Feministlikul mõttel on koht meie kunstiajalugudes

Reet Varblane

Intervjuu kunstiakadeemia dotsendi Katrin Kivimaaga

Kirjutasid oma magistritöö Budapestis Kesk-Euroopa ülikoolis ja doktoritöö Leedsi ülikooli kunstiajaloo osakonnas. Mõlemas käsitlesid eesti naiskunstnikke, nende identiteeti, kunsti retseptsiooni, kohta, tähendust.  Kas ja mis tähenduses võib kõnelda feministlikust kunstist ja  kunstimõttest Eestis?

Feministlikku ja sootemaatikale keskenduvat kunsti Eestis käsitlesin tegelikult ainult oma magistritöös. Doktoritöö eesmärk oli vaadelda soolise ja rahvusliku ideoloogia ristumisi eesti professionaalse kunsti ajaloo vältel ehk siis aastatel 1850 ? 2000. Loomulikult puudutasin oma töös nii feministlikke kui naiskunstnikke, kuid valikuprintsiip ei rajanenud nendel kategooriatel. Küll aga kuulub feministliku kunstiajaloo traditsioon minu teoreetilis-metodoloogilise pagasi hulka lisaks teistele kriitilistele lähenemistele (nagu sotsiaalne kunstiajalugu või postkolonialistlikud teooriad). Väga enesekeskselt võiksime sinuga mõlemad ju väita, et loomulikult on eesti kultuuris feministlik kunstimõte esindatud, kuna paljud meie endi kirjutised ja uurimused on kirjutatud selles võtmes. Samas oleks selline tõdemus kurb, kuigi ühe valdkonnaga seotud autorite arv on Eesti oludes enamasti tõepoolest väga väike. Just seetõttu tahaksin feministliku kunstimõtte olemasolu ja levikut testiva lakmuspaberina kasutada hoopis neid näiteid, kus feministliku kunstiajaloo metodoloogiad, teemad või küsimusepüstitused on leidnud koha nii üldistes kunstiajalugudes kui neis uurimustes, mille teemaks ei ole ei feministlikult ega sooliselt määratletud kunstipraktika või -mõte. Tooksin mõned näited. Feministlik kunst ja kriitika on eraldi välja toodud ?Lühikeses eesti kunsti ajaloos?  1990ndate kunsti all ja selline lisamine on igati õigustatud. Just praegu paneb Ingrid Ruudi kokku uuenenud Ehituskunsti esimest numbrit, mis käsitleb soolist ruumi. Kohe-kohe tuleb kaitsmisele Heie Treieri doktoritöö eesti varamodernistlikust kunstist ja Pärsimäest, kus markeeritud teiste modernismi kujundanud kategooriate seas soolise erinevuse mõiste. Värskelt ilmunud Ene Lambi ?Ekspressionism eesti kujutavas kunstis?  kõrvutab naiste kujutamist ekspressionismis tollal levinud arusaamadega naiste ja naiselikkuse kohta. Karin Lutsu pärandi tõlgendamisel mängivad feministliku kunstimõtte traditsioonid ja kategooriad põhjendatult üha kasvavat rolli jne.

Mis puutub nüüd feministlikku kunsti, siis minu meelest on selle mõiste sisu juba piisavalt erinev feministliku kunstiajaloo omast, seega ei saa öelda, et üks oleks feminism kunstis ja teine kunstiajaloos/teoorias. Feministlik kunst ei ole ainult väljakujunenud traditsioon või diskursus, kuigi seda võib ka niimoodi vaadelda, ja teosed, mida keegi ? kas autor või kriitik või publik ? feministlikuks nimetab, on seotud feministliku kunstiliikumise traditsioonidega. Samas peame arvestama ka neid töid, mis selle traditsiooniga ei haaku või mis isegi sellele võib-olla vastu astuvad, mida on aga sellest hoolimata feministlikuna määratletud. Tuleb meelde, kuidas näitasin 1990ndate teisel poole Zagrebi naisuuringute keskuses Kiwa videot ?Tüdruk rokib? , mida Eestis eksponeeriti feministliku ürituse raames. Suur osa vaatajaid arvas, et selles teoses pole midagi feministlikku- ja võib-olla otseselt polegi. Aga see ebamugav teos ütleb midagi tütarlapse (ja seeläbi ka naise) seksuaalsuse kohta ning on temaatiliselt feministliku kunstiga seotud. Kunst kui arutlus inimese ja maailma üle ei saagi alati ohutu või mugav olla ning sama kehtib feministliku kunsti ja teooria kohta. Selle eesmärk pole ehitada kellelegi, ka mitte feministidele endile intellektuaalset või vaimset turvakodu. Ja üldse pole mõtet rääkida ühest feministlikust kunstist/teooriast/filosoofiast, kuna selle mõiste all eksisteerib nii palju erinevaid ja tihti vastandlikke suundi.

Kas feminismi (sealhulgas ka feministlikku kunstimõtet ja kunsti) mõistetakse Ungaris ja Inglismaal ühtemoodi? Kui ei, siis milline on erinevus? Ja mis sa arvad, miks?

Peamine erinevus on johtub minu meelest samadest põhjustest, mis iseloomustavad ka eesti ja inglise ühiskonna erinevat suhtumist feministlikku ja soolisesse problemaatikasse. Inglise ühiskonda ja loomulikult ka akadeemilist mõtlemist  mõjutas 1960ndate ja 1970ndate feministlik liikumine väga tugevalt. Kuigi eriti rämpsmeedias on feminismile loodud samasugune negatiivne imago nagu Eestis või Ungaris, siis sellistel lauslollusest või otsesest misogüüniast tulenevatel argumentidel, nagu seda võis kuulda meie parlamendis soolise võrdõiguslikkuse seaduseelnõu arutelus, sealses avalikus diskursuses siiski kohta ei ole. Ja vähemalt minu isiklik kogemus näitab ka seda, et sugudevahelise suhtluse ja peremudelid on egalitaarsemad kui nendes ühiskondades, millel on riigisotsialistlik minevik ja kus puudub aktiivse naisliikumise traditsioon.

Eestis on vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus, võrdõiguslikkus on viimasel ajal õige sagedasti ka ajakirjas kõne all olnud. Kuidas sulle tundub, kes sa oled nüüd Eestis tagasi, õpetad kunstiakadeemias, oled Ariadne Lõnga kolleegiumis, oled lugenud naisuuringuid puudutavaid loenguid ka  pedagoogikaülikoolis, kas reaalselt on meie ühiskonnas võrdõiguslikkuse mõttes midagi muutunud?

Oleks naiivne eeldada, et niipea kui seadused on paberil fikseeritud, muutub midagi automaatselt. See ei tähenda, et seaduste vastuvõtmine poleks oluline, vastupidi, seadused fikseerivad ühiskonna õiguslikud normid ja väärtused ning avaldavad seetõttu olulist mõju ühiskondlikule meelsusele. Võrdõiguslikkuse ja eriti soolise võrdõiguslikkuse küsimus on meie ühiskonnas valus teema, aga juba see, et sel teemal nii palju räägitakse, on oluline. 1990ndaid iseloomustas probleemi mahavaikimine ja ?üksikute hullude feministide?  mustamine meedias. Kui aga üha suurem hulk naisi ja mehi hakkab igasugust võrdõiguslikkust toetama, siis on raske neid üksikuteks hulludeks tembeldada. Loomulikult ei tähenda feministlike seisukohtade toetamine veel nende elluviimist, muutusi tuleks tegelikust elust. Mulle tundub, et võrreldes 1990ndatega on olukord tunduvalt paranenud selles mõttes, et naiste eneseteadlikkuse tase on tunduvalt tõusnud. Omaette küsimus on see, kuidas meie olud lasevad naistel oma professionaalseid ja isiklikke püüdlusi teostada, sest paljud tööandjad näivad siiani lähtuvat sellest, et naine saab olla täisväärtuslik töötaja ? kui üldse muidugi ? ainult siis, kui tal pole perekonda.

Riikliku ideoloogia tasandil iseloomustab aga praegust olukorda kummaline segu läänelik-demokraatlikust ja väga konservatiivsest ideoloogiast. Viimase alla kuulub ka tugev iibepropaganda, mida küll ei toeta veel piisavad meetmed (kuigi vanemapalk on osaline samm paremuse suunas). Seega ei oska ma üheselt vastata. Mulle tundub, et peamine muudatus varasemaga võrreldes seisneb järgmises: võrdõiguslikkuse teemasid ei saa enam nimetada pseudoprobleemiks, nendest räägitakse; naiste eneseteadlikkuse tase ja soov oma olukorda parandada on tõusnud; noorema põlvkonna väärtushinnangud on ehk veidike rohkem mõjutatud egalitaarsuse ideest. Võib-olla on patriarhaalse ideoloogia positsioon veidike vähem kindel nii sümboolsel kui elulisel tasandil?

Samas on negatiivseid näiteid meedias endiselt jalaga segada: vaata kas või, mida kirjutas anonüümne Eesti Ekspress värske Nobeli preemia laureaadi Elfriede Jelineki raamatute kohta, kusjuures tundub, et tema põhiteost ?Klaveriõpetaja?  Eestis eriti ei tunta ja seda pole ka tõlgitud. Aga et tegemist on väga radikaalse ja provokatiivse feministliku autoriga, kelle teosed puudutavad elulisi teemasid, siis on meie meedial teda eriti lihtne marginaliseerida. Vahel on mul tunne, et meediakanalite kasutamine n-ö võitlusväljana võrdõiguslikkuse eest on kahe otsaga asi: muidugi jõuab siis sõnum paljudeni, aga samas ei saa autor kontrollida seda, kuidas tema sõnum meediakanalis vormistatakse. Meiegi ajakirjandus on üsna osav selles, kuidas kriitilise teksti kuuldavust ja väge vähendada või kuidas selle sõnumit moonutada.

Mis seisus on meie feministlik kunst ja kunstimõte? Alustasime ju suhteliselt hoogsalt 1990ndate keskel, manifesteeritult feministlikest kunstinäitustest  sai kõnelda ka 1990ndate lõpul, praegu ju otseselt seda silti juurde ei panda. Olen neljal korral (iga kord uusi aspekte ning käsitlusi juurde otsides) lugenud kursust ?Naised, kunst ja ühiskond?  ja pean tunnistama, et möödunud aastal oli huvi märgatavalt väiksem kui 1990ndate keskel ja ka 1990ndate lõpul, ka kunstiprojektid ning teose feministlik analüüs, mida tudengid pidid tegema kursuse lõpul, olid varem tunduvalt huvitavamad. Milline on sinu kogemus, oled ju ka seda laadi distsipliine pidevalt õpetanud?

1990ndate keskpaika iseloomustas konkreetsete näituste (?Est.Fem?, ?Private Views?, ?Meta/Dialoog? jt) olemasolu. Tehti feministlikke suurprojekte ja nendes osalesid paljud autorid, kes võib-olla muidu poleks tingimata feministlike küsimuste ja sooproblemaatika vastu hakanudki huvi tundma. Selles mõttes on kuraatoriprojektidel väga oluline uusi diskursusi genereeriv roll. Võib-olla tundub sulle just nende väga palju 1990ndate kunstimaastikku mõjutanud näituste taustal, et praegu ei tehtagi eriti palju feministlikku kunsti ja et kuna feminismi terminit kasutavaid näitusi eriti palju ei ole, siis ei puuduta seda teemat eriti ka kriitika.

Samas tundub mulle, et paljud noorema põlvkonna kunstnikud on sellest diskursusest kaudselt mõjutatud, loodetavasti kehtib sama ka kunstiteadlaste kohta. Üliõpilaste huvi on täiesti olemas, kuigi võib-olla see pole tõesti nii massiline kui 1990ndate keskel, kui oli tegemist täiesti uue asjaga. Samas näib mulle, et kogu feministlikku kunstidiskursust ei peeta enam mingiks kurioosumiks ja see on väga positiivne tendents. Tudengid olid kevadistel eesti kunsti ajaloo seminaridel väga altid arutama selle üle, miks feministlikud suundumused kujunesid nii oluliseks kaasaegse eesti kunstis, millised on selle nähtuse sotsiaalsed juured, kas sellisel kunstil on meile midagi olulist öelda ning kas ta suudab genereerida muutusi ühiskondlikus teadvuses.

Kas feministliku kunstimõtte kogumik ?Pandora laegas?  vajab teist osa, sest sinna on ju koondatud tõesti vaid krestomaatilised tekstid, 1970ndatest ja 80ndatest. Milliseid autoreid võiks uus kogumik haarata?

Ma põrkun tekstide puudumise probleemiga kokku pidevalt ja mitte ainult seoses feminismi teemaga. Muidugi võib öelda, et need, kes tunnevad huvi feministliku kunsti ja kunstiajaloo vastu, võivad sellealaseid tekste lugeda võõrkeeles, aga sellisel juhul võiks kogu eestikeelse humanitaarhariduse mõttele kriipsu peale tõmmata  (paljud pragmaatikud nii usuvadki). Usun, et uue temaatilise kogumiku ilmumine edendaks mitte ainult feministliku kunstimõtte arengut, vaid oleks oluline panus eesti kultuurivälja kujundamisse. Kultuurilise mõtte transformatsioon aga omakorda mõjutaks ühiskondlikke mõttemalle laiemalt: seega oleks n-ö teisel ?Pandora laekal?  laiem mõjuväli väljaspool akadeemilise kunsti(ajaloo)hariduse valdkonda. Mis autoritesse puutub, siis piirduvad minu teadmised peamiselt angloameerika akadeemilise traditsiooni esindajatega, aga võibolla oleks huvitav heita pilk ka teistesse kultuuridesse (näiteks Leena-Maija Rossi kaasaegse soome visuaalse kultuuri sooline analüüs võib meie kontekstiga paremini haakuda kui mõne maailmanime tekst).

Nimetaksin võib-olla kahte teemat, mis mind ennast huvitavad ja mis vajaksid tekstikogumikke ka õppe-eesmärkidel: feminismi ja modernismi problemaatika ning visuaalkultuur. Eriline vajadus on ühe korraliku (tõlke- ja originaaltekstidest) koosneva feministliku visuaalkultuuri kogumiku järele. Visuaalne kultuur on üks neid valdkondi, kus kõige olulisemalt kujundatakse välja ja kinnistatakse soolisi rollijaotuse ja stereotüüpe, need pildid ümbritsevad meid kogu aeg ning mõjutavad nii otseselt kui kaudselt meie käitumismudeleid ja arusaamu. Alles hiljuti kuulsin peda reklaaminduse eriala üliõpilastelt, et neile tulevad kohalikud reklaamigurud siiani rääkima sellest, kuidas palja naise kehaga saab pea kõike edukalt müüa. Küsimusi selle kohta, millise ühiskonna me sellise ideoloogia alusel kujundame, reklaaminduses loomulikult ei esitata. Aga visuaalkultuuri uuringud teevad just nimelt seda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht