Figes ja binaarne Venemaa

Linda Kaljundi

Venemaal on Stalini-aegsete repressioonide alane mälutöö alles noor.          Orlando Figes, Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal. Tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2010. 792 lk.          Orlando Figese raamatust ei ole kerge kirjutada. Sellega ei pea ma silmas mitte seda, et tema arvustamine on kaotanud usutavust. Nimelt tekitas eelmisel aastal üksjagu skandaali avastus, et Figes oli psedonüümide all ise kirjutanud oma raamatutele arvustusi Amazoni veebikeskkonda ja laimanud seejuures oma kolleege. Keeruliseks teeb „Sosistajatest” kõnelemise hoopis raamatu kahetine,  ühtaegu tunnistuslik ja uurimuslik vorm.       

Erakordselt palju surma       

Ühelt poolt kujutab „Sosistajad” endast hiigelmõõtu meenutuste kogu. Ning Figesel on vaieldamatult suured teened Stalini aja mälestuste jäädvustamisel. Raamatu taga seisab ulatuslik  kogumisaktsioon. Aastatel 2003–2006 küsitlesid ühingu Memorial liikmed Peterburis, Moskvas ja Permis sadu perekondi. Perekondade väljavalimisel oli siiski üks oluline kriteerium: neil pidi olema säilinud ka mõningane perearhiiv (kirjade, fotode, päevikute jmt näol). Ühelt poolt kitsendas see valimit märkimisväärselt, teiselt poolt aga kujutab see endast huvitavat näidet arhiivi võimu kohta.       

„Sosistajates” ei soovita pelgalt viljelda rohujuuretasandi ajalugu, mis tõstab suure ajaloo asemel kilbile eraelu ja hindab „perekondliku mälu tähtsust vastukaaluna Nõukogude ajaloo ametlikule narratiivile” (lk 701), vaid esitatakse ka selge seisukoht arhiivi kui teadmise ja võimu tehnoloogia osas, mis kujundab minevikku ja meie ligipääsu sellele. Hüljates ametliku ajaloo arhiivid ja võttes nende asemel kasutusele eraarhiivid, on projektiga loodud  omamoodi vastuarhiiv. (Sama funktsioon oli mälestustel üleminekuaja Eestis.) Poliitilise lisalaengu annab aktsioonile tõsiasi, et need eraarhiivid ei kätke endas mitte lihtsalt marginaalseks peetud eraelulist teavet, vaid paljuski ka informatsiooni, mida tuli totalitaarse võimu eest varjata ja mis on olnud hävimisohus.   

Hoolimata pealkirjast, milles sisalduvat „eraelu” sõna võiks ju mõista ka avaramalt argielu tähenduses, asetub „Sosistajad” oma põhiaineselt Gulagi-kirjanduse ritta. Ja nagu Gulagi diskursust laiemaltki, kannab ka seda laagrimälestuste kadumise hirm. Et see hirm pole päris alusetu praegugi, Putini ajal, näitab  seegi, et esimene katse raamatut vene keeles avaldada nurjus ja paari aasta eest konfiskeerisid võimud ajutiselt ka Peterburi Memoriali ühingu elektroonilise arhiivi. Isegi kui ajuti on kõlanud kriitikat viisi kohta, kuidas Figes on informantide materjale kasutanud (näiteks on nende esitlemine Figesei kommertsiaalse maiguga kodulehel üsna vaieldav), on ta teinud ära hindamatu töö. Ennekõike mõjub „Sosistajad” massiivse ja painava tunnistusena. Nagu  paljud arvustajad on märkinud, ei ole seda kerge lugeda, kuna see sisaldab erakordselt palju surma ja kannatusi ning taluvuse piiri kompavaid lugusid, nagu näiteks mälestusi laagrite lastekodudes nälga ja külma kätte surnud väikelastest. See on raamatu suur inimlik voorus ja siinkohal võiks õieti ka lõpetada.         

Ent seal, kus Figes kogutud materjali tõlgendab, tekivad mitmed küsimused, mis  on ühtlasi relevantsed ka Eesti praeguse mälupoliitika kontekstis. Figes (sünd 1959) kuulub kindlasti kaasaja tuntumate Venemaale spetsialiseerunud autorite hulka. Ta on Cambridge’i ülikooli vilistlane, Londoni ülikooli professor, üks nendest vähestest ajaloolastest, kelle teoseid leiab iga suurema lennujaama raamatuletilt. Rahvusvaheliseks täheks tegi Figese teos „Rahva tragöödia. Vene revolutsioon 1891–1924” (1996). Tema teine  menuk, „Nataša tants. Vene kultuurilugu” on ilmunud ka eesti keeles ( 2002, e.k 2003). Originaalis 2007. aastal ilmunud „Sosistajate” kõrval on produktiivne autor jõudnud juba järgmise verstapostini, Krimmi sõja ajalooni „Krimm. Viimane ristiretk” (2010). Lisaks on Figesel ilmunud veel mõned raamatud revolutsiooni ajaloost, sealhulgas tema vahest kõige omapärasem teos, Boriss Kolonitskiga kahasse kirjutatud „Tõlgendades Vene revolutsiooni:  1917. aasta keel ja sümbolid” (1999), kus on analüüsitud revolutsiooni selle sümbolite ja sõnavara kultuuriajaloo seisukohalt. Niisiis pole kahtlust, et Figes suhtub Venemaa ajalukku kirglikult. Ühtlasi torkab aga silma, et see kirg ei ole päris vaba oma uurimisobjekti mütologiseerimisest, ennekõike selles, mis puudutab „vene hinge” ning Venemaa paiknemist ida ja lääne vahel. Selle võtab hästi kokku „Nataša tantsu” kujund: see viitab stseenile  Lev Tolstoi „Sõjast ja rahust”, kus euroopaliku kasvatuse saanud krahvinna Nataša Rostova hakkab pelgalt intuitsiooni varal tantsima talurahva tantsu. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mütologiseerivast hoiakust pole päris vaba ka „Sosistajate” raamat. 

Kuid selle teose probleemid algavad mujalt. Nagu öeldud, kujutab see endast ühelt poolt hindamatut tunnistuste kogu. Teatavasti aga kaasneb suulise ajaloo kasutamisega terve rida probleeme. Tunnuslikult peatub Figes neil alles raamatu lõpus (lk 677-678), selmet neid küsitlusi tõlgendades arvesse võtta. Nii jäävad tema arutluskäigus arvesse võtmata sedavõrd mõjukad (ja suulise ajaloo uurimise  seisukohalt enesestmõistetavad) tegurid nagu näiteks vestluse aeg ja mälestamise eeskujud (loostamise mudelid, motiivid, hinnangud jne). Kuid millise ülesande on Figes endale siis materjali analüüsides püstitanud? Autori sõnutsi on raamatu keskne probleem Nõukogude süsteemi mõju „perekonna moraalsele sfäärile” (lk 30, 36 jm), seega huvitab teda repressioonide kõige otsesema, füüsilise ja nõnda sageli surmava mõju kõrval nende mõju mentaliteedile  ja tundmuste kultuurile ehk see, kuidas „stalinism tungis mõtetesse ja tunnetesse” (lk 32). Stalini-aegset inimest esindavad raamatus nii tavakodanikud kui tuntumad inimesed (nt Jelena Bonner), sama kombinatsiooni on Figes sageli kasutanud ka oma teistes uurimustes. Küllaltki suurt mõju näikse tema tõlgitsustele olevat avaldanud Jevgenia Ginzburgi, Nadežda Mandelštami jt haritlaste mälestused. Raamatu keskseks kujuks  saab siiski tuntud luuletaja ja kirjanik Konstantin Simonov (1915–1979), kelle biograafia raamistab moraaliloona kogu uurimust – ning kelle kanda jääb intelligentse, tundliku (ja hiljem ka kahetseva) stalinisti, omamoodi Nõukogude Albert Speeri roll.   

Võimu ja indiviidi suhe   

Küsimus on niisiis klassikaline: võimu ja indiviidi suhe. Klassikaline on ka vastus. Figese tõlgenduses valitsevad elu Stalini (ja ka hilisemal nõukogude) ajal selged binaarsed opositsioonid,  millest ühed olulisemad on isikliku ja avaliku, individuaalse ja kollektiivse vastandus. Teisele kesksele vastandpaarile viitab pealkiri: rääkimine ja vaikimine/sosistamine. See osutab ühtlasi Figese soovile võtta metafoore tõsiselt. „Sosistamine” on metafoorina ühtlasi topeldatud (ja tähistab siin ka kahte nõukogude inimese arhetüüpi): „vene keeles on sosistamise kohta kaks sõna: üks on inimene, kes sosistab pealtkuulamise hirmust (šeptšuštšii), 

ja teine, kes inimeste selja taga nende peale võimudele kõrva sosistab ehk koputab (šeptun)” (lk 32). Eeltoodud vastandite kohtumise väljaks saab (laagrist enamgi) ühiskorter, mis ei tähista üksnes privaatsuse kadumist, vaid millest saab ka vaikimise/sosistamise ja pealtkuulamise ruumiline sümbol. Vastandid laienevad niisiis kogu elukeskkonnale ning kaheks jaotub ka reaalsus: N Liidu elanikele käibis alati „kaks reaalsust”, parteitõde ja  kogemusel põhinev tõde (nt lk 313 jm).       

Ent samavõrd laienevad binaarsed opositsioonid ka indiviididele: raamatu keskseid teese on väide inimeste kahestumisest Stalini ajal. Seeläbi erineb Figese arusaamine üpriski praegusaja rohketest identiteedi- ja subjektsusteooriatest, kus on paljuski loobutud eeldamast  ehedat tõelist mina, mis seisaks eraldi diskursuste, praktika ja korduste väljast, nagu ka ühte püsivat identiteeti (selle asemel kõneldakse näiteks enese etendamisest erinevates olukordades või nn situatsioonilisest identiteedist). Ehkki „Sosistajates” pööratakse erakordselt palju tähelepanu identiteedile, on sellekohased mõisted jäetud seletamata ja lähtutud eelkõige argitarkusest. (Kohati teeb käsitluse kohmakamaks ka tõlge, näiteks oleks „nõukogude  subjektiivsuse” (subjectivity) (lk 34) puhul täpsem vaste siiski „subjektsus”.) Raamatus on kesksel kohal märksõnad nagu „näitlemine”, „maskid” ja „rollimängud” ning muidugi ehtsa suhtluse ja teeskluse vastandus.   

Ka sõnastamata teooria on teooria   

Ka intervjuude puhul on esile tõstetud nimelt sellekohaseid tõlgendusi nagu ka tõdemusi kaksikelu, uue identiteedi loomise jms kohta. Seejuures ei ole nende pinnalt mindud edasi järgmisele tõlgenduslikule tasandile (nagu näiteks Juri Lotman, kes kõneles revolutsiooni  mõjust käitumise semiotiseeritusele), vaid metafoore on taas võetud tõsiselt ja täht-tähelt. Mõistagi on sellise skisofreenilise olukorra nentimine lahutamatult seotud moraalse hinnanguga: nõukogude võim ei röövinud inimestelt mitte üksnes nende elu ja tervise, vaid ka tõelise mina. Samas võiks aga väita, et just lihtsatest vastandustest loobumine oleks kätkenud endas tõelist väljakutset indiviidi ja totalitaarse 

võimu suhete vaagimisel. Oli ju Nõukogude utopismi oluline osa inimese ümberkujundamise idee ning tõsiasi, et see toimus ühtaegu erakordselt vägivaldselt – oli ju laagritegi eesmärk ümberkasvatamine (perekovka) – ja hoidis „normaalsuse ideaalid” pidevalt ambivalentsena, võinuks teha enesetehnoloogiate vaagimise ühtaegu tõeliselt huvitavaks – ja mõistagi ka eriti õõvastavaks.         

Kuigi on üpriski selge, et populaarselt ajalooraamatult ei saa eeldada kõrget lendu totalitarismi ja biopoliitika mõtestamisel, on Figese teos paraku näide selle kohta, et ka sõnastamata teooria on teooria ning et argitarkuse kaasamine võib avaldada sama järjekindlat  mõju kui selge kontseptuaalne raamistik. Hiljuti ongi Ameerika antropoloog Alexei Yurchak oma uurimuses „Kõik oli igavene, kuni seda enam polnud. Viimane Nõukogude põlvkond” (2005) kritiseerinud liiga lihtsate binaarsete opositsioonide mõju nõukogude aja uurimisele.       

Mitmed Yurchaki osutatud paarid on prominentsel kohal ka Figese raamatus: avalik mina ja privaatne mina, reaalsus ja teesklus, tõde ja vale jms, aga ka pilt nõukogude elust, kus tõde ja tõeline elu saab eksisteerida üksnes privaatsfääris. Yurchak näitab, et nende vastandite juured on paljuski külma sõja ajas, mil sellised kategooriad nagu valetamine, kahepalgelisus, reetmine ja pealekaebamine  pidid rõhutama Nõukogude süsteemi ebamoraalsust. Kuigi Yurchak kirjeldab N Liidu kolme viimast kümnendit, on nii mõnigi tema märkus asjakohane ka „Sosistajate” puhul, seda enam et ka Figese raamat jõuab välja kaasaega. Yurchak kinnitab, et Nõukogude süsteem põhjustas koletul hulgal kannatusi ja tagakiusamist, ent kui keskenduda üksnes opositsioonidele, sünnib paradoksaalne olukord: seeläbi välistame võimaluse, et inimesed võisid anda oma  elule ka teisi tähendusi ja röövime neilt igasuguse teovõime (agency). Äärmuslikul juhul saab N Liidust maailm ilma tähenduse ja inimlikkuseta. Midagi sellesarnast näikse olevat juhtunud ka Figese raamatus, kus soovitakse uurida inimeste mõtteid ja tundeid ning need neile tagasi anda, ent kuulutatakse nad hoopiski tühja identiteediga („päris” identiteedi kaotanud) inimesteks.   

Raamatus on teisigi küsitavusi. Ehkki indiviidi ja võimu suhete vaagimisel on siin tähelepanu keskpunktis indiviid, jääb võimu toimimine suuresti lahti mõtestamata (nagu ka selle ideoloogilised ja utopistlikud tahud). Repressioonide  genealoogia ei ole küll raamatu aineseks, kuid seeläbi tekib oht mõtestada seda irratsionaalse kurjuse ilminguna; seda eriti raamatus kesksel kohal seisva Stalini kuju kaudu, mis jätab varju jõuvahekorra need osised, mis jäid Stalini ja tavakodaniku vahele. Nagu koonduslaagrite näitel on tuletanud meelde Giorgio Agamben, on oluline mõista ka neid, mitte kuulutada õudselt seletamatuks. Figes on selle küsimuse mõningal määral lahendanud hoopis  arutlustega orjatöö majandusliku kasu üle tööliste vabariigile. Võimu mehhanismide keskseimaks seletuseks jääb siiski lihtsustav tõdemus, et kõige taga oli hirm.         

Ka üldisemalt võiks „Sosistajaid” iseloomustada kui katset kirjutada totalitaarse režiimi ajalugu tundmuste ajaloo kaudu, mis võiks olla potentsiaalselt väga huvitav. Küll aga jääb „Sosistajates” varjule tõsiasi, et ka tundmused  on kultuuriliselt konstrueeritud. Näiteks jääb suuresti seletamata ideeliste kommunistide meeldumus kollektiivsete väärtuste ja tundmuste vastu – selles ei nähta mitte ajastuomast mõjukat tendentsi, vaid alust neid moraalselt hukka mõista ja suuresti ka dehumaniseerida.       

Teine hea näide on autori suhe erinevate peremudelitega. Raamatu alguses näikse ta pooldavat klassikalist mudelit, sidudes muu hulgas utopismi võitluse väikekodanliku perekonnaga võimu repressiivse sekkumisega erasfääri. Nagu ikka, on üheks indikaatoriks naiste töölkäimine: ideaal näikse olevat kodune ema (nt lk 52). 1930. aastate lõpul ja nimelt terrori ägenedes  tõstab aga N Liit kilbile konservatiivsuse – ning selgub, et see astub veelgi edukamalt totalitaarse võimu teenistusse. Nüüd otsib Figes tuge Trotski feminismist (lk 202-203), reetes teatava ideelise peataoleku. Erinevate tundmuste ja perekultuuride vaagimise taustal aimdub ka vägivalla ja moderniseerumise seos, mis näib panevat autori hindama kõike konservatiivset. Ehkki sundarengut on muidugi  võimatu õigustada, ei pruugi just nimelt neis moderniseerumise protsessides (mis leidsid aset ka läänes, sh patriarhaalse perekonna lagunemine ja põlvkondadevahelise lõhe suurenemine) peituda peamine võti nõukogude võimu eripära mõistmiseks.         

Naiste ja laste ajalugu       

Raamatu edenedes sugeneb mulje, et materjal on autoril üle pea kasvanud. Üha uuesti ja  uuesti korduvad samad teemad, küsimused ja seletused, lohutud lood käivad ringiratast. Ühtlasi tekib ka veendumus, et lood on ka autorist üle. Võib kahtlemata vaielda, kas Figese üldistused peavad paika, kuid just need partikulaarsed jutustused ja mälestuste katked teevad raamatu tõepoolest väärtuslikuks. Sellele lisab ühe olulise tahu tõsiasi, et „Sosistajad” toob paljuski esile suures ajaloos iseäranis marginaliseeritud vaatenurgad: naiste ja eriti laste  ajaloo. Loomulikult, mõlemad on subjektina eriti kerged alluma ideoloogilisele kasutusele (mõistagi ka nõukogude retoorikas). Ka Figes viib just laste abil lõpule arutlused identiteedi lahustumisest ja paneb neile süü ajaloolise mälu katkemise pärast: häbi ja ebakindluse tõttu salgavad lapsed oma pere maha ning saavad süsteemi nii ideoloogiliselt kui emotsionaalselt sulandunud inimeste sümboliks. Seega on siingi asjakohane küsida, mil määral on lasteltki  uurimuses röövitud teovõime ja kas pole nad liiga kergekäeliselt samastatud ametliku retoorika ettekujutusega, millised nad peaksid olema? Sellest hoolimata on oluline osa „Sosistajatest” nimelt laste ajalugu ning seal kirjeldatakse totalitarismi ja kommunistliku utopismi mõju just neile.     

Nagu teised seesugused tekstid tõstatab „Sosistajad” olulise küsimuse: kuidas on üldse võimalik kirjutada niivõrd ebainimlikest asjadest? Kas laagrikogemust on ülepea võimalik  sõnastada? Euroopa mälukultuuris on ajalooliste traumade kujutamisel kindel koht, kuid nende arutelude keskmes on juutide kogemus. Selle on kujundanud pikaajaline töö mälestuste, ajaloo uurimise ning kirjanduse ja muude kunstižanritega. Ehkki on palju erinevaid seisukohti, kuidas sellest tuleks kirjutada, ollakse enamasti nõus, et jutustamisega saab traumasid ravida. Ka Figes vaagib Gulagi pärandit, visates õhku oletuse, et venelastele  ei sobi trauma teema käsitlemine (lk 650). Ent kas sobimise asemel võiks küsimus olla pigem oskuses? Jättes kõrvale probleemi, mil määral soovib impeerium ülepea mäletada oma kodanike kallal toime pandud vägivalda, tuleb tõdeda, et Venemaal on Stalini-aegsete repressioonide alane mälutöö ikkagi alles noor.         

Oluline on ka küsimus, miks on repressioonide ajaloo varjutanud Teine maailmasõda (seegi on Eesti kontekstis relevantne teema) – ja ehkki ta  neid kahte tahku ei seo, näitab Figes vägagi huvitavalt, kuidas sõja kultuslik mälestus pole tekkinud mitte iseenesest, vaid kavakindla tegevuse tulemusel. Tervikuna aga võiks „Sosistajad” ka Eestis meelde tuletada, et repressioonidest kõnelemisel tasub vältida liiga lihtsaid lahendusi – ebainimlik materjal esitab uurijale ebainimlikult suured nõudmised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht