga põlvkondade vahetusega selle sõna revolutsioonilises mõttes või pelgalt järjekordsete uuendustega progressi vältimatul teel? Iga kord, kui tahan neile uuendustele kriitiliselt vastu astuda, tunnen end seletamatult vanana. Eilset võib taga igatseda teatraalse seisukohavõtuna mõnes vestluses, aga praktiliselt peaks ehk keskenduma võitlustele, mida on võimalik võita.
Mängigem seda generatsioonide mängu, olles siis vastavalt maailma peale solvunud Vana või endale uut tulevikku otse veeni laadiva Noore rollis. Mitte kellelgi pole selles vaidluses õigus, asjad lihtsalt muutuvad, ja vastavalt meie kivistumise astmele teeb see meile rohkem või vähem meelehärmi. Tulgu tulevik ja avame talle ukse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming