Favela’d: üle takistuste asfaldi poole

Ametlike lahenduste venima jäämise tõttu on elanikud asunud ise probleeme lahendama.

ANN IDEON

Favela hoonete ja asustusmustrite kujunemisel ei ole arvestatud ehitusseaduste ega -normidega, tekkinud linnaruum on tihe, kitsaste käänuliste teede ja käikudega,  vähese avaliku ruumi ja sageli piiratud avalike teenustega.

Favela hoonete ja asustusmustrite kujunemisel ei ole arvestatud ehitusseaduste ega -normidega, tekkinud linnaruum on tihe, kitsaste käänuliste teede ja käikudega, vähese avaliku ruumi ja sageli piiratud avalike teenustega.

Ann Ideon

Rio de Janeiro on vastuolude linn. Legendaarsed rannad ja ikoonilised mäed vahelduvad jõukate ja vaeste linnaosadega, planeeritud linnaruum isetekkeliste asumite, favela’dega.1 Favela seostub brasiillastel sageli vaesuse ning millegi negatiivse ja ohtlikuga, mille puhul ruum tuleb allutada korrale. Kohati nähakse favela’t ka illegaalsena ning seeläbi ajutisena, mille võib (ja peabki) „korraliku“ linnaruumi loomise nimel maamunalt pühkida.

Kerkinud vajadusest

Rio esimene isetekkeline kogukond, mis kerkis linna XIX sajandi lõpus, sai endale nimeks Favela2. Praegune vanim, väärikat 119. aastat tähistav Providência kõrgub Rio endise kurikuulsa orjasadama (praeguse Porto Maravilha sadamauuenduse ala) ning linna kommertskeskuse vahelisel künkal ja on vaid üks ligi tuhandest favela’st, mis XX sajandi linnastumise ja sisserände käigus linna kerkis. Nende tekkimine on eelkõige seotud linna eluasemepoliitika puudujääkidega. Kuna linn ei suutnud nõudlusele vastata, asusid elanikud ise endale töökohtade, teenuste ja heade ühendusteede juurde maju ehitama. Iga favela on struktuurilt mõnevõrra erinev ja omanäoline. Kuigi favela majade väljanägemine jätab sageli lõpetamata mulje, on paljud majad küngastest ja nõlvadest tingitud keeruliste ehitustingimuste tõttu konstruktsioonilt kohati tugevamadki kui ametlikus all-linnas.

Lõpetamata ilme taga on praktilised kaalutlused. Ühest küljest ei ole favela elanikel hoolimata seaduslikust õigusest (konkreetsel maa-alal elamise õigus tekib viie aastaga, kuigi maa ise reeglina elanikele ei kuulu) täielikku usku elamu kestmajäämisse, mistõttu ei panustata oluliselt ka majade krohvimisse-värvimisse. Teisalt on favela majad orgaaniliselt kasvavad: perekonna suurenedes ehitatakse lisakorrus, järgmise põlvkonna saabudes järgmine. Katust ennast saab aga seni kasutada veetsisternide hoidmiseks või ehitusmaterjali ladustamiseks, mis on investeering maja laiendusse või tagasi rahaks vahetatav varandus.

Favela hoonete ja asustusmustrite kujunemisel ei ole arvestatud ehitusseaduste ega -normidega, tekkinud linnaruum on tihe, kitsaste käänuliste teede ja käikudega, vähese avaliku ruumi ja sageli piiratud avalike teenustega. Kuigi paljudesse majadesse jooksevad linna veesüsteemist (illegaalselt) veetud veetorud ning pühapäevaseks vutiülekandeks annavad voolu (illegaalselt) läbi asumi tõmmatud elektrijuhtmed, on kohapeal (võiks öelda, et legaalselt) tekkinud reovee ärajuhtimine märksa keerulisem, kuna isetekkelist struktuuri peab taristu väljaehitamiseks tagantjärele muutma ja selleks on piiratud võimalused. Sarnaselt keeruline on muust struktuurist lahus lahendada favela’de teisi suuremaid mureküsimusi: haridust, tervishoidu ja turvalisust.3

Favelast ametlikuks linnaks

Selle üle, kuidas favela’de probleeme lahendada, kas parendamise või mahalammutamise teel, on Rios vaieldud terve XX sajandi. Alates 1940. aastatest on favela’des püütud eluolu parandada, kuid jõuliselt on rakendatud ka nende likvideerimise ja elanike ümberasustamise poliitikat. Viimase taktika tulemuseks pole reeglina olnud elanike sotsiaalmajandusliku staatuse tõus, vaid favela’de taasteke linnakeskmest kaugemal. Põhjus, miks riiklik poliitika seatud eesmärki ei saavutanud, võib olla selles, et terviklikena planeeritud uued elamupiirkonnad jäid ikkagi poolikuks ja seetõttu ka elamute kvaliteet ebapiisavaks.

1990. aastateks oli selge, et märgatav hulk Rio elanikkonnast peab koduks favela’sid (praeguseks elab seal u 24% Rio elanikkonnast) ning linn ei suuda neile kõigile taskukohast uut elamispinda anda. Toimus kursimuutus ja panustama hakati asumite parendusprogrammidesse. 1992. aasta Rio üldplaneering nägi ette favela’de integreerimise ametliku linnaga. Sama eesmärgi seadis ka 2011. aasta üldplaneering, mis tegi ettepanekuid taristu parendamiseks, puhkealade tekitamiseks, keskkonnasäästlikuks arenguks, turismipotentsiaali realiseerimiseks. 2011. aastaks oli selgunud ka megaürituste, jalgpalli MM-i ja olümpiamängude toimumine Rios ning ellu kutsuti seni grandioosseim ja kõneainet pakkuvaim favela’de parendamise-integreerimise programm, mille käigus lubas praeguseni linnapea kohal istuv Eduardo Paes kõik Rio de Janeiro favela’d 2020. aastaks päris linnaks muuta.

See plaan oli linnaplaneerija unistus ning favela lootus asfaltile. Favela elanikule on asfalt arengu sünonüüm, see on arenenud all-linna tunnuseks ning asfaldi jõudmine favela’sse on progressi märk. Uus programm Morar Carioca oli justkui õppust võtnud 1990.–2000. aastate Favela-Bairro tegevuskava vigadest. Uuendused pidid kätkema ulatuslikku vee- ja reoveesüsteemi, tänavavalgustuse, koolide ja tervisekeskuste rajamist, keskenduda taheti seega kõigele, mis favela’de iseenesest tekkimise käigus lahendamata oli jäänud. Morar Carioca nägi ette ka kogukonna kaasamise elukeskkonna planeerimisse. Kõik algas paljutõotavalt … Kuid plaani elluviimine katkes juba 2013. aastal ning see haihtus ka nii poliitilisest kui linnaplaneerimise tegevuskavadest.

Olümpialegendist pseudolegendiks

Reaalse olümpiapärandi loomise asemel on linn viimastel aastatel näinud vaeva, et jätta maailmale mulje, justkui favela’de arenguga tegeletaks. Brasiilias on sellise tegutsemisviisi iseloomustamiseks käibel väljend „para inglês ver“ („inglastele nägemiseks“). Sellise linnaplaneerimise üheks näiteks on ülikallite köisraudteede rajamine Providências ning lennujaama lähedal asuvas Complexo do Alemãos. Kolumbiast, Medellínist kopeeritud lahendust rakendati Rio olusid arvestamata ja elanikke kaasamata. Rajatud köisraudteed julgeb või saab kasutada kaduvväike arv nende asumite elanikkonnast, sest see on ebapraktiline, selle paigutamise peale pole palju mõeldud, raudtee on pidevalt rikkis või ei taheta seda kasutada tihedate tulevahetuste tõttu. Kuigi igasugused mootorjõul töötavad mäkke saamise viisid on reeglina teretulnud, oli linnas ka enne seda juba palju praktilisemaid liikumisvahendeid: Cantagalo lift transpordib nii inimesi kui jalgrattaid, Santa Marta plano inclinado kaubakambriga saab üles vedada kaupa ja mööblit ning alla jäätmepunkti prügikaste. Ebaturvalisuse ja rikete tõttu ei kasuta köisraudteed ka turistid, kes turvalistest kõrgustest oleks pidanud favela’dest turvalise ja rahuliku kogemuse saama.

Segane, kuid mitte lootusetu tulevik

Edasised plaanid, kuidas favela’d linnaga siduda, on ebaselged, sest olümpia lõppedes pole kindlustatud senistegi vastuoluliste programmide jätkumine. Linna poliitiline tahe ja võimekus projekte ellu viia on kõikuv ning kasutatavad meetodid sümptomeid leevendavad, mitte põhjuseid ravivad.

Ametlike lahenduste venima jäämise tõttu on paljud favela’de elanikud asunud ise probleeme lahendama: näiteks Asa Brancas rajati kanalisatsioonisüsteem, Tijuca rahvuspargis asuv Vale Encantado võttis selgelt säästliku ja ökoturismi arengusuuna ning rajas peale maheaedade ja -restorani ka maagaasi tootva reoveepuhasti-kääriti. Planeerimisalases mõtlemises on kõige kaugemale jõudnud ehk Laborioux, osa ulatuslikust Rocinha favela’st, mis on elanikke kaasates välja töötanud säästliku linnaarengu plaani. See on strateegilises mõtlemises samm edasi, sest võtab arvesse nii ametliku kui isetekkelise linna plaanid. Rohujuuretasandilt ei kasva seega mitte ainult probleemid, vaid ka lahendused.

1 Meedias võrdsustatakse favela’t slummi, pilpaküla ja äärmuslikul juhul getoga. Paraku aga ei kätke ükski nendest terminitest endas üheselt sellist kultuurilis-ajaloolist konteksti, milles favela’d tekkisid, ega ka praeguseks kujunenud füüsilist ja sotsiaalset struktuuri.

2 Esmases tähenduses on favela Bahia osariigist pärit puuliik, mitte isetekkeline linnaruum.

3 Hinnanguliselt on 98-99% favela elanikest tavaline madalama sissetulekuga keskklass ning vaid 1-2% tegeleb narkoäriga. Kogukonnale on ohtlik eelkõige politsei ja jõukude vahelised tulevahetused ning politseis levinud mentaliteet: „enne tulista, pärast küsi“. Favela’d kannatavad politseivägivalla all ka rassismi tõttu: tumedanahaliste elu on läbi riigi ajaloo peetud vähemväärtuslikuks kui valgete oma. Favela’de elanikkonna moodustavad aga suuresti tumedanahalised.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar